Peeter Aas. Foto: erakogu

Aastavahetusel jõustunud korteriomandi- ja korteriühistuseadus tõi korteriühistute toimimise ja kortermajade renoveerimise teemad taas väga teravalt avalikkusse ette ja arutlusaineks.
Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liige Urmas Mardi, kes seaduse vastuvõtmisest alates seda kõigi võimaluste kaudu tutvustab ja mõtestab, tõdes mullu esimesel detsembril Kuku raadio saates „Vox Populi“, et Eesti on nüüd korteriühistute vabariik.
Eestis on ümmarguselt 21 000 korteriomandite esemeks olevat kinnisasja ehk sama palju peaks peagi olema ka korteriühistuid. Korteriomanikke on Eestis 470 000 ja korterites elab umbes miljon inimest. Korteriühistu kui majandusvorm, on kohustuslik kõigis hoonetes, kus on vähemalt kaks korteriomandit. Liikmelisusega käivad korteriomanikele loomulikult kaasas ka sellest tulenevad õigused ja kohustused.

Raudbetooni sõnumid
Uute ja tänapäevaste arusaamade ning normide järgi rajatud majades sellest ilmselt, vähemasti esialgu, tüli ei teki. Aastatel 1960–1990 rajatute puhul on see aga vältimatu. Suurimaks põhjuseks nende peamiselt paneelelamute praktiliselt olematu soojapidavus ning sellest tulenevad suured kulud ja renoveerimisvajadus.
Selle väite illustreerimiseks näide 30aastasest 60 korteriga majast. Elan seal selle valmimisest saati ehk nüüd juba üle 30 aasta.
Meie maja kolme viimase aasta keskmine soojaarve oli 32 800 eurot. Soojakulu korteri ruutmeetri kohta 80 eurosenti kuus. Uuringute ja mõõtmiste tulemusena on Eestis jõutud enam-vähem ühisele arusaamisele, et selliste majade tervikrenoveerimisega on võimalik soojakulusid kokku hoida vähemalt 60–70%. Meie maja puhul seega vähemalt 20 000 eurot aastas.
Siit loogiline järeldus, mis ka korteriomandi- ja korteriühistuseaduse kandev idee, et korteriomanikud panevad nõu, jõu ja raha kokku ning renoveerivad maja tänapäeva normidele vastava sisekliimaga energiatõhusaks ühiseks koduks.

Saatan detailides
Selleks tuleb järgmise sammuna kokku saada renoveerimiseks vajalik raha. Kas korteriomanike säästudest, laenates või remondifondi kogudes. Summa, millega arvestada, võiks meie maja puhul, kus üht-teist juba tehtud, kuid tervikrenoveerimise projekti veel ei ole, olla suurusjärgus 900 000 eurot. See omakorda teeb keskmise 66ruutmeetrise korteri kohta 17 000 eurot. Need arvud viivad seaduse ja korteriomanike loogika erinevatele teedele, panevad inimesed kukalt kratsima.
Rahastamisvõimalustest kolmas ehk remondifondi kogumine tervikrenoveerimiseks praktiliselt ei sobi. Kogudes praeguste võimaluste piires ehk seitsmel kütteperioodi kuul 30 ja viiel suvekuul 50 eurosenti korteri ruutmeetri kohta, saame aastas 16 370 eurot. See summa on aga ligi viiendiku väiksem kui aastaga õhku lendav soojus maksab ja selle tempoga kogudes kulub kogu remondiraha kokkusaamiseks üle poole sajandi.
Pangalaenu või korteriomanike säästudega renoveerimise korral kujuneb soojakulude kokkuhoidu arvestades ja aastas endiselt sama palju remondifondi kogudes ümmarguselt veerand sajandit. Nende variantide puhul on ka seniste kogemuste järgi oht, et kulusid võimalikult palju kokku hoides ei saavutata vajalikku energiatõhusust.
Loomulikult on see rehkendus umbkaudne, üldistav, vaid suurusjärke ning laiemat pilti iseloomustav. Samas siiski tekkinud ummikseisu olemust avav. Suurpaneelelamud on omal ajal ehitatud tugevate konstruktsioonidena, mis korraliku hooldamisega võivad püsida veel aastakümneid. Elukeskkond neis on aga moraalselt vananenud ja energiakulukas, ei sobi ei tänapäeva ega ammugi tulevikku. See on eelkõige inimeste probleem, milles põrkuvad nende erinevad huvid.

Kas siin on peidus põhiseaduse riive?
Korteriomanikud jagunevad laias laastus oma huvide põhjal kahte suuremasse rühma. Need, kes tervikrenoveerimist pooldavad, ja need, kes sellele, eriti aga laenamisele vastu. Harva juhtub, et need kaks poolt järgivad omavahelistes suhetes, samuti suhetes korteriühistuga hea usu põhimõtet ja arvestavad üksteise õigustatud huve.
Meie majas on renoveerimise pooldajad sellest põhimõttest kinni pidanud, vastased aga leidnud erinevaid skeeme ja manipuleerimist, kasutanud sildistamist ja psühhoterrorit ning loonud vastasseisust oma poliitilise agenda. Tulemus, tervikrenoveerimist ei võeta isegi arutusele. Küllap mujal on ka vastupidiseid olukordi.
Jättes kõrvale rikutud sotsiaalsed suhted korteriühistus ja maja halva maine, tekib siin aga veel põhimõttelisem vastuolu. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 fikseerib, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Siin aga tekib olukord, kus see tegelikult tagatud ei ole.
Oma tahet ei ole võimalik ellu viia ning omandi väärtuse ja kvaliteedi üle otsustavad hoopis korteriühistu kaaslased, keda ma ise valida pole saanud.
Piltlikult kokku võttes ei ole riik (seadusandjad) suutnud siit kohalt edasiminekuks veel reaalset teed välja mõelda. Või kas seda ongi? Vaadates laiemat pilti, vajab kiiret renoveerimist ju enamik Eesti taasiseseisvumise eel ehitatud kortermaju. Selle töö maksumus võib küündida kokku kuni pooleni Eesti aasta riigieelarvest ja kui raha olekski, ei jätku ehitajaid.
Oleme sattunud külmutatud konflikti, mille ohtlikkust ei oska praegu ilmselt hinnata ning lahendusvariante leida ei korteriomanikud ega omavalitsused ja riik. Selge on see, et turureeglite ja kehtima hakanud seaduse järgi korteriomanikud ise seda konflikti lahti sulatada ei suuda.

 

 

Autor: Peeter Aas, vabakutseline ajakirjanik
Viimati muudetud: 25/01/2018 09:14:44