Peale kirjutamise, toimetamise ja tõlkimise meeldib Ilmar Vananurmele veel muusika. Tal endal on kümmekond laulu tehtud – sõnad koos viisidega. Foto: erakogu

Kes on Ilmar Vananurm? Mis peitub tema erksa silmavaate ja tõttava oleku taga? Lühidalt võiks öelda: kirjanik, ajakirjanik, toimetaja, tõlkija, pikaaegne seto asja ajaja ja väsimatult Petserimaa eest võitleja. Lüürik ja mõtleja. Autasustatud kolme kultuuripreemiaga. Eile täitus tal 70. eluaasta. Sain Ilmariga jutule Obinitsa raamatukogus.

Ilmar, kuidas kirjutamine üldse käib? Kas on selline tunne, et ei saa kirjutamata olla ja peab lihtsalt mõtted kirja panema?

Ma ei oska kirjutamata elada. Hakkasin juba karjas käies luuletama, hiljem olin Sädeme korrespondent ja nii ta läks. Aga eks ta ole aeganõudev töö ka. Olen kirjutanud luuletusi ja lühiproosat ka ajakirjanikutöö kõrvalt. 1992. aastal läksin tolli tööle, siis ei olnud päevatöö niivõrd tihedalt kirjutamisega seotud, sain hakata senikirjutatut kokku panema.

Mõni arvab, et kirjutamine ‒ no mis ta siis on! Küsitakse, et elad maal, kas mets on, kindlasti teed põldu ka? Ütlen, et natuke on nii ühte kui teist, aga ega ma seal midagi tee.

Siis küsitakse, et aga aiamaa, sibulapeenar sul ometi on? „On küll, aga ma ei kasvata seal midagi.” Siis imestatakse, et mida sa siis teed ‒ ainult kirjutad? Arvatakse, et kirjutamine on nagu midagi muuseas.

Palju teatakse su tegevust Petserimaa ühtsuse tagasinõudmisel ja luuletusi, vähem tõlkijatööd. Ent kuidas sa siiski jõudsid leedu keelest tõlkimise juurde?

See on pikk ja keeruline lugu. Aga pärast ligi kolmeaastast sõjaväeteenistust olin aasta Tartu Ülikooli eesti filoloogias, kus lõunaeestlasel oli raske põhjaeesti astmevaheldust määrata. Siis oli mõtlemisaeg ja aastatel 1971‒1976 õppisin Vilniuse ülikoolis vene filoloogiat ning pärast seda töötasin leedu keele kateedris stažöörina, nii et olin ligi kümme aastat Eestist ära.

Olen tõlkinud peamiselt leedu kirjandusklassikat. Uusim raamat on 2016. aastal ilmunud Marcinkevičiuse võimuteemaline värssnäidend „Heroica”, mida nägin ülikooliajal esimest korda Vilniuses draamatudengite esituses ja mis jättis mulle sügava mulje.

Olid aastaid töötanud ajakirjaniku ja toimetajana ajalehtedes Koit ja Lõunakaar. Kuidas sai sinust ajalehe Setomaa pikaajaline toimetaja?

Esimesed numbrid ajalehte Setomaa tegi Vello Lõvi, siis mingi aeg pani lehte kokku Põlva Koit ja siis korraldati konkurss. Nõudeks oli osata seto keelt, tunda ajakirjandust ja Setomaad. Minu puhul need klappisid. Toimetasin kümme aastat: 1997–2007. Jäin siis veel mõneks ajaks uue toimetaja Igor Taroga tööle, aga mulle see stiil ei istunud. Liiga pikad artiklid, liialt suured pildid ... Mul oli palju väikesi rubriike ja infot sündmustest igalt poolt üle Setomaa, ka väikestest sündmustest. Ja pool ajalehest võiks olla eestikeelne, sest mitte kõik lugejad ei mõista või ei viitsi seto keelt lugeda.

Su tegevus ja looming on hästi tihedalt seotud kodukohaga.

Olen pärit omaaegselt Petserimaalt Meremäe vallast Hilana külast ja siin ma ka elan. Mulle ei meeldi elada linnas, vaid külas keset loodust, muidu ei tunne kuidas õhk lõhnab ... iga päev isemoodi. Ja mesilased – ei kujuta ette elu ilma nende pisikeste putukate suminata. Vaatad loodust, maailma laiemalt kui poliitikud oma mullis.

