Jäi mulje, et lõunanaabrid armastavad suuri ja kaunistatud piparkooke, sest neid oli rohkem kui ühel letil. Foto: Mari-Anne Leht

Valgast poolesaja kilomeetri kaugusel asuvas Valmieras oli läinud laupäeval üks lõunanaabrite suurimatest laatadest, Simjudi sügislaat, mida taasiseseisvumise järel peeti 30. korda. Üks linna kahest alles jäänud ajaloolisest hoonest on kirik, selle kõrval seisis Põhjasõjani ordulinnus, millest on alles paar müürijuppi.

Kenal septembri argipäeval otsustasime hea tuttava Kajaga, et sõidame Võru reisifirmaga Simjudi sügislaadale Valmierasse: väga pika ajalooga laat, ei ole lõunanaabrite laatadel varem käinud, päike ei kõrveta enam ja sõiduhind taskukohane.

Ligi 23 000 elanikuga Valmierasse on Võrust Valga kaudu pisut üle 120 kilomeetri.

Giid Viire rääkis teel, et nõukogude ajal valmistati Valmieras inventari tuletõrjujatele: „Tuletõrje tarvis kaasaegsete toodete valmistamine jätkub, kuid praegu on üle Euroopa tuntud nende klaaskiust tooted. Tööd jätkab ka kohalik piimakombinaat.”

Meiegi uudistest on läbi käinud, et Valmieras on juba arvestatav kaitsetööstus. Patria Latvias toodetakse soomukeid ning üsna hiljuti pandi nurgakivi uuele tehasele, kus hakatakse tootma jalaväe lahingumasinaid.

Kuid laata on Valmieras peetud võib-olla juba 13. sajandist, kindlasti 14. sajandist. Valmiera sai linnaõigused 14. sajandi esimesel poolel.

AI toob esile, et Simjudi on üks vanemaid ja väärikamaid sügislaatu Lätis ning seda hakati pidama püha Siimoni kiriku kõrval 28. oktoobril. Kirik valmis siin Gauja (mida eestlased Koivaks kutsuvad) kõrgel kaldal 1283. aastal.

„Nimi Simjudi tuleneb kahe apostli, Siimona kaananlase ja Juudas Tadeuse nimest, kelle mälestuspäev on 28. oktoober. Sel kuupäeval peetudki varem laata,” selgitas giid. Ta lisas, et oktoobrilõpu jahedaid päevi arvestades toodud laadapäev millalgi kuu lõpust algusse.

Punavõim katkestas laadapidamise, kuid linna muuseum taastas selle. 1996. aastast toimub siin taas Simjudi sügislaat.

Kell oli 10, kui alustasime uudistamist Riia tänava kesklinnapoolelt. Sadas nõrka vihma. Parempoolne rivi kuulus väiketootjatest käsitöölistele, vastasrida toidutootjatele.

Nägime erinevat keraamikat, kudumeid, ehteid, punutisi, lõikelaudu, seepe, kreeme ja muid kaupu. Hinnalisemad olid ilmselt maalingutega linased kleidid. Kunstnikust pakkuja sõnul ulatus mõne kleidi hind 400 euroni. Üsna rea alguses ostsin kaheksa euro eest mererohelisest riidest mütsi.

Kui alustasime toidurealt tagasiteed, oli vihma asemel päike ja ostjaid rohkelt. Tundus, et ülekaalus olid juustud-sõirad. Oli ka suitsuliha, saiakesi, mett, isegi verivorsti. Suuri ja kaunistatud piparkooke oli mitmel müüjal. Veidi juur- ja puuvilja pakuti samuti.

Toidurealt ostsin maitseainetega kitsejuustu, 300 grammi kaaluv rõngas maksis seitse eurot. Kaja ostis küüslauku ja mitu pakki küüslaugupulbrit. „Nende hind oli meil müüdavast soodsam ja laadalt ei saa ostuta ära tulla. Sõira ja juustu oli erinevaid, kuid lõuna lähenedes ei pääsenudki iga leti juurde ja seetõttu jäigi ost teiseks korraks,” jagas ta muljeid.

