Družba saagide kogu. Foto: Ülle Harju

See lugu juhtus 1958. aastal, kui oli vaevalt aasta möödunud esimeste Družba-nimeliste mootorsaagide kasutusele võtmisest. Selle sae leiutas eesti mees Boris Kabur. Družba-mees oli siis metsalangetusmeeskonnas kõige kõvem käsi.

Räpina rajooni tarbijate kooperatiivi tööstuskombinaadi direktor sai teate, et sõjaväeosa pakub palgimetsa, sest oli vaja laiendada tankide harjutuspolügooni. Metsa sai küllaltki odavalt ning kombinaadil oli vaja ehitus- ja remondimaterjali. Sõjaväeosaga jutud aetud, andis direktor välja paberi, millele olid ära märgitud metsatööliste nimed, kõigil nimekirjas olijatel kästi kindlasti pass kaasa võtta.
Sõitsime kõik koos Nursipallu, tee tõkestas sõjaväeosa valvepost, kust tuli välja leitnandi aukraadiga sõjaväelane, edasi sõita ei saanud. Autojuht andis direktori kinnitusega paberi ja meilt kõigilt küsiti passe. Sõjaväelane kirjutas üles autonumbri, kontrollis passe ning vaatas üle kõik meie näod. Veendunud, et kõik on korras, tõstis tõkkepuu üles ja lubas meid polügooni territooriumile. Näidati meile kätte see jagu metsast, kus me langetada võisime. Ei saa midagi halba öelda, mets oli ilus!
Kõige kõvem mees meie kuue mehe seast oli Družba-mees. Teised olid kirvemehed-laasijad. Družba-mees lõikas puid ainult maha ja kirvemehed laasisid. Kui puu oli laasitud, siis Družba-mees järkas kõik palgid kuuemeetristeks. Puujäägid ja hagu tuli meil endal ära põletada, seda tegime lõunaajal: lõime kirved palkidesse, tegime lõkke ja võtsime oma lõunaleivad ette.
Mina ütlesin meestele, et siin kõrval on tehtud üks vana lageraie, seal peaks vaarikaid olema. Leidsin ilusaid vaarikaid ja asusin neid sööma, otsisin ikka uutest puhmastest marju, kui korraga üks puhmas väriseb teiselt poolt. Muutusin ettevaatlikuks, et mis loomaga võib tegu olla, lükkasin käega vaarikavarsi laiali, et paremini näha.
Mis ma nägin! Mulle vaatab otsa pilusilm-kili, automaat õlal! Tule, taevas, appi, saa või südamerabandus! Lasin vaarikavarred tagasi puhmasse ja eemaldusin kiirelt teiste juurde. Teised küsisidki, et mis sa nii ruttu, pooljoostes tagasi tuled. Ütlesin, et nägin puhmas ärakaranud soldatit, automaadiga, saa või marju süües surma!
Suuremjagu eesti poisse saadeti sõjaväkke lõunamaale ja meile toodi sisse sealt lõunamaa poisid, nii oli sõjaväel sellel ajal kombeks.
Meist umbes kilomeetri kaugusel tegid tankid lahingõppust. Ei olnud need tankid T34 sõjavõitjad, vaid mingi uus täiustatud mudel. Kihutasid täiskäiguga märklaudade poole, nii et roomikud pildusid muda üles ja pori lendas. Märklaudade tabamine käis harjutuslaengutega, sest väljak oli küllaltki väikene, seda tulimegi laiendama, aga väikseks jäi ta nagunii.
Me käisime nädal aega tööstuskombinaadile metsa tegemas. Järgmistel päevadel ei pidanud enam dokumente näitama, kuna olime juba meelde jäänud ja autonumber sõjaväeosas fikseeritud.
Kui need palgid ükskord Räpina saekaatrisse said, vaatasime üllatunult, kui palju me olime palke kokku langetanud. Palgivirn oli väikese maja kõrgune. Nüüd on seda polügooni tunduvalt rohkem laiendatud, kuid nüüd juba vastu rahva tahet.

 

Autor: Kalju-Johannes Kullerkupp
Viimati muudetud: 24/10/2019 08:21:42