Igor Taro.

Just nüüd on paljudes omavalitsustes tähistatud ja tähistatakse 25. aastapäeva. Mõnikord on ka küsitud: kas tegu on sünnipäeva või omavalitsuse peielauaga? Sellele ongi lihtne vastata, et tänavu möödub 25 aastat eelmisest haldusreformist. Ja kui toona leidis aset omavalitsuste uuestisünd, siis tuleval aastal ootame põhimõtteliselt sama.

Selle 25 aastaga on selgeks saanud, et enamikus maanurkades on keeruline hoida inimesi lahkumast. Meie otsustada on, kas lasta asjadel minna isevooluteed. Kui vaadata meie kandi demograafilist olukorda, siis näeme, et meie maakonnas on sõna otseses mõttes iga inimene arvel. Seda suuremat väärtust kannavad kõik vastuvoolu kiuste Eesti kagunurga edendajad.

Jõulueelsel ajal võib mõelda, et 2000 aasta ja kogu inimkonna mõistes pole mingit vahet, kuidas Eestis sel aastal haldusreformi tehakse. Sellel ongi tähtsus vaid meie riigi järgmise põlvkonna jaoks – neile, kes käivad alles koolis või lasteaias.

Suheldes omavalitsustega aus ja otsekohene

Lõppeval aastal on haldusreformi põhiraskus ning jäme ots olnud kohalike omavalitsuste käes. Mõnda saab juba tänada hea tulemuse, mõnda hea töö ja üksikuid ka lihtsalt tehtud pingutuse eest. Tuleval aastal tuleb oma sõna öelda vabariigi valitsusel ja siis enam mitte ainult piiridega seoses, vaid selgitades üksikasjalikult lahti, millised on need vahendid, mis muudavad vallad mitte lihtsalt suuremaks, vaid ka võimekamaks.

Me elame väga erilises riigis, mis pole küll maailma kõige väiksem, aga kindlasti on üks väiksemaid kõigi iseseisva riigi tunnustega. Ainult raha on meil euroala riikidega ühine. See panebki meie peale märkimisväärselt suuremad väljakutsed, kuna väiksema hulga inimestega tuleb teha rohkem. Mis ei tähenda, et võiksime suhtuda üleolevalt omavalitsuste rolli. Omavalitsemine ja iseotsustamine on Eesti peremehele nii omane, et selle vastu lihtsalt ei saa. Ja teadagi, et iga peremehe kõrval on ka tark perenaine.

Olen omavalitsustega suheldes olnud aus ja otsekohene. Ütlesin kohe, et eriti väikestel valdadel oleks mõistlik kasutada maksimaalselt keskvalitsuse pakutavaid võimalusi. Loobuda sellest ei olegi mitte millekski hea. Mõnus oli lugeda, kuidas vallad ühinemistoetuste eest midagi toredat oma inimestele kavandavad: kes kergliiklusteed, kes külakeskust, aga muidugi mitte nendest, kes otsustasid mingist osast ühinemistoetusest loobuda või riskida sundliitmisega.

Jõulud on muidugi leppimise aeg

See raha, mis on iga omavalitsuse aastaeelarve mõistes piisavalt suur, polnud mitte kõigile piisavaks argumendiks, et teha mõistlikke otsuseid. Järgmised aastad on vabatahtlikel ühinejatel mureta: nad ei pea sundliidetavate territooriumile midagi kulutama, sest nad on teinud oma kokkuleppe, milles sundliidetav pole osaline. Kõike seda rääkisin korduvalt. Ei usutud. Väideti, et üleskutse mõistusele solvab neid, kes soovivad rumalalt käituda. Selline õigus on kahtlemata olemas ja maavanem ei saa seda keelata. Paraku pole tulevikus enam neid, kes vastutaks, ning inimestele jäävad tühjad pihud. Toodagu nüüd ise endale metsast vits.

Jõulud on muidugi leppimise ja palvetamise aeg. Olgu meil meelerahu selleks, et leppida asjadega, mida me muuta ei saa, julgust, et muuta seda, mida saame, ja piisavalt tarkust neil kahel vahet teha.

Aasta siiani parim tegu oli Eesti lahti haakimine „seisakumootorist“. Olulised reformid ja muutused on olnud pikka aega takerdunud otsustamatuse ja iganenud dogmadest kinnihoidmise tõttu. Riik oli tarvis uuesti käima tõmmata ning algaval aastal on selleks loodud kõik võimalused.

Autor: Igor Taro, Põlva maavanem (IRL)
Viimati muudetud: 22/12/2016 09:01:02