Kaupo Kutsar

Eestimaalaste tarbeks on ikka toodetud toit kodumaal ja läbi aegade eksporditud põllumajandussaadusi ka Eestist välja. Igaühe kõrvu on jõudnud omaaegne võieksport Inglismaale või siis nõukogudeaegne Leningradi linna varustamine Eesti lihatoodete, kartuli, kapsa ja muude põllumajandustoodetega. Eesti on Euroopa Liidus kolmandal kohal haritava maa pindala poolest elaniku kohta, eespool on Leedu ja Läti. Seega pole põhjust arvata, et meie põllumehed ei suuda Eestimaa rahvast ära toita. Vaadates veel, kui uhked traktorid ja kombainid meie teedel ja põldudel sõidavad.

Reaalsus kahjuks nii roosiline ei ole. Iga eksporditud lihakilo kohta ostetakse kaks ja pool kilo liha välismaalt sisse. Tundub, nagu oleksid meie põllumehed saamatud? Kuid põllumehed saavad toota ainult nii palju, kui nad suudavad maha müüa. Põllumehed müüvad toorainet toiduainetööstuse ettevõtetele ning need kaubandusele ja seejärel saab igaüks tooteid poest osta. Tarbijad enda arvates ostavad poest Eesti põllumeeste toodangut, sest pakendil on rahvusvärvidest koosnev märk – lipumärk. Tööstused aga peavad kasulikumaks importida välismaalt tihti madalakvaliteedilist toorainet, lisavad ohtrasti maitseaineid ja paigutavad toodetele sinimustvalge märgi ning kliendid kaupluses eelistavad seda kui kohalikku, kodumaist toitu.

Klientide kodumaise ja kohaliku toidu tarbimiseelistuste tööstustele meelepäraseks kujundamiseks tuleb aga Eesti Toiduainetööstuse Liidu esimehel Sirje Potisepal ajakirjanduse vahendusel „tarbijaid koolitada“, õpetades neile „mis on Eesti mõistes kohalik toit (Lõunaleht 24.08.2017). Rõhutades seejuures, et toidutööstustes töötavad meie naabrid, laste koolikaaslaste vanemad, sõbrad, emad, isad, vennad ja õed, ning unustades, kui palju töökohti maapiirkondades loovad Eesti põllumehed ja kodumaist toorainet töödeldes saaks palju rohkem lähedasi inimesi ka toiduainetööstuses tööd.

Sirje Potisepp on eriti osav sõnaseadja, ta toob osavalt näiteid Lätist Austraaliani ja banaanist kohvini, kuid kohalik toit on eestimaalaste arvates ikka kodumaisest toorainest kodumaal toodetud toit. Seda kinnitab omamoodi ka Eesti Uuringukeskuse uuring „Kuidas tarbijad mõistavad sinimustvalge lipumärgi kasutamist toidutoodetel“, mille järgi teadis vaid 13% Eesti elanikest, et lipumärgiga toodetes võib olla ka importtoorainet. Küsitletutest 77,6% pidas oluliseks või väga oluliseks, et lipumärgiga toode on kodumaisest toorainest.

Toiduliidu juhi osavaid sõnavõtte erinevates meediaväljaannetes kokku võttes jääks Eesti rahvas nälga kui importtoorainest toodangul ei oleks rahvusvärvidest koosnevat lipumärki. Tegelikkuses oleks tarbijatele lihtsalt olukord kodumaise põllumajandustoodangu osas selge. Oma võimaluste piires nad lihtsalt teaksid, kas eelistada kodumaisest toorainest kohalikku toodet või importtoorainest toodet. Kahjuks meie toiduainetööstuse ettevõtted kardavad selgust ja soovivad sogases vees kala püüda.

Toiduliidu juht kirjeldab Lõunalehes nende poolt tellitud uuringut, kust selgus, et üle poole vastanutest pidas tähtsaks tarbida just eestimaist toodangut. Sellise küsimuse püstituse korral ei selgunud vastajatele, mida nad pidasid eestimaiseks toodanguks tooraine päritolu osas. Seega kasutatakse seda küsitlust meelevaldsest.

Olen rahvusvärvide kasutamisest importtoorainest toodetel kõnelnud mitmete Eesti põllumeeste auväärsete seltskondade ees ja alati on nad minu võitlust rahvusvärvide nimel täielikult toetanud. Eesti põllumeeste arvates ei tohi kasutada sinimustvalget lipumärki importpõhitoorainest toidutoodetel.

 

Autor: Kaupo Kutsar, Valgamaa Põllumeeste Liidu juhatuse liige, OÜ Eestimaa Lihaveis juht, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) lihatoimkonna liige
Viimati muudetud: 07/09/2017 09:46:25