Arthur Ruusmaa näitab huvilistele kaardil, kus asub rajoon, mis oli nende elukohaks Novosibirski oblastis. Foto: Mari-Anne Leht

27. augustil kohtusid Põlvamaal Verioral piirkonnaga seotud üle 60 võõrvõimu poolt lapsena Novosibirski oblastisse küüditatut või seal sündinut, et tutvuda üksteisega lähemalt ja meenutada elu kauges paigas.

„Tugevatena olete võitnud kurjuse ja jõudsite tagasi koju,” ütles vallavanem Enel Liin avasõnas Veriora noortekeskuses. Ka tema vanaema-vanaisa Anna ja Fritz Remmel puhkavad Novosibirski oblasti mullas.

Kuibõševi rajoonis 1954. aastal sündinud põlvalanna Evi Hütt tunnistas, et ta ei mäleta sealsest elust midagi, sest jõudis vanematega koju kahe ja poole aastasena.

„Isa vastas hiljem minu Siberit puudutavatele küsimustele, et see ei ole lapse asi, ja emalt ei hakanud ma küsimagi,” lausus Hütt. Nüüd on tal kahju, et ei ole leidnud ühtegi inimest, kellelt ema-isa elu kohta Siberis saaks põhjalikku teavet.

Perel oli enne väljasaatmist talu Vilustes. Tema isa Paul Pintman ja vanaisa Samuel Müür saadeti Veriora raudteejaamast Siberi poole 1949. aasta märtsis, ema Alma sõitis vabatahtlikult järele, sest ootas last. Evi vend Vello sündis seal 1950. aasta jaanuaris.

Verioral elav Kaarel Tiganik sündis Vengerovi rajoonis 1953. aastal. „Nägin siin palju tuttavaid inimesi, kellest ei osanud arvatagi, et nad on ka Siberis sündinud,” oli ta üllatunud.

Tema isa Ain oli Urvaste valla konstaabel ja võeti kinni juba 1941. aastal. Pere jõudis koju 1957. aastal, kui isa oli rehabiliteeritud.

„Selles külas olime ainus eesti pere ning venelased hindasid isa töökust, sest ta ehitas seal maja ja sauna, viimase küll poolenisti maa sisse,” rääkis ta.

Tiganikud elasid Tartassi jõe ääres, kus Kaarel käis palgiparvetust vaatamas. „Tänavad olid seal porised, külas olid suured hanekarjad, hommikuti koguti külaelanike loomad kokku ja aeti kaugele karjamaale, sest lähedal oli kivideta ja pooleldi stepine ala,” meenutas ta. Eestisse jõudes nägi ta enda sõnul esimest korda kive, mida tükk aega korjas.

Vana Võrumaa muuseumide peavarahoidja Arthur Ruusmaa sündis Tšanovski rajoonis 1956. aastal, kuhu tema ema Valvi oli tütre ja pojaga Saarde vallast Pärnumaalt saadetud, sest pereisa August oli kaitseliitlane.

„Ema rääkis, et esimesed poolteist aastat oli elu seal väga raske: süüa ei olnud ja elati barakkides. Kui ema kohtus samasse kohta saadetud minu isa Brunoga, läks elu kergemaks, sest isa ehitas maja ja nad said loomafarmi tööle,” meenutas ta.

Võrumaal elav Ruusmaa märkis, et poolvend Ats käis seal vene koolis ja Eestisse 1958. aastal naasmise järel lõpetaski ta venekeelse keskkooli, sest vene keeles oli tal kergem õppida.

Küüditamisest sai ta täpsemat teavet 1980ndate lõpul, kui sugulane Ants Ruusmann hakkas väljasaadetute nimekirja koostama. „Siis küsisin emalt ja sain palju teada,” lisas Ruusmaa.

Nii Ruusmaal kui ka mitmel teisel olid Verioral kaasas mustvalged pildid Siberi-aastatest.

Räpina vallas elav Leo Kannel oli ligi kolmene, kui teda koos ema Juliana, isa Danieli, õe Heljo ja venna Jaaniga ida poole sõidutati. Ilmselt oli põhjus selles, et perel oli talu ja veski.

Kuna pere elas küüditamise ajal Valgamaal, algas nende sõit Keeni raudteejaamast. Peatuspaigaks sai Ust-Lugovka küla Ordõnski rajoonis.

„Suved olid Siberi külas soojad. Poisikesena tegin seal ka tööd. Kui hein oli saadudesse pandud, vedasin hobuse seljas istudes kuiva heina varju alla,” meenutas Kannel.

Küsitletud ja need, kellega Verioral veidi juttu ajasin, olid ühte meelt kokkusaamise vajalikkuses. Tiganik märkis, et nägi just siin palju tuttavaid, kellest ei osanud aimatagi, et nad on samuti sündinud Venemaal.

Ruusmaa sõnul oli nn novosibirskilaste kokkukutsumine hea mõte, sest ühised üritused lähendavad Siberis käinuid. „Saime Verioral Siberi-teemalisi laule laulda-kuulda ja tuttavatega kohtuda,” ütles ta ja lisas, et kohtas üritusel ligi 20 tuttavat.

Evi Hütt tunnistas, et alguses ta ei uskunud, et nii palju inimesi tuleb esimesele kokkusaamisele. Kohal oli 65 inimest, kutsututest vaid ühe käe sõrmede jagu jäi tulemata

Inimeste kokkukutsumise mõte tekkis aasta alguses Memento üritusi planeerides. „Meie ligi 200-liikmelises mementolaste nimekirjas on ülekaalus Novosibirski oblastiga seotud inimesed. Ühed olid väljasaatmise ajal lapsed, teised, ja neid on rohkem, sündisid seal,” rääkis kohtumise organiseerinud Põlvamaa mementolaste juht Roman Parmas. Just Veriora raudteejaamast algas paljude selle kandi inimeste sõit ida poole 1949. aasta märtsis.

Parmas märkis, et koos juttu ajades meenub inimestele tihti midagi sellist, mis argipäevadel ei tule meeldegi. „Kokkusaamisel said inimesed üksteiselt neile olulisi asju küsida, kontakte vahetada ja nüüd on neil lihtsam üksteisega kohtuda,” ütles Parmas.

Kohaletulnute seas olid ülekaalus Põlva maakonna inimesed, kümmekond oli Tartumaalt ning üksikud Võru ja Jõgeva maakonnast.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 31/08/2017 06:44:02