Kalvi Kõva, riigikogu SDE fraktsiooni esimees.

Üks minu hää sõber tõuseb igal hommikul vara üles, patsutab peret, sõidab tööle, rabab kaheksa tundi ja sageli rohkemgi, õhtul jõuab väsinuna koju, nokitseb majapidamises, hajevil kuulab lapsi ja naist, vajub teleka ette, läheb magama ja hommikul karussell jätkub. Nii päevast päeva. Aga palgapäeval näeb ta oma pangaarvel ikkagi vaid summat, mis lubab vaevu ots otsaga kokku tulla.

Minu sõber pole erand. Samasugust elu elavad Eestis kümned tuhanded täiskohaga töötavad inimesed, kes ei saa endale lubada ei teatriskäike, ei rahaga seotud harrastusi, ei hambaravi ega puhkusereise, ka mitte kõige lühemaid. Poelettidelt valivad nad toidukraami hinna, mitte kvaliteedi ja tervislikkuse järgi ning kannavad olude sunnil teise ringi riideid.

Alampalka ja pisut enam teenivate inimeste kõrval siplevad palgavaesuses pahatihti ka need, kelle töötasu jääb alla keskmise palga. Seda eriti siis, kui peres sirguvad lapsed. Nende seas on kultuuri- ja sotsiaaltöötajaid, lasteaiaõpetajaid, päästeametnikke, raskema füüsilise töö tegijaid, liinitöölisi ... Valdavalt teevad nad oma tööd nii hästi, kui suudavad, kuid peost suhu elamine ruineerib, põhjustab stressi ja muid tervisehädasid, tapab elurõõmu.

Teisisõnu on palgavaesus üks meie ühiskonna põhimuresid. Kuhugi ei pääse ka tõsiasja eest, et Eestis on Euroopa ühed suuremad palgavahed. Inimeste sissetulekute vahel valitsevad laiad käärid on teinud Eestist riigi, mis paistab Euroopa Liidus silma suure majandusliku ebavõrdsusega.

Maksureform elavdab Eesti majandust

Selle taustal on neli nädalat võimul olnud valitsuse tööplaani suurimaks asjaks minu jaoks maksupööre, täpsemalt tulumaksuvaba miinimumi viimine praeguselt 170 eurolt 2018. aastal 500 eurole. Kõigile töötegijatele, kelle palk on väiksem kui 1200 eurot, jääb edaspidi iga kuu rohkem kätte 62 eurot, mis teeb aastas kokku 744 eurot. Lisarahaga võivad arvestada ka kõik need, kelle palk jääb vahemikku 1200−1600 eurot. Väike maksukoormuse tõus ootab inimesi, kes teenivad üle 2100 euro. Nemad kaotavad kuus 32 eurot, aga tunnistagem, et see jääb enamikule kõrgepalgalistele märkamatuks.

Vaieldamatult on tegu mastaapse ja jõulise sammuga, mis parandab otseselt madalapalgaliste inimeste elujärge ja on abiks suuremale osale töötegijatele.

Palgasaajate ostujõu suurenemine kasvatab samas tunduvalt sisetarbimist. Seega hakkab maksureform elavdama Eesti majandust, olles loodetavasti üheks majanduskasvu veduriks.

Minu suur lootus ja usk on ka sellel, et palgavaesuse vastu võitlemine aitab üksjagu meie inimesi välismaalt tagasi tuua. Praegu töötab tuhandeid Eesti inimesi võõrsil, neist valdav osa majanduslikel kaalutlustel. Täisjõus mehed ja naised kõikjalt Eestist pendeldavad pikki aastaid Soome vahet.

Esmapilgul võib tunduda, et 62-eurone võit neid ei mõjuta, aga kui eestlasest ehitaja, bussijuht või koristaja hakkab arve kokku lööma, võib valik langeda lõplikult kodumaale naasmise kasuks. Kaasnevad ju Soomes töötamisega ka päris suured kulud: vähemalt 300–400 eurot läheb elamisele ka siis, kui korterit mitme peale üüritakse, lisaks laevapiletid ja muud transpordikulud.

Oma kodus elamine, oma pere ning lastega koos olemine kaaluvad eeldatavasti nii mõnelgi juhul üles välismaalt saadava parema palga. Ja juba õige pea, 1. juulist hakkab riik maksma 300 euro suurust lapserikka pere toetust kolme ja enama lapsega peredele.

Tiksumine lõppes

Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ning Isamaa ja Res Publica Liidu koalitsiooni on tabanud kriitika riigikogus arutlusel oleva nn kobareelnõu pärast ja soovi eest seda kiirelt seadustada. Nimelt on sellesse mahukasse seadusesse kokku kogutud nii erinevad maksumuudatused kui ka mitmed teised uue võimuliidu sammud, millest osa peab jõustuma juba jaanuaris. Jah, kui oleks aega, siis teeks teisiti.

Värskel valitsusliidul aga aega oodata ei ole, me ei ole Reformierakonnalt sadat päeva küsinud ega küsigi. Selleks et Jüri Ratase valitsus saaks talle antud kahe aasta jooksul oma poliitikat ellu viia ja inimestele nii vajalikud plaanid teoks teha, tuleb müüri laduda nüüd ja praegu.

Alternatiiv olnuks „tiksuda” edasi ka 2017. aastal, kui kasutada vabaerakondlase Andres Ammase sõnavara. Seisakuvalitsust iseloomustanud tiksumine lõppes 23. novembril, kui ametisse astus uus valitsus.

Autor: Kalvi Kõva, riigikogu SDE fraktsiooni esimees
Viimati muudetud: 22/12/2016 06:12:54