Foto: erakogu

Neli Eesti meistritiitlit, nende seas kaks absoluutset võitu – sellise saavutuste reaga võib tänavu uhkustada Võrumaal Urvastes sirgunud Riina Rõõm. Bikiinifitnessi laval hinnatakse sportlase vormi, proportsioone ja esinemisoskust, kuid medalite taga on aastatepikkune töö, enesedistsipliin ja oskus ka tagasilöökidest hoolimata edasi minna. Rõõmu lugu sai alguse aga hoopis spordipisikuga nakatunud Ööde talust, kus lisaks rasketele talutöödele leiti aega ka sporti teha ning kus väikesele tüdrukule pakkus rasketel hetkedel lohutust talumaadel kasvav Eesti vanim ja jämedaim puu – 700-aastane Tamme-Lauri tamm.

Oktoobri alguses toimunud Eesti meistrivõistlustelt naasis Riina Rõõm tulemusega, mille üle oleks põhjust uhkust tunda ka kõige kogenumal sportlasel. Ta võitis bikiinifitnessis Eesti meistri tiitli kuni 172cm pikkusekategoorias, tuli esimeseks ka masters bikini 35-39 kategoorias ning saavutas lisaks kaks meistritiitlit kummagi kategooria absoluutses arvestuses.
„Nüüd oli siis nagu täis jackpot. Kõik, kus ma osalesin, olin esimene, pluss siis absoluutarvestuste esimene ka, nii et ma sain täiesti maksimumi,“ kirjeldas ta oma võistluspäeva.
Isegi kui treener ja teised sportlased olid talle juba enne lavaleminekut kinnitanud, et vorm on suurepärane, ei olnud Riina päris kindel, kas sellest piisab.

„Ma olen selline enesekriitiline. Kuigi mulle lava taga öeldi, et sul on ikka super-vorm, mõtlesin ise ikka, et võiks paremini olla,“ rääkis naine.

Kui aga esikohad hakkasid järjest tulema, ei jäänud Rõõm enam tagasihoidlikuks ja sai siiralt rõõmustada. Eriti magusad olid tiitlid absoluutarvestuses.

„Bikiinifitness pole ala, kus piisaks suurtest lihastest või üksnes tugevast treeningust. Võistleja keha peab olema proportsioonis, lihased selgelt arenenud, kuid üldmulje jääma naiselikuks ja terviklikuks. Olulised on nii õlgade ja tuharate areng, väike keskkoht, lihaste vorm kui ka see, kuidas sportlane oma keha laval esitleb. Arvesse lähevad poseerimine, liikumine, lavaline enesekindlus, soeng, meik, võistlusbikiinid ja muud detailid. Ka rõivastele ja jalanõudele kehtivad kindlad nõuded. Sa pead olema väga ilus igatepidi. Keha proportsioonid ehk siis võiks tekkida selline X-raam, nagu liivakell,“ selgitas Riina üksiasjalikult ala telgitaguseid.

„Sa pead olema igatepidi täiuslik ning siis loeb seal hästi palju ka poseerimine. Sul võib olla vorm kõige ilusam ja kõige parem, aga kui sa seda presenteerida ei oska, siis on sellest vähe kasu,“ lisas mitmekordne Eesti meister.

Kõrvaltvaatajale võib laval nähtav tunduda mõne minuti pikkuse ilusa etteastena. Tegelikult on see kuude ja aastate pikkuse töö lõpptulemus.

Ööde talu tüdruk
Riina Rõõm sündis Võrus, kuid tema kodukoht on Urvaste. Ta kasvas üles Ööde talus, Urvaste kirikuküla lähedal, keset maakeskkonda, kus laste päevad möödusid suuresti õues ja tööd jagus kõigile.

Peres oli neli last. Isa tegeles põllumajandusega ning talu igapäevaelu tähendas, et lapsed ei saanud suvevaheajal lihtsalt hommikust õhtuni puhata. Tuli rohida, kõblata, kurke ja tomateid korjata, põllul toimetada ning metsas tööd teha.

