Sirje Potisepp

Inimesed huvituvad üha enam oma toidukorvi päritolust ning see on hoogustanud kohaliku toidu liikumist arenenud riikides.

Ka eestlased eelistavad kodumaal valmistatud tooteid. Toiduliidu korraldatud viimase uuringu põhjal saab öelda, et üle poole vastanutest pidas tähtsaks tarbida just eestimaist toodangut.

Suure uhkusega saan öelda, et meie tooraine ongi alati kvaliteetne ja maailma tasemel, kuid paratamatult alati kohalikust toodangust inimeste toitmiseks ei piisa. Isegi sellised suurriigid nagu USA, Hiina ja Jaapan peavad importima puudujääva toidukoguse teistest riikidest.

Eesti väikest pindala silmas pidades tekib aga tihti küsimus: mis siis ikkagi on kohalik?

Kas üksnes Eesti piiridest pärit toit või ka see kõhutäide, mis kasvas meie piirist paarikümne kilomeetri kaugusel Lätis, kuid millest on maitsva lõppsaaduse meie maitse-eelistusi silmas pidades valmistanud kodumaa töökäed? Kas paarsada kilomeetrit eemal kasvanud looma liha on vähem kvaliteetne ja maitsev? Mille poolest erineb Valgas kasvanud tomat mõnikümmend meetrit üle piiri kasvanud punapõsksest köögiviljast?

Kui me vaatame, kui kaugelt rändavad meile hommikusöögiks söödavad õunad, kohv ja apelsinimahl, siis ei asu keegi kahtlema nende toodete tervislikkuses ega püüa arvutada kilomeetreid, mis tuli neil läbida meie toidulauale jõudmiseks. Kui aga räägime näiteks lihatooteist, mille tooraine on tihti vähem kui tunni kauguselt meie toredate lõunanaabrite juurest siia jõudnud, et kohalikud töömesilased sellest maitsva vorsti või šašlõki saaksid valmistada, siis ühtäkki puhkeb kirglik diskussioon.

Kujutage ette kauget Austraaliat, mis on pindalalt pea sama suur kui terve Euroopa. Austraalias peab riigi kirdeosas kasvanud banaan reisima ligi 3000 kilomeetrit enne, kui jõuab riigi kaguosas asuva Tasmaania saare elanike toidulauale. Suure lombi taga on aga tehtud arvutused, mis näitavad, et keskmiselt rändab toit ühest riigi otsast teise, tootjalt inimese toidulauale 2500 kilomeetrit.

Kui nüüd endid sellistesse mastaapidesse sättida, siis oleks ka Hispaanias kasvanud ja kasvatatud toit meie jaoks justkui kohalik.

Maailmas on püütud kehtestada erinevaid mõõtmeid kohaliku toidu defineerimiseks, kuid päris ühtsele arusaamale pole keegi jõudnud.

Mina teen ettepaneku usaldada Eesti toidutööstusi, mis pakuvad kohalikele tarbijatele alati parimat kvaliteeti. Seda isegi siis, kui tooraine pärineb naaberriigist. Kvaliteedis hinnaalandust ei tehta ning iga eestlane saab nautida kohaliku toodangu näol vaid parimat.

Toidutööstustes töötavad meie naabrid, laste koolikaaslaste vanemad, sõbrad, emad, isad, vennad ja õed, kes hoolitsevad eestlaste endi maitse-eelistusi ja traditsioone silmas pidades meie kõhutäite eest. Hoiavad üleval toidutööstusi ja hoolitsevad selle eest, et meil oleks süüa kohalikku toitu.

Seepärast kutsun teid, armsad Eesti inimesed, tähistatud taasiseseisvumispäeva tuules otsima poest sinimustvalge lipumärgiga tooteid. Rahvusvärvidest koosnev märk aitab eristada Eestis valmistatud tooteid importtoodetest ning on kindel kvaliteedimärk, mille taga seisavad tuhanded kohalikud töökäed.

 

Autor: Sirje Potisepp, Toiduliidu juhataja
Viimati muudetud: 24/08/2017 09:58:50