Valik oktoobri teise dekaadi alguse sündmusi ajaloost, kogujaks küberneetik ja ajaloouurija Valdo Praust.

Lennuki pardal plahvatas pomm
55 aastat tagasi, 10. oktoobril 1971, plahvatas Moskvast Simferoopolisse lennanud Aerofloti reisilennukis Tu-104 üsna kohe pärast õhkutõusmist pomm. Lennuk purunes plahvatuse tulemusena vasaku tiiva juurest sellises ulatuses, et muutus juhitamatuks ning kukkus alla. Hukkusid kõik 25 pardal viibinud, ellujäänuid ei olnud. Hilisemas juurdluses tehti kindlaks, et plahvatuse põhjustas umbes 400-800 grammi trotüüli. Kes ja miks pommi lennuki pardale sokutas, jäigi teadmata: paar aastat kestnud uurimine lõppes tulemusteta. On võimalik, et tegu oli kuritegeliku maailma omavahelise arveteklaarimisega, aga välistada ei saa ka mingit poliitilist põhjust.

Aerofloti lennukis toimepandud terroriakt sai muuseas üheks põhjuseks, miks N. Liidu hakati järjest valjemalt rääkima lennuki pardale asunute läbivalgustamisest ning loetud aasta hiljem (enne Moskva 1980. aasta olümpiamänge) vastavad seadmed ka N. Liidu suurematesse lennujaamadesse ilmusid. 55 aastat tagasi, 1971. aastal, midagi niisugust N. Liidus veel ei toimunud, st lennureisijaid keegi üldjuhul läbi ei otsinud ning relvi ja lõhkeainet oli väga lihtne lennuki pardale kaasa võtta. Samuti ei kasutatud N. Liidus toona veel lennukimeeskonna vestlusi ja tegevusi salvestavaid „musti kaste”, mistõttu lennukil toimunud plahvatusest saadi teavet vaid rusude analüüsil; sealt saadud andmete põhjal hinnati ka plahvatuse põhjustanud trotüüli kogust.

70 aastat esimestest Volgadest
70 aastat tagasi, 10. oktoobril 1956, vurasid Venemaal Gorki autotehase konveierilt maha viis esimest seeriatootmises olevat sõiduautot GAZ-21 „Volga”. Auto asendas alates 1947. aastast seeriatootmises olnud sõiduauto Pobeda, mis oli selleks ajaks juba tehniliselt vananenud. Volga juures võeti eeskuju mitmetest 1950. aastate alguse USA autodest (nt Ford Mainline), millest küll ühtegi täpselt ei kopeeritud. Osa tehnilisi lahendusi, nagu esisilla põhilahendus ja kolmekäiguline käigukast, võeti üle ka Pobedalt, neid vaid vähesel määral modifitseerides. Kokkuvõttes oli tegu tehniliselt õnnestunud ja ilusa välimusega autoga, mis jäi tootmisse 14 aastaks, kuni 1970. aastani, mil selle asendas kandilise välimusega „uus Volga” ehk GAZ-24. Selle aja jooksul valmistati ligi 640 000 autot.

Esimesed autod olid hilisematest veidi erinevad: radiaatorivõre koosnes neil, nagu 3. põlvkonna Pobedadel, jämedatest horisontaalliistudest, mille keskel oli veel ümaral aluspõhjal viisnurk. Hiljem (valdavatel enamikel autodel) oli püstine tiheda jaotusega iluvõre. Ka olid esimesed GAZ-21-d varustatud automaatse keskmäärmissüsteemiga, kus ühe pedaalivajutusega lisati määre väga paljudesse alusvankri liigenditesse (mis Pobedal vajasid määrimist iga 500 km järel, mis oli väga tüütu). Hiljem sellisest süsteemist kui keerukast (mis oli lisatud USA autode eeskujul) samuti loobuti. Ka oli plaan varustada Volgad automaatkäigukastiga (ikka USA eeskujul), kuid seda ei saadud N. Liidus piisavalt töökindlalt tööle ja nii oldi sunnitud seeria-autol üks-ühele üle võtma Pobeda kolmekäiguline kast, mida esialgu tegelikult ei olnud plaanis teha.

Terrorimõrv Lääne-Saksamaal
40 aastat tagasi, 10. oktoobril 1986, tapsid Lääne-Saksamaal tegutseva põrandaaluse kommunistliku terroriorganisatsiooni Punaarmee Fraktsioon (RAF) liikmed välisministeeriumi kõrge ametniku Gerold von Braunmühli. Bonnis tulistasid teda taksost väljumise järel üksteise järel kaks maskidest meest, kes seejärel kiiresti kadusid. Tõenäoliselt hakkasid kommunistidest terroristid von Braunmühli peale viha pidama põhjusel, et ta töötas pikka aega atašeena USAs Washingtonis ning hiljem oli ta välisministeeriumi selle osakonna juht, mis koordineeris Lääne-Saksamaa koostööd NATO ja Euroopa Majandusühenduse (Euroliidu eelkäija) sõjalise tiiva Lääne-Euroopa Liiduga (WEUga). Von Braunmühli kumbagi tapjat ei suudetud ei tabada ega ka identifitseerida, samuti ei suudetud selle tapmise konkreetseid organiseerijaid isiku täpsusega kindlaks määrata – vastutuse mõrva eest võttis lihtsalt enda peale RAF.

