Jacek ja Jolanta Mazurkiewich on oma oma kodumaja hoovi rajatud roosimanufaktuuris avanud ka pisikese butiigi. Foto: Elina Allas

Poola suurtalude toodang on meil hästi tuntud, ent Poolas tegutseb ka palju väiketalusid, seltskond võrokesi sõitiski augusti esimesel nädalal nendega tutvuma.

Võrumaa partnerluskogu viis rühma oma liikmeid Ida-Poolasse Lublini vojevoodkonda tutvust tegema, kuidas elavad sealsed väikesed talud ja põllumajanduslikud mikroettevõtted.

Juba algatuseks võib kokkuvõtvalt öelda: inimesed on väga toimekad, silmad säravad. Nišitooteid valmistades peab äraelamiseks siiski teenima raha veel millegi muuga, näiteks kasvatama laiadel hektaritel teravilja, või peab üks pereliikmetest käima mujal tööl.

Poolas on üsna raske hakkama saada mõne muu keelega peale poola keele. Osa poolakaid pursib hädaga vene keelt, sest keeled on sarnased, aga paraku ei saa nõukogudeaegsedki inimesed rohkem kui kaks venekeelset lauset moodustatud. Inglise keele pigistab välja vaid mõne noorema suust.

Kaubandusega polnud seekordsel ringsõidul eriti aega tutvuda. Mõningad tähelepanekud siiski. Ühes võib kindel olla: kui apteeki astudes tead ravimi toimeainet, leiad vajamineva rohu Poolast kolm korda odavamalt kui Eestist. Toit ei ole Poola tavapoes küll väga palju odavam kui Eestis, aga rõivad ja hotellikohad küll. Ökokaupu müüakse väiketaludest aga märksa soodsamalt kui riikides, mis asuvad Poolast põhja pool.

500 km jalgrattateid hoogustas mikroettevõtlust

Selleks et Lublini piirkonnast üldpilti saada, sõidutati meid kõigepealt Kosmini, kus endisesse mõisasse on end sisse seadnud kohalik Leaderi tegevusgrupp Roheline Ring. Peale selle, et see liidab ettevõtjaid, sealhulgas väiketalunikke, on Šveitsi programmi abiga ehitatud ümbruskonda 500 kilomeetrit kergliiklusteid, suur osa neist Vistula jõe äärde, mida saab mõningates kohtades ületada praamiga.

Pärast kergliiklusteede võrgustiku loomist said ka kohalikud väikeettevõtjad innustust ja energiat, et oma tegevust n-ö nisupõllundusest edasi arendada, valgustas kohaliku tegevusgrupi juht Zbigniew Pacholik.

Oma tooteid (siidrid, seebid, moosid, kuivatatud lilled jne) müüakse ja tutvustatakse igal aastal kohalike toodete festivalil, mis mingil määral sarnaneb Võrumaa Uma Meki laadaga.

Aastatel 2007–2013 sai grupp Leaderilt 16,3 miljonit zlotti ja Šveitsi programmist 11 miljonit zlotti. Et saada aru, kui suured on need summad eurodes, tuleb zlottide arv jagada laias laastus neljaga. Seega mingeid suuri investeeringuid piirkond pole saanud.

Kõik roosidest, kõik söögiks

Nii nagu Eestis, ei saa ka Poolas suurem osa väiketootjatest ainult oma toodete müügist ära elada. Näiteks Stara Wiesi külas asuva roosimanufaktuuri (Manufaktura Rozana) pererahvas peab lisaks kasvatama nisu.

Aga roosimanufaktuur on ettevõte, millist kunagi varem näinud pole. Kõik tooted valmistatakse tõesti kas roosiõielehtedest või kibuvitsamarjadest ning kõik need siirupid, moosid ja džemmid on söödavad, pistetud purgikestesse ja pudelitesse.

Idee roosidega tegeleda tuli manufaktuuri pidava Jolanta Mazurkiewichi sõnul tema mehe perekonnast, kus oli roosidega traditsiooniliselt tegeletud. Lisaks on nende elupiirkonnas kaua aega armastatud kasvatada just igasugu põõsaid. Roosid-kibuvitsad kasvavad neil ühel hektaril. Oma koduõuele on nad aga Leaderi programmi abiga saanud rajada väikese tootmishoone, kus asub ka poeke. Oma kaupa turustavad nad samuti laatadel ja festivalidel.

Jolantal on manufaktuuris abiliseks vaid abikaasa Jacek. Kõik roosiõielehed korjatakse käsitsi, moosid vaaritatakse ilma masinateta, säilitusaineid ei lisata. Kui roosiõielehtedest valmistatud tooted tunduvad kohati ehk pigem välispidiseks kui seespidiseks kasutamiseks sobivat, siis vitamiinidest pakatavad kibuvitsahoidised lähevad eestlastele peale kui soojad saiad. Roosiõiesiirupiga jääkohv tundub põnev ja ahvatlev, aga iga päev sellist jooki harjumatu maitse tõttu ei jooks.

Omalaadne ja eripärane tundub ka ettevõte Skarby Natury, mis toodab kõikvõimalikest õlitaimedest külmpressiõlisid. Eestlastele tundus 15 õlisordi seast eriti maitsev just tudraõli. Ettevõtte õue peale lastakse ka turiste, kellele näidatakse, kuidas vanasti õli pressiti.

Marju on mõttekam väärindada kui müüa

Poola teed on Leedu ja Läti ääremaade auklike teede kõrval kohati lausa utoopiliselt heas korras. Klementowice külas viib põldude ja marjapõõsaste vahelt läbi sile ja tolmuvaba asfalttee – imede ime.