„Täitsa väiksest peale pandi ikkagi tööle. Neli last oli meil peres ja kõik lapsed tegid tööd. Suured kasvuhooned olid, kurgid ja tomatid. Kogu aeg oli vaja midagi teha,“ meenutas Riina.

See ei tähenda, et lapsepõlves oleks olnud ainult kohustused. Vastupidi, õues oli piisavalt ruumi mängimiseks, jooksmiseks ja omaette maailma loomiseks. Lihtsalt mängu ja töö vahel polnud alati nii selget piiri, nagu tänapäeva lastel võib olla.

Kui kõht tühjaks läks, tuli korraks tuppa sööma tulla. Aga söögiaeg ei tohtinud liiga pikaks venida, sest mäng jäi ju pooleli.

„Me ei viitsinud sööma minna, sest mäng oli pooleli. Siis läksime, sõime hästi kiiresti ja ruttu õue tagasi,“ muheles ta.

Selline suhtumine toitu on Riina arvates üks põhjusi, miks tal on hiljem olnud lihtsam ka võistlusspordiga kaasneva toitumisega toime tulla. Söömine polnud tema lapsepõlves peamine lohutus ega tasu, mille nimel midagi teha. See oli lihtsalt üks osa päevast, mille järel sai jälle õue minna.

Tagantjärele näeb ta selles olulist erinevust tänapäevaga. Kui mõnes peres seostatakse maiustusi lohutuse või preemiaga, siis tema enda lapsepõlves sellist mustrit eriti ei kujunenud.

„Minul isiklikult ei ole seda, et kui mul on mingi negatiivne kogemus, siis ma hakkan sööma. Emotsionaalset söömist mul väga ei ole,“ ütleb ta.

See ei tähenda, et Riina ei oskaks toitu nautida. Ta armastab head toitu ning küpsetab ka ise. Kui võistlushooaeg on läbi, võib ta süüa ka terve šokolaadi, ilma et peaks selle pärast süümepiinu tundma.

Oluline on tema jaoks hoopis see, et igapäevased harjumused oleksid tasakaalus ja et toit ei muutuks emotsioonide juhtimise vahendiks.

Lapsepõlves kujunenud suhe toidu ja liikumisega on hiljem osutunud üheks tema tugevuseks. Kuid Urvaste aastatest pärineb veel midagi, mida ei saa mõõta kalorite, korduste ega tõstetud raskustega.
See on oskus teha tööd ka siis, kui keegi ei seisa kõrval ega ütle, et nüüd tuleb pingutada.

Väike tüdruk pidi end igati tõestama
Riina lapsepõlv polnud siiski ainult vaba õhk, talu ja lõputuna tunduvad suvepäevad. Esimestel kooliaastatel tuli tal toime tulla ka kiusamisega.

Ta käis algul kolm klassi Urvaste koolis. Kui kooli korraldus muutus ja sellest sai erikool, jätkas ta õpinguid Kuldres, kus lõpetas üheksanda klassi.

Urvaste koolis oli tal keeruline. Teised lapsed olid sageli juba omavahel tuttavad, sest olid külas koos kasvanud ja mänginud. Riina tuli aga omaette talust.

„Mind kiusati seal kolm aastat päris palju. Ma ei tea, lihtsalt sellepärast, et mina tulin kuskilt eraldi talust, aga teised olid seal nii-öelda külalapsed, koos kasvanud ja mänginud,“ meenutas ta.
Riina kirjeldab ennast toonastel aastatel tagasihoidliku ja omaette hoidva lapsena.

Sellest ajast ei räägi ta suure kibestumisega, kuid on selge, et need kogemused jätsid oma jälje. Kui laps ei tunne ennast teiste seas hästi, vajab ta kohta, kus saab olla oma mõtetega, ilma et peaks end pidevalt teiste pilgu all tundma.

Riinat ootas selline paik kodu lähedal.

Eesti vanim ja suurim puu – Tamme-Lauri tamm – oli tollal tema pere maa peal. Kui ilm lubas, võis Riina koolist tulles üle põllu tamme juurde minna. Ta istus tihti selle all ja kallistas puud.