Kogu oma 28 tegutsemisaasta vältel 1965-93 mõrvas RAF kokku 34 inimest ja vigastas üle kahesaja, korraldades kokku paarsada pommiplahvatust. RAFi tegevuse kõrgaeg oli 1970. aastad ja 1980. aastate algul, mil ta sai arvatavasti N. Liidult suuremahulist varjatud toetust. Kui kommunistide võim oli N. Liidus 1991 kadunud ja ka N. Liit ise ajaloo prügikasti visatud, jäi RAF välise toetuseta ja hakkas hääbuma; juba varem olid Saksa võimud arreteerinud hulga selle aktiviste või olid need tulevahetuses hukkunud.

Thamesi sild kolis Ameerikasse
55 aastat tagasi, 10. oktoobril 1971, lõppesid USAs, Lake Havasu Citys Londoni Thamesi vana kivisilla taaspüstitustööd. Londoni sild oli ehitatud 1831. aastal, kuid liiklusele kitsaksjäänuna ja vajuvana (nigelad vundamendid!) lammutati see 1968. aastal, mil see asendati moodsa raudbetoonsillaga. Vana Londoni silla ostis seejärel õlimagnaat Robert McCulloch 2,46 miljoni dollari eest, lasi silla kiviplokkideks lahti võtta, USAsse vedada ja seal uuesti kokku panna. Kui Londonis oli sild Thamesi jõe ületamiseks hädavalik liikluskanal, siis Lake Havasu Citys sai sellest peamiselt vaid vaatamisväärsus ja see tagas ligipääsu järvele rajatud kunstlikule saarele.

40 aastat Gorbatšovi ja Reagani ajaloolisest kohtumisest
40 aastat tagasi, 11. oktoobril 1986, algas N .Liidu liidri Mihhail Gorbatšovi kahepäevane kohtumine USA legendaarse presidendi Ronald Reaganiga Islandi pealinnas Reykyavikis. Tegemist oli murdepunktiga N. Liidu kui kurjuse impeeriumi lõpuosa ajaloos, kus ta oli (sügava majanduskriisi tõttu) sunnitud Lääne maailmale end näoga pöörama ja taganema lõppkokkuvõttes mitmetest senistest põhimõtetest, mis kehtisid aastakümnete vältel Külma sõja ajal.

Ametlikult arutati seal strateegiliste tuumarelvade 50-protsendilist vähendamist, keskmaarakettide kõrvaldamist ning veel ulatuslikumat tuumarelvastusest loobumist. Läbirääkimised takerdusid aga USA strateegilise kaitse algatusse (SDI) ehk „Tähesõdade” raketitõrjeprogrammi, mille oli USA kävitanud kolm ja pool aastat tagasi N. Liidu „tegelikuks“ põhjalaskmiseks, kuna tal oli teada, et N. Liit ei suuda seda relvastusvõidujooksu etappi kaasa enam teha ja peab minema kompromissile.

Seetõttu oli juba ette teada, et mingeid konkreetseid kokkuleppeid ei sõlmita, küll aga peab N. Liit avama end Lääne suunas, muud teed tal lihtsalt enam, ei ole, need on ammendunud. Ehk minu hinnangul võib Reykjaviki kohtumist pidada Külma sõja lõpu tegelikuks alguseks – toona polnud muidugi veel kaugeltki selge, millega see kõik lõpeb ja kas kurjuse impeerium N. Liit jääb siiski alles ja millisel kujul (ja mis saab olema meie staatus selles). Nüüd me teame tagantjärgi, et meie vabanemiseni kommunistlikust okupatsioonist jäi siis ka alla viie aasta – toona seda teadmist maailmas veel kellelgi polnud, meil olid vaid lootused.

Muuseas Tallinna-Helsingi liinil alates 1980. aastast kurseerinud reisilaev Georg Ots viidi ajutiselt Reykjaviki tippkohtumiseks Islandile, majutamaks N. Liidu delegatsiooni – hiljem naasis see liinile.

