Koolivägivald võiks jääda uue kooliaasta ukse taha. Foto: arhiiv

Taas on kätte jõudnud aeg, mil väiksemad astuvad esimesse klassi, pisut vanemad lapsed omandavad põhiharidust ning paljud noored on jõudnud ka keskkooli lõpusirgele. Vahet ei ole, millises õppeastmes või klassis laps õpib, koolivägivalla probleem võib ootamatult esile kerkida iga lapse puhul. Koolivägivalda ja kiusamist ei tuleks aga aktsepteerida, kuna vaatamata selle püsivale olemasolule meie ühiskonnas, ei ole see tavapärane ega tolereeritav käitumine.

Kui rääkida koolivägivallast, siis me räägime mistahes kooliga seotud inimese poolt teise inimese hirmutamisest, ähvardamisest, väärkohtlemisest või suisa ründamisest. Samuti võib see kõik aset leida nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt – löömine, tõukamine, sõimamine, narrimine, väljapressimine, ähvardamine, kuulujuttude levitamine ja ka tõrjumine ning ignoreerimine.

Seega on koolivägivald ja kiusamine oma osade vormidega suisa kuritegelik. Näiteks kõik need juhud, kui keegi on füüsilise konflikti tagajärjel tundnud valu või kellegi tervist on sellise käitumisega kahjustatud, on tõlgendatavad kehalise väärkohtlemisena. Raske tervisekahjustuse tekitamine, mida õnneks ei tule koolivägivalla näol enamasti ette, ning korduv vägivallatsemine on juba raskemad kuriteod, mille eest võib kohtus süüdimõistmise korral oodata kuni viieaastane vangistus.

Näiteks on kohtus kriminaalkorras karistada saanud teisi õpilasi juustest tirinud või rusikatega löönud noorukid ning ka üks 16-aastane nooruk, kes teist õpilast kooli koridoris maas lohistas, põhjustades sellega maas lamaja kuklale füüsilist valu. See ei tähenda aga, et koolivägivalla ennetamiseks iga juhtumi puhul võimalikku süüdlast maksimaalses ulatuses karistada tuleks. Sugugi mitte. Pigem tuleks leida tasakaal mõistetava karistuse ja lapsega tegelemise vahel – meil on selleks erinevad sotsiaalprogrammid, tugikeskused ning loomulikult lapsevanemad.

Lisaks füüsilisele vägivallale on ka teise õpilase vägivallaga ähvardamine kuritegu, kui kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist. Ette on tulnud juhtumeid, kui mõnele klassikaaslasele saadetakse Facebookis ähvardusi: „Peksan su haiglasse.“ See juhtum viis kriminaalmenetluseni. Ka kooli koridoris teistele õpilastele peksa anda ähvardanud õpilane sai karistuseks tingimisi kolmekuulise vangistuse. Kui talle mõistetud katseaja jooksul oleks ta toime pannud uue kuriteo, oleks karistus ka reaalselt täitmisele pööratud.

Tulles tagasi eelpool mainitud sotsiaalprogrammide, tugikeskuste ja lapsevanemate juurde, jõuame koolivägivalla ja kiusamise põhjuste juurde. Ei ole võimalik üldistades öelda, miks koolivägivald aset leiab või miks kiusaja kiusab. Vahel tahab kiusaja saada tähelepanu, teinekord ei tunne ta süüd ega mõista teist inimest, samuti võib tal olla lihtsalt igav. Kõiki neid põhjuseid annab aga ennetada, kui lapsega rääkida ja tegeleda. Või kui endal ei olegi lapsega tegelemiseks töö tõttu aega, tuleb püüda talle vähemalt tegevust leida – viige ta näiteks jalgpallitrenni, maleringi või muusikakooli. Kui lapsel on võimalus end väljendada ning vähem vaba aega, väheneb ka tõenäosus, et ta igavusest või tähelepanuvajadusest teisele õpilasele kättpidi kallale läheb. Nõuandeid lapsega tegelemiseks saab küsida kohalikest tugikeskustest.

Oma panuse koolivägivalla püsimisele on andnud ka kiusajate staatus teiste laste silmis. Kindlasti oleks koolivägivalda vähem, kui antaks selge sõnum, et seda ei aktsepteerita. Koolid peaksid püüdlema sellise olukorra poole, kus koolikiusamine ei tee kiusajat populaarsemaks, vaid vastupidi. Need õpilased, kes ei kiusa ise ja keda ei kiusata, julgeksid sellisel juhul omakorda sõna võtta ja juhtumitest teada anda. Kiusamise ohver peab tundma, et ta ei ole üksinda, teda usutakse ning talle antakse abi, sest just vaikiv enamus, kes seni on lasknud neil olukordadel minna, saab koolikiusamisele lõpu panna!

Selleks soovitan lastel toimunust koheselt rääkida mõnele neile usaldusväärsele inimesele, olgu selleks mõni pereliige, õpetaja või kooli direktor. Samuti võib julgelt teavitada politseid või prokuratuuri, jäädes vajadusel seejuures ka anonüümseks.

Olen käinud koos noorsoopolitseinikega koolivägivalla teemadel rääkimas Vastse-Kuuste koolis, Ahja koolis, Värska Gümnaasiumis, Räpina Ühisgümnaasiumis ja Põlva koolis. Rõõm on tõdeda, et noored tunnevad huvi koolivägivallaga seotud probleemide vastu, mõtlevad aktiivselt kaasa ja otsivad olukordadele lahendusi. Sest tegelikult on ju õpilaste soov õppida sellises koolis, milles ei ole kohta koolivägivallale.

Kooliaeg on noore inimese elus kõige ilusam aeg. See on täis suuri unistusi, lootusi ja ootusi, et endale seatud eesmärgid lähemas tulevikus täituksid. On väga kurb, kui lastele ja lastelastele oma kooliajast jutustades meenuvad esmalt ebameeldivad episoodid koolivägivallast ning alles seejärel kõik positiivne, mis koolis õppimist ümbritseb.

Soovin kõigile õppuritele edukaid õpinguid ja seda, et kooliajast jääksid ainult kaunid mälestused!

 

Autor: Ülle Hõrak, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör
Viimati muudetud: 01/09/2017 13:28:19