Kas just need kogemused kasvatasid temas hiljem visa iseloomu, on raske öelda. Inimese kujunemist ei saa ühe sündmuse või seletusega kokku võtta. Riina enda sõnul oli tema perekonnas alati sporti tehtud ning töötahet jagus kõigile.

Peres oli palju lapsi ja üheskoos mõeldi välja tegevusi, mis tänapäeva lapsevanemale võivad tunduda peaaegu uskumatud.

Lapsed ehitasid ise kaugushüppamiseks liivakasti. Koolist saadi kaasa kergejõustikuvahendeid ning omavahel korraldati oma väikseid võistlusi. Joosti, hüpati, visati ja arvestati punkte.

„Me tegime ise endale kaugushüppekasti. Kekaõpetaja andis kaasa kuulid, kettad ja odad ning me tegime omavahel väiksed olümpiamängud,“ meenutab Riina.

Tema oli kõige noorem ja pidi teistega sammu pidamiseks pingutama.

„Mina olin kõige väiksem muidugi, nii et mina pidin kogu aeg tõestama. Koolis ei olnud spordiga alustamiseks vaja pikalt kaaluda, kas laps tahab võistelda. Kehalise kasvatuse õpetaja vaatas, kes milles tubli on, ning saatis õpilased lihtsalt võistlustele,“ rääkis ta edasi.

Nõnda käis Riina võistlustel ja juba noorena saavutas ka Võrumaa meistri tiitli 800 meetri jooksus. Viiendast klassist alates mängis ta võrkpalli ning jätkas sellega gümnaasiumi lõpuni. Kooliajal tähendas see umbes kolme treeningut nädalas ning lisaks võistlusi.

Võrkpall andis talle meeskonnaspordi kogemuse, kergejõustik aga võimaluse enda võimeid mõõta. Võistlemine polnud midagi uut ega hirmutavat. See oli loomulik osa elust.

Kui gümnaasium läbi sai, jäi võrkpall tahaplaanile, kuid sportlase mõtteviis ei kadunud kuhugi.
Võib-olla just seepärast ei piisanud talle hiljem üksnes sellest, et käia jõusaalis, teha oma harjutused ja minna koju. Kui juba midagi teha, siis võiks olla ka eesmärk. Kui pingutada, võiks näha, kuhu see pingutus viib. Nii jõudiski ta lõpuks fitnessivõistlusteni.

 

Esimene võistlus: tunne, et see ongi minu ala
Riina esimesed võistlused bikiinifitnessis toimusid umbes 11 aastat tagasi ning esimese hooaja otsustas ta läbida omapäi.

Ta oli käinud kulturismi- ja fitnessitreenerite koolitusel, et osata endale treeningukavasid koostada. Nii sai ta alustada iseseisvalt, teadmistega, mida oli võimalik kohe praktikas rakendada.

Esimene võistlushooaeg andis talle kinnituse, et see ala sobib talle.

„Väga meeldis, väga äge oli. Selline õige tunne oli ja andis ikkagi päris palju enesekindlust juurde,“ ütles Riina.

See oli tähtis hetk. Ta oli leidnud ala, kus kohtusid mitu talle omast asja: treenimine, eesmärgi nimel töötamine, oma arengu jälgimine ja võimalus end teistega võrrelda.

Samas mõistis ta üsna kiiresti, et üksinda ei pruugi olla võimalik saavutada kõike, milleks võimed lubavad.

Pärast esimest hooaega otsustas naine võtta treeneri. Nii algas koostöö Silvar Rückenbergiga, kellega ta töötas mitu aastat.

Riina kirjeldab seda perioodi suure arenguhüppena. Treener ei andnud talle üksnes harjutusi ja juhiseid, vaid aitas kujundada ka suhtumist võistlemisse.

„Ta õpetas seda, et sa ei defineeriks ennast saavutatud koha järgi. Areng on individuaalne ja väga isiklik. See ala ongi hästi subjektiivne. Sa proovid paremini ja järgmine kord on jälle kõik parem. Järjekindlus viib sihile,“ meenutas sportlane.