30 aastat Pala bussiõnnetusest
30 aastat tagasi, 11. oktoobril 1996, toimus Eestimaa idaosas Palal traagiline bussiõnnetus, kus koolibussi ning veoki kokkupõrkes sai surma kaheksa ja vigastada 18 last. Õnnetuse põhjustas ilma haagiseta sõitnud sadulveoki juht, kes ei arvestanud käänulisel teel tõsiasja, et haagiseta sõites on teelpüsivus ülimalt halb ja sõita tuleb seega väga ettevaatlikult. Veok kaotas seetõttu juhitavuse ja kaldus vastassuunavööndisse ning see juhtus halbade asjaolude kokkulangemisel just siis, kui vastu tuli lapsi täis koolibuss, mille vasakut külge veok riivas. Bussi vasak külg purunes kokkupõrkes täielikult. Kaheksa hukkunuga liiklusõnnetuse põhjustanud veoautojuhti kohtulikule vastutusele ei võetud, kuna ta sai närvišoki ja määrati psühhiaatrilisele sundravile.

Tegu on Eesti teadaolevas ajaloos hukkunute arvult teise maanteel juhtunud liiklusõnnetusega. Kurba „rekordit” hoiab Eestis 1931. aasta jaanuaris Tartus toimunud üheksa hukkunuga liiklusõnnetus, mil rahvast täis takso sõitis öösel Emajõel jääauku, mis oli värskelt lõigatud traditsiooniliselt kasutatud talitee trassi vahetusse lähedusse.

Algas rullfilmi ajastu
145 aastat tagasi, 11. oktoobril 1881 sai David Houston USA patendi #248,179 (Photographic Apparatus) painduvale fototundlikule materjalile (filmimaterjalile), mida keerati mugava käitlemise eesmärgil rulli. Varem oli fototehnika põhinenud enamikul jaol klaasnegatiividel. Fotode tegemisel polnud toona veel väga vahet, aga kinematograafia (liikuvate piltide) korral oli rullfilmi või mingi sarnase asja kasutamine hädavajalik. Nii hakkasidki 14 aastat pärast David Houstoni patenti, 1895, maailmas masslevima vendade Lumiere'ide filmid – vaheetapiks muidugi Edisoni poolt 1891 leiutatud kinetoskoop, mis aga väga laialdaselt ei levinud.

Mis puudutab aga Houstonile 1881 välja antud patenti, siis ta ise seda eriti ei pruukinud, vaid andis litsentsi alusel kasutada George Eastmanile. George Eastman asutas seetõttu 1888. aastal firma Kodak ja konstrueeris selle kaubamärgi alt toona maailma esimese laia levikuga filmi kasutava fotoaparaadi. Järgmisel, 1889. aastal müüs David Houston oma patendi 5000 dollari eest Eastmanile päriselt maha. Fotode maailmas pidas Houstoni-eelne klaasnegatiivi-tava osalt vastu veel 1930.-40. aastateni. Siis asendus varasem 60 mm filmistandard (60x60 ja 60x90 kaadrid) jõuliselt 24 mm filmistandardiga ja 24x36 filmikaadriga, mis võimaldas fotoaparaate valmistada varasemast tunduvalt väiksemate mõõtmetega. Seetõttu fotoplaatide kasutamine igapäevafotograafias peaaegu et lakkas ning Houstoni patenditud rullfilmi ideoloogia oli ka seal lõplikult võitnud, jäädes ainuvalitsevaks kuni 2000. alguse digiajastu alguseni.

Avati esimesi vabaõhumuuseume
135 aastat tagasi, 11. oktoobril 1891, avati Rootsis filoloogi ja folklooriuurija Artur Hazeliuse eestvedamisel maailma üks esimesi vabaõhumuuseume Skansen. Päris esimene vabaõhumuuseum Skansen ei olnud, sest juba kolm aastat varem, 1888. aastal oli Norras Bygdøy poolsaarel avatud sarnane muuseum, kuhu oli kokku toodud ja taaspüstitatud vanu taluelamuid, mis demonstreerisid külarahva elu erinevatel paikades varasematel aegadel. Skansen sai sellest aga palju suurem ja tuntum, mistõttu just Skansenist sai alguse vabaõhumuuseumite areng kogu maailmas ning paljudes maailma riikides on Skansen saanud vabaõhumuuseumi üldnimetuseks. Lätis Riia lähistel asutati vabaõhumuuseum näiteks 1924. aastal ja Tallinna lähistel Rocca al Mares 1957. aastal.

Esietendus maailma kuulsamaid rokkoopereid
55 aastat tagasi, 12. oktoobril 1971, toimus New Yorgis Broadwayl Marc Hellingeri teatris rokkooperi „Jesus Christ Superstar” pidulik esietendus. Rokkooperi muusika kirjutas Andrew Lloyd Weber, laulutekstid Tim Rice. Kuna rokkooperis käsitleti Piibli sündmusi vabalt ja mitmeti Piiblist erinevalt, võtsid paljud kirikuringkonnas selle väga negatiivselt vastu ning mitmel pool on ta praegugi põlu all. Samas oli see rokkooper ka N. Liidus keelatud kui usupropaganda. Eestis toimus selle rokkooperi esimene kontsertettekanne 1995. aasta kevadel Kaarli kirikus.

 

Autor: VALDO PRAUST
Viimati muudetud: 15/10/2026 07:37:28