Vanamiis ,kiä eloaig oll kolkakülän elänü,trehväs liinan kävven lennuvälä pääle.Näkk sääl ütte tsipakõist lennukit saisman,läts piloodi mano:"Kas Sa sõidassi meid mooriga vähäkese?Elo seen ei olõ maa päält korgõmbalõ saanu."Piloot oll peri,"lepümi nii kokko,et ku Sa kas vai üts kõrd hellü tiit,sis massat topõlthinna,ku piuksugi ei tii,sis saat ilma rahalda."Vanamiis oll tuuga nõun ja ronisiva mooriga lennukihe.Lendur tekk sääl järjest mitu surmasõlmõ,a vanamiis oll vakka nigu kult rüän.Ku maa pääl tagasi olti,kitt piloot vannamiist:"Sa olt väega kõva vanamiis,sust pallo noorõmba omma hinnäst hingetüs rüüknü.Rahha ma ei võta,nigu kokko leppsemi,a ütle ausahe,kas Sa kõrdagi es taha veidükenegi hellü tetä?"" Üts sääne moment oll,ku vanamuur lennukist vällä sattõ,a ma mõtli,et mis tuu mu kisa inämb avitas"