Esimese Eesti meistritiitli saavutas ta umbes kümme aastat tagasi, samuti Silvari juhendamisel. Selleks ajaks oli ta näinud, et töö võib tuua tulemusi, kuid ka seda, et sportlase areng ei kulge sirgjooneliselt. Vahel tuleb samm edasi, vahel kaks tagasi. Mõnikord on vaja rohkem treenida, teinekord võtta aega taastumiseks või keskenduda hoopis muudele eluvaldkondadele.

Pausid, mis ei tähendanud lõppu
Pärast esimest edukat hooaega ei läinud kõik järjest ülesmäge. Treener lõpetas mingil hetkel oma treenerikarjääri ning Riina jäi jälle rohkem omapäi.

Ta jätkas treenimist, kuid mõistis, et iseseisvalt on keerulisem enda arengut hinnata. Kui inimene vaatab iga päev peeglisse, võib tal kaduda selge arusaam sellest, mida oleks vaja muuta ja kui kaugel ta eesmärgist tegelikult on.

„Üks päev vaatad peeglisse ja mõtled, et päris hea. Teine päev vaatad jälle, et ei tea, ikka kahtlane,“ kirjeldab ta võistlusvormi hindamist.

Treener näeb sportlast teise pilguga. Ta oskab märgata muutusi, mida sportlane ise ei pruugi tähele panna, ning annab vajaduse korral täpseid juhiseid, kuidas edasi minna.

Ilma treenerita võisteldes tegi Riina vahepeal pause. Ta keskendus tööle ja tavaelule ning käis mõnel hooajal võistlustel, mõnel mitte.

Naine on osalenud võistlustel ka Hispaanias, Soomes, Rootsis ja Lätis. Need kogemused andsid talle võimaluse oma vormi proovile panna ja näha, kuidas ta teiste sportlaste kõrval välja paistab.
Kuid kõigil neil võistlustel ei läinud sportlane tingimata maksimumi püüdma. Vahel oli eesmärk lihtsalt näha, millises seisus ehk vormis ta on. Selline lähenemine ei viinud alati soovitud tulemusteni. Riina tunnistab, et kui võistlema minna ilma kindla saavutussoovita, ei pruugi ka tulemused tulla sellised, nagu võiksid.

Mingil hetkel hakkas teda aga häirima tunne, et mõned eesmärgid on endiselt täitmata.

Riina polnud käinud maailmameistrivõistlustel. Ta teadis, et suudab rohkem, kuid polnud veel leidnud viisi, kuidas oma potentsiaali täielikult rakendada.

Uus treener, uus hoog
Umbes aasta enne viimast võistlushooaega alustas Riina koostööd Sparta spordiklubis tegutseva treeneri Jekaterina Remets-Marozovaga.

Kui varasematel aastatel oli Riina treeninud eri perioodidel nii treeneriga kui ka omapäi, siis nüüd oli tal jälle kõrval inimene, kes aitas kogu ettevalmistust tervikuna juhtida.

Tulemus ei lasknud end kaua oodata. Aasta järjepidevat koostööd andis talle vormi, mida ta polnud enda sõnul varem saavutanud.

„Sellist vormi pole mul veel olnud. Väga palju oleneb sellest, kas teed treeneriga või ilma ja kes su treener on,“ ütleb Riina.

Ta ei vähenda enda tööd ega pingutust, kuid tunnistab, et õige juhendamine aitab sportlasel oma võimeid paremini rakendada.

Võistluseks valmistumine ei tähenda üksnes seda, et tuleb jõusaalis raskusi tõsta. See tähendab, et treeningud, toitumine, taastumine ja vormi hindamine peavad moodustama ühtse plaani.
Riina treeningukoormus on aastate jooksul muutunud. Ta on treeninud kuus päeva nädalas ja teinud mõnel päeval isegi kaks treeningut, nii et nädalas tuli kokku kaheksa treeningukorda.

