Juss Konks oma Kristjani kodutalus Prangli külas. Foto: Ülle Sillamäe

Istume Kanepi (endises Kõlleste) vallas Prangli külas Kristjani talutoas ümmarguse laua taga ja ajame juttu erus elektriinseneri Juss Konksiga (67), kelle sulest ilmus hiljaaegu kodulooline raamat „Valgejõe veerest“.

Mis oli ajendiks kirjutada üles oma kodukandi lugu? „Ma nägin, et mul on neid andmeid, ja kui mina tean, aga teised ei tea, siis on kohustus seda jagada,“ selgitab autor. Ta on arhiivis käinud ja paikkonna kohta lugenud, muud kirjandust lugenud, tunneb inimesi.
Juss on oma kodukandis üks väheseid alles jäänud põliselanikke, sündinud Pranglilt veidi Piigaste poole minna. Naabrimees on ka põliselanik. Teised lähemad naabrid, paarteist elanikku, on kõik uued.
Kellele on see raamat pühendatud? „Mul on kuus last ja neliteist lapselast,” pajatab Juss. „Jõuludeks sai raamat valmis ja andsin igale lapselapsele jõulupeo ajal kingituseks raamatu pihku. Suviti käiakse siin tihedamini, talviti tullakse kokku jõulude ajal. Kõige noorem lapselaps on möödunud suvel sündinud, temal on juba raamat olemas, kuid on põhjust ka viieteistkümnendat kingitust hoida ...“
Juss leiab, et tema kui vanaisa kohus on oma lastelastele teadmisi või kogemusi edasi anda. Kes olid esivanemad, kuidas ja kus nad elasid. Mis olid nende külade ja talude nimed. „Kuna kõik mu lapselapsed elavad Tallinnas ja Tartus, aga mitte siin, Prangli külas, on see raamat neile abiks,” ütleb Juss.
Raamatu kirjutamine võttis aega aastaid. „Algul ei olnudki mõtet see kaante vahele saada. Eks killukesi sai ikka kogutud. Kui pensionile jäin, hakkas tõsisem töö pihta. Kokku kestis see protsess umbes viis aastat,” räägib ta.
Raamatu üks suur väärtus on kohanimeuuring. „Kohanimede uurimine on ka põnev tegevus,” ütleb Juss. „Kõige toredam on, kui leiad, kust üks või teine kohanimi on tulnud.” Suureks abiks on selles Eesti kohanimeraamat.
Ka jõgede harudel on rahvasuus oma nimed. Kristjani talu sauna tagant hakkab pihta Porijõgi. „Siin on veel Sõõruoja, siis veel Konsu jõgi, Reola jõgi. Tartu lähedal on Valgma jõgi ja Porijõgi, mis on tegelikult ilusa selge veega forellijõgi. Ühe jupikese järgi on terve jõgi nime saanud,“ seletab mees.
Koolis käis Juss Veski algkoolis, selle hoone on veel säilinud. Krüüdneris Järve koolimaja enam alles ei ole. Koolipoisina olid tema huvid seotud tulevase elukutsega. „Raadiosidet uurisin, ehitasin antenne, ikka katsetasin. Õppima läksin automaatikat,” räägib Juss.
Ta kõneleb loo, mida raamatus ei ole: „Tallinnas teismeliste koolipoistena panime triiksärgi selga, sidusime lipsu ette, läksime teatrisse. Kui teatrist tagasi ühiselamusse hakkasime tulema, pani miilits meid kongi ja sõidutas miilitsajaoskonda. Põhjus – 15aastane ei tohi nii hilja õhtul peale kella kümmet isata-emata linna peal kõndida. Ööseks ikka jaoskonda ei jäetud, lubati ikkagi ühiselamusse kõndida.“
Päris esimene töökoht oli tal Tõravere observatoorium. „Mul on põnevaid töökohti olnud. EKP keskkomitee trükikojas näiteks olen töötanud elektrikute meistrina. Tehases olen olnud, Harju KEKis. Tartus tegelesin katlamajadega, nende seadistamisega. Tulin ära, kui hakati uut Eesti Rahva Muuseumi katlamaja süsteemiga ühendama.“
Kirjandusest leiab ka põnevaid fakte paikkonna kohta. Näiteks Krüüdneris on õlut pruulitud. Pruulikoda enam pole, kuid õllepudeli silte leiab Eesti Rahva Muuseumi eksponaatide seast. Friedebert Tuglas kirjeldab oma „Noorusmälestustes“ Krüüdneri pruulikoja nn kliendipäeva.
„Äkki, võib-olla kord aastas, ilmus nimelt vabriku juhatus suurema õlletagavaraga ühte oma ringkonna kõrtsi – ja siis oli seal sel päeval prii joomine. Seesugune lugu juhtus ka meie pool kohe esimese aasta sügissuvel. Nagu öeldud, tuli see ootamatult, ilma vähimagi etteteatamiseta. Oli ilus argipäev, inimesed tööl ja kõrtsis rahvast vähe. Kuid vaevalt oli õllevoor pärale jõudnud, kui teade sellest kulutulena levis. Kuidas see sündis, seda ei mõista ma praegugi. Aga juba oli joojaid kümnete kaupa, juba tõusis üle sajagi. Alguses vajusid kohale mõisa popsid, jättes töö põllul kus seda ja teist. Päeva jooksul tuli salkasid vallast, ikka kaugemalt ja kaugemalt. Veel õhtu eel nägi neid mäenõlvakult jooksvat, nagu viimses hiljaksjäämise hirmus. Tuli mehi, naisi, isegi lapsi. See oli ometi juhtum, mis kordus vahest alles kümne aasta pärast!“
Oma raamatut soovitab autor eelkõige kooliõpilastele, kellele on see abimeheks ajalooalaste uurimistööde kirjutamisel. Järgmise raamatu mõtleb Juss kirjutada oma emast ja isast, aga see pole nii laiale lugejaskonnale mõeldud. Ema oli aktiivne inimene, korraldas suguvõsa kokkutulekuid.
Kust pärineb Konksi nimi? „Nimi Konks tuleb Konksi Markkusest. Eks ta ikka mingit töövahendit tähendas,“ arvab Juss.
„Kodukoha lugu on põnev uurida ja see on väga vajalik. Muidu kaob kõik ajaloo prügikasti,” mõtiskleb ta.
Lõpuks räägib Juss Konks veel ühe koolipõlveloo kuubalaste aitamisest. „Kooliõpilased viidi põllule, kus olid suured kartulikuhjad, kõrval ilusad suured valged kastid, võõrkeelsed uhked kirjad peal. Lapsed pandi tööle ümber kartulikuhjade. Põhuga, millega kartulid kaetud olid, pühiti mugulatelt muld maha ja asetati kastidesse. Kalifeedega komissar oli ülevaataja, temal oli nahast kaarditasku külje peal. Sealt võttis ta välja šablooni, mõõtis kartulid üle, et liiga väikest või liiga suurt mugulat kastidesse ei satuks. Koolipoisid tegid ikka koerust ka. Nii mõnessegi kasti sattus ka mädanenud kartul, põllukivi või hoopistükkis kuhja alt leitud surnud hiir.“
„Aga ega need kartulid kuubalastele jõudnudki,“ on Juss veendunud.

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 25/01/2018 09:20:34