Tänava kõrval pargis müüdi aga istikuid ja lilli ning oli ka pisut vanavara.

Giid Viire märkis, et kuna Riia tänav on lai, mahuvad kauplejad ja ostjad kenasti ära. Kauplejaid oli tema sõnul ligi 350 ja nende kasutuses oli 900 meetri pikkune tänavalõik. Veel mõni aeg tagasi peetud laata muuseumi õuel, mis jäänud kõigile lõpuks kitsaks.

Ei näinud ei Valmiera piimakombinaadi tooteid ega isegi Skriveru Gotina komme, rääkimata masstoodangu lihtsatest riietest. Simjudi tundus küll üks õige oma riigi väiketootjate valmistatud toodete müügikoht.

„Valmierast 35 kilomeetrit Riia poole, Straupes, peetakse kaks korda kuus samuti väiketootjate laata. Seal võivad laadale müüma tulla toidutootjad, kes elavad 50 kilomeetri raadiuses,” tõi giid teise näite sellest, kui oluliseks peavad lõunanaabrid oma väiketootjaid.

Sirvides lõunanaabrite toetusi väiketootjatele jäi mitme rahalise toetuse kõrval silma seegi, et kodus tootmise nõuded ei ole väga karmid ja väikseid koguseid võib ka kodust müüa.

Arhitektuurilisi vaatamisväärsusi napib
Seda võib ka Valmiera eripäraks lugeda, nii nagu kõrgemal asuvat kunagise ordulinnuse tänapäevaseks kujundatud maa-ala. Luteri kirik on küll 13. sajandist, aga sellest ajast pärinevaid pühakodasid on mujalgi vana Liivimaa aladel.

Ordulinnus oli neil samuti 13. sajandist, kuid sellest on järel vaid kahel küljel kõrgemad lõigud vanast müürist, kolmandal küljel näeb umbes meetri kõrguselt taastatud käike.

Venelased purustasid ja lõpuks põletasid ordulinnuse maha Põhjasõjas. Peale seda kandsid kohalikud linnuse müüridest langenud kive omale ehitusmaterjaliks.

Kõrgel kohal asuva kunagise linnuse maa-alal on nüüd mõnus jalutada ja muuseumile kuuluvaid hooneid imetleda. Vanim neist on vist aidahoone. Teine ajalooline hoone, vana apteegimaja, jäi meil Kajaga siiski nägemata. Maja on restaureeritud, pärineb 1735. aastast, kuulub samuti linna muuseumile ning pidi asuma läheduses.

Ühe kivihoone lähedal seisab väärikas tamm, millel olev tammeleht kinnitab, et puu on looduskaitse all. Muuseumi maa-ala koos kõrval asuva kiriku ja selle alaga ongi ajalooline linnasüda. Siit saab kenasti mööda treppe Koiva kaldale, sinna mineku jätsime järgmiseks korraks.

Ajaloolise linnasüdame väike, kuid kõrge asukoht läheb sujuvalt linna keskuseks.

Enamik hoonetest kesklinnas ei pane ahhetama. Internetiavarused märgivad, et Riia tänaval, mis varem olnud linna peatänav, on mõni maja 19. sajandi lõpust ja 20. algusest, kuid seekord ei märka neid vaadatagi, sest laat on olulisem.

Kui 18. sajandi lõpuks oli peale tulekahjusid linnas alles vaid 60 puumaja, siis järgneva 150 aasta jooksul ehitati linna keskus taas üles, kuid teine maailmasõda pühkis selle jälle maa pealt.

Kirikust vaid mõnisada meetrit allapoole paremale asub draamateatri maja, selle vastas on linna vist ainus restoran Rates Varti. Hubane paik, viisakas ja kiire teenindus ning väga maitsev toit. Nautisime Kajaga tunnikest restoranis nagu ka laata ja muidugi ajaloolises osas jalutamist.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 15/10/2026 07:42:32