Praegu treenib Riina neli päeva nädalas. Naise sõnul on just selline koormus talle sobiv.

Pool aastat – iga amps on arvel
Kui küsida, mis on bikiinifitnessis kõige raskem, võiks esimesena pakkuda treeninguid. Lihaste kasvatamine nõuab aastaid tööd, raskuste järkjärgulist suurendamist ja järjepidevust. Kuid võistlushooaja lähenedes muutub vähemalt sama tähtsaks toitumine.

Riina alustas viimaseks võistlushooajaks ettevalmistumist juba märtsis. Sellest ajast hakkas ta täpselt kirja panema, mida ja kui palju ta sööb, järgides treeneri etteantud koguseid.

Kui võistlused toimuvad sügisel, tähendab see üle poole aasta kestvat teadlikku toitumist ja pidevat enesekontrolli.

Kõrvaltvaatajale võib see tunduda peaaegu võimatu. Kuidas elada kuude kaupa nii, et toiduvalikuid ei saa teha lihtsalt isu või tuju järgi?

Riina jaoks ei tähenda võistlusdieet siiski nälgimist.

„Ma ei ütleks, et see on vähe söömine. See on teadlik söömine,“ selgitas ta.

Oluline on jälgida päevast energiakogust ja seda, kui palju saab inimene süsivesikuid, valke ja rasvu. Neid nimetatakse makrotoitaineteks ning sportlase ettevalmistuses on nende osakaal tähtis.
Toitumine pannakse kirja, et treener saaks hinnata, kuidas keha muutub ja kas plaani on vaja korrigeerida. Kui vorm muutub liiga kiiresti või lihasmassi säilitamine muutub keeruliseks, saab toidukoguseid vastavalt muuta.

„Mul on põhimõtteliselt kindlad toidud. Kõik on hästi täpselt kirjas. Siis ma tean, kui midagi muutub, mida peab juurde panema või muutma,“ räägib ta.

Üks levinud väärarusaam fitnessisportlaste kohta on see, et nad söövad kogu aeg ainult salatit ja nälgivad, et laval võimalikult kõhnad välja näha. Riina sõnul on tegelikkus teistsugune. Lihasmassi kasvatamise ajal tuleb süüa piisavalt, et kehal oleks jõudu treenida ja lihased saaksid areneda. Mõnikord võib söömine olla isegi raske, sest vajalikku toidukogust ei ole lihtne ära süüa.
Võistlusdieedi ajal muutub oluliseks toidu kvaliteet ja kogus. Kui toidust saadav energia peab tulema suures osas tavapärastest täisväärtuslikest toiduainetest, võib taldrikutäis olla mahult märksa suurem, kui esialgu arvata võiks.

Lõuna ajal sööb ta kaks korda, lisaks võtab tööle kaasa vahepalad. Enne treeningut peab ta saama piisavalt süsivesikuid ning pärast trenni tuleb samuti süüa. Ka õhtul enne magamaminekut kuulub toit tema päevakavva.

Kõige keerulisem polegi tema sõnul tingimata nälg, vaid üksluisus ja pidev vajadus kõike arvestada.
„Vahepeal tahaks lihtsalt vabalt võtta, silma järgi süüa. Aga kui kõik on kirjas, siis ma tean täpselt, kus ma olen,“ ütleb ta.

Kas üks küpsis on patt?
Kui tavainimene kuuleb, et sportlane kaalub toiduportsjoneid ja jälgib iga päeva suhkrukogust, võib jääda mulje, et kõik head asjad on elust kadunud. Riina sõnul ei ole asi päris nii. Ka tema võib süüa küpsise või kommi, kui see mahub päevasesse toitumisplaani. Küsimus pole selles, et mõni toiduaine oleks tingimata keelatud, vaid selles, kui palju seda süüakse ja kuidas see sobitub ülejäänud päevaga.

„Ma võin küpsise kohvi kõrvale süüa. Ma kaalun selle ära ja vaatan, kui palju seal suhkrut on. Kui see mahub lubatud koguse sisse, siis ma söön selle ära,“ kirjeldas ta.

