Foto: internet

Oma lauakalendrit sirvides ei leidnud ma paastukuu 8. kuupäeva tähistaval lehekesel enam tuttavat märget „rahvusvaheline naistepäev”. Kuigi kalendritegija nüüd enam ei kohusta seda päeva erilisel viisil tähistama, ei ole ta seda tegevust ka ära keelanud.

Võttes arvesse aga asjaolusid, et vähemalt elanikud kuuendikul maakera territooriumist on seda päeva aastakümneid tähistanud ja et üle poole inimkonnast on juba sünnist saati naissoost ning enamik neist naiseks olemist kogu elu ka nautinud, on minu jaoks vaekauss lõplikult kallutatud tähistamise poole ja mul jääb üle vaid selle päeva erilise tähtsuse paremaks mõistmiseks probleemist, s.o naistest ja nendega kaasnevast, esiotsa isemõtlemise teel veidi eemalduda.

Loodus on andnud naisele suurepärase omaduse pidevalt kellegi eest hoolitseda, kedagi kantseldada, õpetada, juhatada. Algselt on objektina mõeldud muidugi lapsi, aga kui neid veel ei ole või neile ei kulu enam kogu tähelepanu, kõlbavad selleks ka koer, kass või mõni muu koduloom, aga ka mees. Muidugi juhul, kui too taipab tänutäheks samuti kas siis nurruda, saba liputada või mõnel muul kombel teavitada, et tema hoolitsust ka hinnatakse. Tuleb aga kohe üles tunnistada, et kes iganes kunagi on naise armastuse läbi õndsaks saanud, see on ka varem või hiljem jõudnud äratundmisele, et pole kuigi kallis see asi, mida saab raha eest osta, ja pole kuigi suur see tunne, mis laseb ennast sõnadesse ümber panna.

Siinkohal meenub kõrgesti koolitatud psühhiaater ühest kultusfilmist, kes armastuse väe ilu püüab rannalageda kadakate keskel üleskasvanud mehele selgeks teha sõnadega: „Ta on kut sinilill seal pöösa sees ... vöi kut ütelda piimanöu.” Paremaid tulemusi selles valdkonnas on saavutanud vahest õnnetult armunud, s.o luuletajad, hoopiski laiemaid võimalusi aga pakub muusikamaailm, kuna helikombinatsioonide ja -varjundite rohkust võib võrrelda maakeral elanud inimeste arvuga.

„Keegi ei ole kellegi oma!”

Nagu kõik siinilmas, saab ka armastus kunagi otsa ja seda mitmel moel. Kauemini omataolistest kestab ehk kõige ürgsem, kindlam ja omakasupüüdmatum – emaarmastus, mille suurust ei vähenda ka vastuarmastuse puudumine. Juba Looja on sätestanud, et lapsed peavadki oma vanematele hooles ja armastuses võlgu jääma, sest see võlg tuleb neil kunagi edasi anda oma lastele, et aegade hämarusest ajaliku lõpmatuseni jääks inimeste maal ikka kestma elu tuli.

Tavaliselt lõpeb armastus kahe inimese sunniviisilise kooselu ehk abieluga, mis juba olemuselt jääb täisväärtuslikule elule kindlalt alla (võrdle: direktor-abidirektor, elu-abielu jne). „Keegi ei ole kellegi oma!” raius Tallinna raad kunagi Mikk Mikiveri suu läbi siniverelisele parun von Uexküllile.

Millegipärast on kooselu parimaks vormiks hakatud pidama monogaamiat. Tegelikult on monogaamia allakirjatanu arvates kooselu kõige halvem vorm, eriti veel siis, kui kõik teised teadaolevad kooseluvormid välja arvata. Vaimusilma ette kerkib pildike koopaühiskonnast, kus oma sookaaslaste üle võidu saavutanud tugev ja tark mees järgneb sarmikatele ja nutikatele naistele üle väetimate ja rumalamate võistlejate laipade.

Muide, polügaamia kaitseks on ka naised ise aeg-ajalt häälekalt sõna võtnud. Aastaid tagasi just naistepäeva eel ilmus kahe mustanahalise targa naise veenev artikkel „Polügaamia Aafrika naiste huvide kaitsel”, mis kohe tõlgiti paljudesse keeltesse. Selles tehti selgeks, et kui mees toob majja uue naise, siis tervitavad eelkäijad uustulnukat suurima heameelega, kuivõrd kõige raskemad tööd, samuti muud mõnevõrra ebameeldivaks muutunud kohustused langevad nüüd selle noorema osaks.

Ka loodus ise on lahendanud asja polügaamia kasuks, kuivõrd tugev ja terve naine võib elu jooksul sünnitada parimal juhul ehk 20–30 maimukest, tugev ja terve mees aga saab isaks olla praktiliselt sadadele, teoreetiliselt aga miljonitele beebidele. Meenub abieluaferist ühest kultusfilmist, kes vaid kahe päheõpitud meelitusega oli edukas nii gümnasistist neiukese, küpses eas ja ilusa naise kui ka pensionieas auväärse daami juures. Esimene ilus vale oli: kallis, sa oled hämmastavalt sarnane minu emaga. Ja teine: sinuga koos olen valmis ära elama ka paljast kartulist, kusjuures viimatinimetatud valet kasutavad edukalt ära ka meie asemikud riigikogus.

Neiu Liis number viis

Kuigi naistest ja poliitikast võib rääkida lõputult, nagu järjekordselt veenduda võisite, on aeg otsi kokku tõmmata.

Mida teile tänasel päeval ka tegelikult ilusat öelda, võlgneme teile ju oma hallide argipäevade päikselisema poole, oma naeratuse, lilled ... Olge ja jääge ikka nendeks, kelleks loodus teid on loonud: ilu, headuse ja hoolitsuse kehastuseks, hoidke kodus õiges vahekorras nii taevas kui ka põrgu ja ärge jumalapärast midagi muutma hakake, nagu kunagi hoiatas suur naistetundja ja tähetark Gustav Naan.

Muidu võib juhtuda, et teist jäävad järele paljalt vaid erinevad rinna-, talje- ja puusaümbermõõdud, ja nagu missikarussellid on kujukalt näidanud, saame teid siis kuidagi eristada ja mäletada ehk vaid järjekorranumbri järgi: neiu Liis number viis.

Kõigile meestele aga tahaks täna ja ka edaspidi südamele koputada juba tsiteeritud akadeemiku sõnadega: suhtuge naistesse mõistvalt ja osake ka natuke nurruda ning te näete, et ikka ja jälle osutub naine kuningannaks, vahel aga tõeliseks jumalannaks.

Autor: Jaan Ossis, abieluõnnelik mees aastast 1973
Viimati muudetud: 09/03/2017 08:42:11