Proua Maria Figel kasvatab põhiliselt vaarikaid – neljal hektaril –, aga ka muid marju ja puuvilju, millest vaaritab moose, tarretisi, siirupeid. Vanem naine töötab täiesti üksinda, ainult hooajal käiakse tal abiks marju korjamas.

Mõte hakata vaarikaid tänapäeva peenes kõnepruugis öelduna väärindama sai alguse siis, kui aastate jooksul selgus, et neljal hektaril kasvatatavate vaarikate müük toorainena ei tasu ära. Jällegi Leaderi programmi abiga sai proua Figel sisse seada väiksed tootmishooned ja nüüd täidab ta mitu tuhat purki-pudelit aastas oma toodanguga.

Võrokestele meeldis näiteks see, et tema vaarikamoos on seemneteta – seemned pressib ta välja spetsiaalses masinas.

Lublini vojevoodkonnas on imeliselt ilus loodus ja Vistula jõe ümber näha ka piisavalt ajalugu. Inimesed näivad siin olevat õnnelikud – erinevalt Eestist on neil vähemalt suved soojad, vili lokkab, nälga ei jää. Kõik kohad on midagi täis istutatud, olgu selleks siis mais, nisu või midagi peenemat, näiteks porru või porgand. Ühe uhiuue eramu hoovis pole muru peale aega kulutatud: kogu hoov on otsast otsani kõrvitsaid täis istutatud.

Aga need, kellel jääb sellestki õnnest väheks, kogunevad kell 6.30 hommikul kohaliku poe ukse taha hundijalavee ootele.

Sihtrühm kohalikud

Ülejäänud kohalikud näiteks uurivad ja tutvustavad koos loodusvaatlusega ravimtaimi (näiteks Keblo külas mikroettevõte Klaasist Org) või küpsetavad pagaritooteid, seljas Eesti lipuvärvides Poola rahvarõivad. Või on rajanud miniatuursete majade ja labürindi pargi ning Zubrowka pudelist kohalikku puskarit pakkudes säravad ise suurest rõõmust, sest eestlasi ei satu väikeste talude õuele mitte iga päev.

Ka muude rahvuste esindajaid ilmselt mitte, sest ingliskeelseid brošüüre või silte peaaegu et ei leiagi. Riigis, kus on üle 38 miljoni elaniku, ei näi siseturistidest puudust olevat.

Huvitava elamuse palaval päeval pakub ka Strzelce külas asuv pajukasvandus ehk Salicarium. Seal kasvab 54 sorti pajusid – see on praegu Poolas kõige suurem eksootiliste pajude kollektsioon. Istikud on pärit igalt poolt Euroopast. Kevadel lõigatakse kogu pajuaed maatasa ning suve jooksul kasutatakse oksi punumiseks. Suveks on ka kõik pajud kenasti tagasi kasvanud.

Perenaine Karolina Karpinska mõtles enda sõnul aastaid, mida tühjalt seisvate hoonetega teha. Nii rajaski ta hoovi peale pajuistanduse, tühjalt seisvas hoones hakkas aga pajuvitstest punutisi tegema. Kuna aga tal jäid käed haigeks, pidi ta punumises end tagasi hoidma ja hankis endale hoopis klaasisulatusahju.

Pajuvitstest tooteid ei suuda Karpinska nii palju valmis teha, kui neid soovitakse. Nüüd pakub ta peamiselt kooliõpilastele võimalust käia enda juures õppimas erinevat laadi käsitööd, see on koolide seas väga populaarne – just see toob põhiosa sissetulekust.

Vitspunutised on taas moodi läinud ka Lääne-Euroopas, kus neid kasutatakse isegi moodsate linnakujunduselementidena, kuivatatud lilled näikse aga kogu maailmas ammu moest läinud olevat – aga mitte Poolas. Näiteks mikroettevõttes Margarita õpetataksegi tegema kuivatatud lilledest punutisi, samal ajal saab ka vaipa kududa – Poolas pidavat sellised koolitused olema väga populaarsed.

Kazimierz Dolny – tasub käia

Kõik need talukesed ja mikroettevõtted asuvad piirkonnas, kuhu tasub igal juhul sõita. Erilist muljet avaldab seal Vistula jõe ääres asuv imearmas Kazimierz Dolny linnake, mis on juba kaugelt ära tuntav mäe otsas asuva kolme suure risti tõttu. Linnast saab hea ülevaate vabaõhurongiga ringi sõites, 36kraadises leitsakus jahutab see ka mõnusalt keha.

Muu hulgas viib rong tänapäeval rajatud nutumüürini, see on valmistatud neist juutide vana kalmistu hauakividest, mida sakslased ei suutnud lõplikult hävitada. Nutumüürist on saanud tänapäeval püha koht, kuhu tullakse palvetama ja oma soove esitama kogu maailmast.

Katoliku kirikuid võib Poolas leida loomulikult igal sammul, aga tänapäeva inimõiguste eest seisjaid ei näi need väga erutavat. Poola juhtivate poliitikute ideed, mis lubavad Poola justkui üle-eelmisesse sajandisse taas tagasi viia, tekitavad samuti vastakaid tundeid, olgugi et on teada, et tegu on puhtalt populismiga, mille varjus pesitseb korruptsioon, nagu valgustas reisil kaasas olnud tõlk, Lublinis elav Hiiumaalt pärit Reet Otsason.

 

 

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 31/08/2017 06:39:53