Riigieelarve läbirääkimistel küsitakse ühte ja sama: kust võtta ja kuhu panna. Üks vastus seisab statistikas kellelegi silma hakkamata: Eesti sisemajanduse kogutoodangu alusel vaeseim maakond peaaegu kahekordistas nelja aastaga toodangu elaniku kohta ja riik ei pannud seda tähele, sest polnud selle eest peaaegu midagi maksnud.

Numbritest kõigepealt, sest need on ebamugavalt selged. Aastal 2020 tootis Põlvamaa 38% Eesti keskmisest SKT-st elaniku kohta, 7670 eurot. Aastal 2024 oli see 52% ehk 15,099 eurot. Nominaalselt +97% kasvu, reaalselt, pärast nelja aasta inflatsiooni maha arvamist, +39,5%. Samal perioodil kasvas Eesti tervikuna reaalselt 1,9% ja Harjumaa kahanes 4,5%. Kolm kiireima kasvuga maakonda olid kolm vaeseimat: Põlva, Võru, Valga. Statistikaameti andmetel on Põlvamaa viimase kümne aastaga Eesti keskmisele järele jõudnud kiiremini kui peaaegu ükski teine maakond, kuigi alustas kõige madalamalt.

Mida riik selle heaks tegi? Kagu-Eesti programmi eelarve aastateks 2019 kuni 2023 oli neli miljonit eurot kolme maakonna peale. See teeb umbes 47 eurot elaniku kohta viie aasta jooksul, kümme eurot aastas. Võrdluseks: Ida-Virumaa saab ainuüksi õiglase ülemineku fondist 2644 eurot elaniku kohta, umbes 55 korda rohkem. Põlevkivist väljumine on päris struktuurne šokk ja keegi ei peaks seda kadestama. Kuid proportsioon ütleb midagi meie regionaalpoliitika loogika kohta: riigi tähelepanu järgneb läbikukkumisele. Edule ei järgne midagi. Üks protsent reaalkasvu läks Kagu-Eestis riigile maksma veidi üle ühe euro elaniku kohta. Ida-Virumaal ligi 300 eurot. Ja Eesti keskmisest on Ida-Virumaa täna sama kaugel kui kümme aastat tagasi.

Kagu-Eesti kasv ei tulnud ministeeriumist. See tuli teraviljast, piimast ja puidust, mille hinnad 2021 ja 2022 üles hüppasid, ning ettevõtetest, mis olid valmis seda väärindama. Põlvas kasvas Arcwood üheks Baltikumi suurimaks liimpuidutootjaks, mille maju püstitatakse Koreas ja Saksamaal. Räpina Paberivabrik, Eesti vanim tööstusettevõte aastast 1734, on Skandinaavia suurim pakkenurkade tootja. Põlva piim jõuab Jaapanisse. Viimaste aastate tööstusinvesteeringud Kagu-Eestis ületavad sada miljonit eurot. Ja kui toorme hinnad 2023 ja 2024 jahtusid, ei kukkunud maakond tagasi 40% peale, vaid püsis 52 juures. Baas on nihkunud.

Skeptikutel võib olla kaks vastuväidet: madalalt tasemelt on kerge kiiresti kasvada, ja kui rahvast jääb vähemaks, paraneb näitaja elaniku kohta iseenesest. Tera tõtt, aga kumbki ei seleta toimunut ära. Rahvaarvu kahanemine annab 97 protsendist kasvust kõige rohkem kümme punkti, ülejäänu on päris toodang. Tõsine mure on hoopis tulevik: prognoosi järgi lõpetab Põlvamaal 2033. aastal põhikooli 22 protsenti vähem lapsi kui praegu. Majandus juba kasvab, inimeste arv veel mitte. Just seda vahet saab eelarvest tulevate investeeringutega muuta. Täna veel saab.

Sest praegu on lahti aken, mis ise varsti kinni läheb. Põlvamaa palgakasv oli 2025. aastal Eesti kiireimate seas, nagu ka 2024. aastal, ent palgatase pakub tööandjale endiselt veerandi võrra odavamat tööjõudu kui Harjumaa. Piirkond, kus toodang kasvab kõige kiiremini ja tööjõud on veel soodne, on täpselt see koht, kuhu ratsionaalne investor paigutab järgmise euro. Riik on Eesti suurim investor.

Asi ei piirdu Euroopa fondidega. Ida-Virumaal on riik valmis rakendama eraldi palgameetmeid, toetama spetsialistide piirkonda tööle asumist ja arvestama sellega, et ääremaal on inimese leidmine kallim kui Tallinnas. Põhimõte on õige, kuid küsimus on, miks lõpeb seesama regionaalpoliitiline loogika maakonnapiiril. Ka Kagu-Eestis napib õpetajaid, tugispetsialiste, insenere ja teisi kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid ning ka siin tuleb inimese piirkonda toomiseks konkureerida Tallinna palga- ja elukeskkonnaga. Kui asukohast tulenevat ebavõrdsust saab ühes Eesti servas riigi rahaga tasandada, siis miks jääb teises servas mulje, et sealsed inimesed, lapsed, noored, ettevõtjad, ei vääri riigi tähelepanu?

Sellest ka üleskutse 2027. aasta eelarve koostajatele, ja see on häbematult odav. Esiteks: kümnekordistage Kagu-Eesti programm, umbes miljonilt kümne miljonini aastas. See on vähem kui 0,05% riigieelarvest ja endiselt murdosa Ida-Virumaa toetuse intensiivsusest, aga senise tootluse juures on see riigi parim regionaalne investeering. Teiseks: laiendage spetsialistide eluasemete meedet, sest kasvavates ettevõtetes on töökohti, millele ei leita inimest, kuna pole korterit, kuhu ta kolida saaks. Kolmandaks: kui kaugtöö on riigiasutustes niikuinii norm, siis viige osa riigipalgalisi töökohti sinna, kus iga palgaeuro mõjub kohalikule majandusele kõige rohkem. Ja neljandaks, konsolideerimise aastal kõige tähtsam: ärge tõmmake regionaalmeetmeid maha seal, kus nad tõestatult töötavad. Seda, et nõudlus on olemas, näitavad riigi numbrid ise: praeguse perioodi ettevõtlustoetuse vooru raha sai otsa juba enne meetme poole peale jõudmist.

On veel üks põhjus, mis peaks kaitsekulude aastal tuttav tunduma. Elus, kasvav ja tööd pakkuv piiriäärne maakond on ise julgeolekutaristu. Tühjenev piiriala on haavatavus, mida ükski radar ei kompenseeri. Kagu-Eesti toodab muuseas ka toitu, 6,5 korda intensiivsemalt kui Eesti keskmiselt, ja toidujulgeolek on julgeolek ilma jutumärkideta.

Kagu-Eesti ei vaja päästmist: ta on viimased neli aastat ise ennast päästnud, kümne euroga aastas. Eelarve koostajate küsimus on lihtne: kui palju on väärt kasv, mis on juba tõestatud? Praegu on riigi vastus 47 eurot elaniku kohta viie aasta peale. Seda numbrit saab häbi tundmata tõsta.

 

 

Autor: MARIS NEENO, Põlva vallavanem; ERIK MARKUS KANNIKE, kaitse- ja tehnoloogiasektori strateeg
Viimati muudetud: 01/10/2026 08:56:41