Inimesed ei tohiks kapselduda. Kõige hullem on see, kui inimesed võtavad sõna teemade kohta, millest nad ei tea midagi, näiteks Petserimaa. Seto liikumise algne eesmärk oli ju mitte taganeda Tartu rahu põhimõtetest. Paljud ei mõista seda, sest nad ei saa aru Petserimaast. Nad ei saa aru, mida tähendab kodu kaotus.

Sa oled seto lauluema Taarka sugulane ja tema mälestuse jäädvustaja. Esimene jutustus Taarkast oli ju sinu „Hilanamäe helin”. Kuidas te Liidia Sillotsaga Obinitsa kalmistul Taarka tähistamata haua leidsite?

Küsitlesime Liidiaga ikka vanemaid inimesi, tuli välja, et Taarka haud oli tee ääres. Kalmukivi paigaldamisel Taarka sünniaastapäeva tähistamisel oli rahvast hulgi, Veera Pino kõneles Taarkast palju meile seniteadmatut. Taarka oli mu vanaema tädi, vanaema isa sõsar. Kui laps olin, nägin ka Taarka tütart Tatot. Taarka Tato, nii teda kutsuti. Taarka kellassepast poeg läks Venemaale ja jäigi sinna.

Mitmetest su luuletustest on ka laulud saanud.

Jah, näiteks Siiri Sisaski plaadil „Lingua mea” on „Vii üle vii” ja „Ei ole kunagi hilja” ta „Hommikupuu” plaadil. Ansambel Miinus Seitse tegi „Taha su mano” lauluks. Tore lugu oli kunagi, et üks luuletus – „Eleegia” – ilmus veel Nõukogude Naises ja Valter Ojakäär oli sellele viisi teinud nii, et mina sellest midagi ei teadnud. Laimdota Sprogis laulis seda. Mul endal on ka kümmekond laulu tehtud – sõnad koos viisidega.

Sul on viimastel aastatel välja tulnud järjest eriilmelisi raamatuid. Mille kirjutamine sul praegu käsil on?

Trükivalmis on luule valikkogu. Kas raamat ilmub veel sel aastal või jaanuaris, oleneb sellest, kas saan trükitoetust.

Kui kutsutakse, käin raamatukogudes esinemas. Muuks peale kirjutamise aega üle ei jää.

Ma ei vaata ka neljandat aastat televiisorit. Varem kaesin Moskva pealt vahepeal klassikalise muusika kontserte. Lõpetasin, kui sealt hakati verd ja pori loopima Ukraina pihta.

Vikerraadio püüan täpselt uudiste ajaks sisse lülitada, sest seal on nii vähe eestikeelseid laule, naaberkeeltest rääkimata, ikka peamiselt ingliskeelsed. Rahvusringhääling ei peaks olema ingliskeelne leierdus.

Aga kui kirjutada, siis juba avaldada ka. Minu meelest sahtlisse kirjutada pole mõtet. Kui kirjutad, kirjuta juba ka lugejale. Kui meeldib, siis meeldib.

 

LISALOOD

Jõulusalmike

Vaikus

talvise akna taga.

Oodatud jõulupäev

saabunud ju.

Isa ei põrnitse,

ema ei praga,

koos meie ehime

jõulupuud.

Vaikus

talvise akna taga.

Kõik meie silmas

peame ust.

Küünalde

hellade pilkude saatel

ootame jõule

kui üllatust.

1992

ILMAR VANANURM

Sündinud 21. detsembril 1946 Hilande (Hilana) külas.

Trükist ilmunud autorikogud:

luulekogu „Lehed, tuulest kantud” (1996)

proosakogumik „Pesad” (2005)

fotoalbum „Sain haarata hetki” (307 fotot Setomaalt) (2008)

armastusluule kogu (setokeelne) „Vii üle vii“ (2008)

proosakogu „Ostseewellen. Ausammas lehmale” (2012)

luulekogu „Ei ole kunagi hilja” (2013)

proosakogu „Mu Petserimaa” (2013)

luulekogu „Armastan” (2015)

Kirjutanud kaks näidendit: „Petserimaa igatsus” (2007) ja „Kallistus” (2009)

Koostanud ja toimetanud (kogumikud):

„Mu Setomaa” (2002)

„Eestikeelne haridus Petseris” (2003)

„Petserimaa külad I” (2005)

„Petserimaa külad II” (2006)

„Petserimaa külad III” (2007)

„Seto kodo” (2007)

Tunnustused:

1996 Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia

2002 Anne Vabarna kultuuripreemia

2008 Bernard Kangro kirjanduspreemia

Autor: Eve Ellermäe
Viimati muudetud: 22/12/2016 06:53:16