Pilistvere kivikangur. Foto: Internet

Eile olid küüditatud üle Eesti kivikangru juures Pilistveres, et saatusekaaslastega kohtuda ja lähedasi mälestada.

Siivi Punnisk (noorena Täll) oli kuuene, kui ta ema Hilda, kuuvanuse vennakese ja kahe õega 1949. aasta märtsis Põlvast Novosibirski oblastisse viidi. Omakaitses olnud isa Artur oli varem kinni võetud ja teda ei näinud enam keegi, aastaid hiljem teatati, et ta on surnud vangilaagris. Üks õde jäi Siivil Severnõi rajooni Tšebakii külla igavesele unele, neljakesi tulid nad 1958. aastal kodumaale.

Talle ei meenu, et keegi oleks naasmise järel neid sildistanud või midagi halba seoses väljasaatmisega öelnud

„Kui näen Pilistveres eakaid kivikangru ümber kõndimas, meenub mu ülitubli ema, kellel Severnõi külas oli väga raske, sest ta pidi meid väikesi lapsi üksi toitma ja katma, kuid ema sai hakkama,” meenutas ta tänutundega oma 77aastaselt surnud ema.

Punnisk lisas, et Pilistveres mõtleb ta, et kuidas küll nii läks, et nooremana ei taibanud emalt läbielatu kohta paljutki küsida, sest nüüd ei ole enam kelleltki pärida. „Küsige, kellel see võimalus veel on,” soovitas Punnisk.

Põlvamaa mementolaste juht Roman Parmas sündis Petrovski vangilaagris Irkutski oblastis kolm aastat enne Stalini surma. Seitse aastat tema lapsepõlvest möödus seal ja alguses traataia taga, sest kõigile väljasaadetutele ei jagunud Petrovski külas elamist ja seetõttu oli osa barakke eraldatud küüditatutele. Eestit nägi ta 1957. aastal.

Juba neljandat aastat organiseerib ta maakonna mementolaste sõidu kivikangru juurde Pilistverre, et Eesti eri paigus elavad saatusekaaslased saaksid kohtuda. Eile oli seal üle 40 põlvamaalase.

„Mõtlen kivikangru juures neist lastest ja vanuritest, kelle tervis ei pidanud ülikarmides Siberi tingimustes vastu ja nad ei näinud kunagi Eestimaad,” lausus Parmas. Ta lisas, et just lapsi ja vanureid jäi kõige rohkem Siberi mulda.

Kõik emad ei jõudnud sünni järel lapsi registreeridagi, sest lapsukesed surid paari-kolme päeva vanustena.

Tuleva aasta 23. augustil avatakse Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal, kuhu on jäädvustatud tuhandete kommunismiohvrite nimed.

„Pilistvere kui rahva algatusel loodud kivikangur ei kao kuhugi ja meiegi oleme tuleval aastal seal, kuid teisel kuupäeval,” ütles Parmas.

Elli Loigu (snd Pihus) oli ka kuuene, kui ta koos ema-isa, õe ja kolme vennaga 1949. aastal Missost Võru raudteejaama toodi ning sealt Siberisse sõidutati. Pere lapsed tulid tagasi 1956. aastal.

Pilistverre Loigu eile tervise tõttu minna ei saanud, kuid on seal varem mitu korda käinud.

„Kivikangru kõrval mõtlesin ikka noorelt surnud ema Aliidele ja isa Rudolfile. Ema suri 51aastaselt 1951. aastal ja isa 53aastaselt 1953. aastal. Millesse ema suri, ma ei tea, kuid isal ütles süda üles,” rääkis ta ja lisas, et õde ja vennad olid temast vanemad ning käisid seal tööl.

Ta loodab, et memoriaali avamise järel Pilistvere kivikangrut ei unustata, seda enam, et sinna on sajad inimesed lähedaste mälestuseks kive viinud.

Maarja Arula (snd Alamäe) oli viiene, kui ta ema Helmiga Keeni raudteejaamast Valgamaalt Siberisse sõitu pidi alustama. Sangaste vallasekretärina töötanud isa Leo-Johannes Alamäe arreteeriti 1944. aastal, kui tütar oli üheksakuune, ja ta ei näinud enam oma isa, kes suri ühes kullakaevanduse laagris Magadanis 1952. aastal.

Nad viidi Novosibirski oblasti Ordõnski rajooni Verh-Alussi, kus ema töötas kolhoosi traktoribrigaadis. Koju jõuti 1956. aastal.

Maarja Arula oli eile Pilistveres kuuendat korda. „Käin seal oma isa mälestuseks, kellel on sünniaastapäev 29. augustil. Isa kodu juurest viisin kivikangrusse maakivi ja iga kord viin kivikangrule küünla,” rääkis Arula.

Ta usub, et Pilistvere jääb ka Maarjamäe memoriaali avamise järel kohaks, kuhu Siberist naasnud teed ei unusta.

Memento Valgamaa ühenduse esimees, Valga aselinnapea Enno Kase sündis Ust-Orda alevikus Ehirit-Bulagatski rajoonis Irkutski oblastis 1953. aastal. Ema Hilda ja isa Valduriga jõudsid nad Eestisse alles 1962. aastal.

Tema vanemad pidid esmalt üle aasta kolhoosis töötama, kus mingi aja peale anti palgaks vaid pool kotti vilja.

„Burjaadid ohverdasid oma jumalale lamba pea ja neli jalga, isa tõi need öösel koju ja nii said nad neli korda suppi keeta,” meenutas Kase vanematelt kuuldut.

Alevikku kolimise järel oli toiduga pisut parem, sest seal sai töö eest palka, kuid toiduga oli ikka kehv seis. „Vorsti sai osta üle kahe kuu ja korraga pool kilo. Ema läks juba öösel järjekorda, vastu hommikut viidi ka mind sinna ja nii saime kilo vorsti. Võiga oli sama lugu. Kommi ei osanud soovidagi, vahel saime suhkruga kaetud moosipatju,” rääkis Kase.

Näljas ei jätnud seal eestlane teist eestlast hätta: naaber küpsetas piskust jahust teiselegi leiva ja majandi sigalast tõid seal töötanud eestlased kaasmaalase koduseale öösel seajahu.

„Peame rohkem üksteist toetama, aitama oma riiki paremaks muuta ning vähem virisema,” ütles Kase.

Tema sõnul on Eestis koht nii rahvaalgatuslikult rajatud kivikangrul kui ka riiklikult finantseeritaval memoriaalil.

Euroopa Parlamendi 2009. aasta resolutsiooniga on 23. august kuulutatud kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevaks.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 24/08/2017 10:09:42