Võistluste lähenedes muutub sportlane enda sõnul rangemaks. Siis eelistab ta süsivesikute allikana rohkem tatart, riisi või kartulit ning jälgib toiduvalikut veelgi hoolikamalt.

Aga väljaspool võistlushooaega ei pea ta vajalikuks endale kõike keelata. Üks või kaks maiustamise korda kuus ei muuda tema hinnangul midagi, kui ülejäänud ajal on toitumine tasakaalus.

„Kui võistlusväline hooaeg on, võin terve šokolaadi ära süüa nii, et silm ka ei pilgu. Ma ei söö seda iga päev, aga kui tuleb isu, siis söön,“ ütles Riina.

Sama kehtib küpsetamise kohta. Riina oskab teha head kringlit ja kaneelirulle. Praegu, kui tema enda toitumine on võistlusplaani järgi paigas, ei tähenda see, et ülejäänud pere peaks samamoodi elama. Ta võib küpsetada kaneelirulle ka siis, kui ise neid ei söö.

„Las teised söövad. Teised ei pea selle pärast kannatama, et mina olen oma valiku teinud,“ muheles ta.

Kallis hobi, mille eest tuleb ise maksta
Kuigi Riina tulemused on Eesti meistrivõistlustel silmapaistvad, ei tähenda see, et tema sportlaskarjääri toetaks suur sponsor või et võistlemine oleks muutunud tulusaks tööks. Vastupidi: naine käib tööl ning maksab oma treeningute ja võistlemisega seotud kulud ise.

Võistlusbikiinid, kingad ja muud vajalikud asjad tuleb endal soetada. Samuti tuleb arvestada treeningute, toitumise ja võistlustel osalemisega seotud kuludega.

„Kõik bikiinid, kingad ja kõik asjad ikkagi ise. Sponsoreid ei ole. Eks ta ongi selline kallis hobi,“ muigab Riina.

Talle ei valmista see siiski erilist meelehärmi. Naine võrdleb oma ala näiteks motospordiga, kus masinate ostmine, hooldamine ja remont võivad samuti nõuda oluliselt suuremaid summasid.

Tema igapäevaelus on olemas ka tööalane vastutus. Ta töötab ettevõttes Nordic Hemp kvaliteedijuhina. Treeningud ja võistlusettevalmistus tuleb sobitada tööpäevade ning muu eluga.
See tähendab, et sport ei saa võtta kogu päeva, kuigi võistluse lähenedes tuleb sellele mõelda peaaegu pidevalt.

Õnnelik tagasitulek ja meistritiitlid
Ühel ajahetkel, kui võistlemine enam plaanis polnud, lasi ta endale koguni tätoveeringu teha. See oli üks Riina unistusi, mille ta otsustas täita.

Ent fitness jäi tema ellu alles. Ta käis edasi trennis, hoidis end vormis ja teadis, et sport ei kao tema päevadest kuhugi.

„Isegi kui ma ei võistle, siis ma ikkagi käin trennis. See on elustiil,“ ütles Riina.

Lõpuks tuli tagasi soov end uuesti võistlustel proovile panna.

Põhjuseks polnud ainult medalid või teiste tunnustus. Riinale jäi kripeldama teadmine, et mõned eesmärgid olid veel saavutamata. Ta polnud käinud maailmameistrivõistlustel ning tahtis näha, kuhu ta suudab jõuda siis, kui võtab ettevalmistust taas väga tõsiselt.

Uus treener ja hästi sujuv koostöö andsid talle nüüd selleks võimaluse.

Neli Eesti meistritiitlit on ilmselge märk sellest, et seekord läks kõik täkkesse. Aastate jooksul omandatud kogemus, pikkade treeningaastatega kujunenud keha, teadlik toitumine, treeneri pilk ja sportlase enda soov jõuda kaugemale olid toonud enneolematu edu.

 

Autor: URMAS PAIDRE
Viimati muudetud: 15/10/2026 07:47:31