Seda õiget handsat pakutakse ka Seto kuningriigis. Pilt on tehtud 2010. aastal. Foto: LLi arhiiv

Rakveres on peale mitut aastat katsetamist tootmisse jõudmas setode rahvusmärjukesena tuntud handsa. Kagu-Eestis on nii selle üle rõõmustajaid kui ka kriitikuid, viimased kahtlevad, kas jook on ikka see õige või kasutatakse lihtsalt nime ära?

OÜ Estonian Spirit, kellele kuulub ajalooline Moe viinavabrik ja Rakvere piiritusvabrik, on 2014. aastast teinud katselaare, et lähiajal turule jõuda oma handsa või samagonniga, vahendas Virumaa Teataja. Nende destillaadi valmistamiseks kasutatakse Sangaste rukist. Firmajuhid kuulutavad uhkelt, et kõik on seaduslik ja takistusi pole, kuigi siiani on väidetud, et õiget handsat seaduslikult teha ei saa.

Seto instituudi juht Ahto Raudoja on varemgi kirjutanud ja rääkinud handsast ning defineerinud selgelt, mis kuulub selle nimetuse alla ja mis mitte. Rakvere toodangu kohta on tema hinnang ühene.

„See ei saa olla handsa, sest handsa ei ole ainult lihtsalt teraviljajook, vaid toimib ikka oma kultuuriruumis ‒ et kuidas seda pakutakse. See ei ole vaid purjujoomise jook. Selle vastu on küll, ma arvan, enamik setosid,” ütles ta.

Asi pole ainult selles, et seda toodetakse Lääne-Virumaal. Isegi kui tootmine oleks Setomaal, ei oleks Raudoja arvates kõik selle poolt. „Praegu, kuna ta pole niipalju kättesaadav ja et see käsitöönduslik pool on väga oluline, on sel teine väärtus ja see ei ole võrreldav tehases toodetuga,” selgitas seto mees.

Kas siis vabrikutoodangu puhul on tegemist lihtsalt nime ärakasutamisega? „Täiesti. See devalveerib asja,” leidis Raudoja. „Ütleme nii, et need, kes ikkagi handsat teevad ja selle nime all julgevad seda teha, kõik need handsavõistlused ... Aastaid on töötatud selle nimel, et see, mis ringi liigub, oleks kvaliteetne jook.”

Riigikogu liige sotsiaaldemokraat Ivari Padar on handsa villimise seadustamise poolt olnud aastaid ja on varem öelnud, et tuleks ära lõpetada silmakirjalikkus. Setomaad külastavad ministrid ja kõrgemad poliitikud ei lahku sealt peaaegu kunagi tühjade kätega, sest ikka pistetakse meeneks kaasa dekoratiivne handsapudel või pakutakse seda jooki lõunalauas isu tekitamiseks.

„See debatt on ka riigikogu liikmete tasandil. On neid, kes arvavad, et peaks olema suuremat vabadust kodualkoholi valmistamisel. On neid, kes arvavad, et suuremate vabaduste andmine on puhas alkoholismile õhutamine ja inimeste tapmine,” ütles Padar. Nendes riigikogu koosseisudes, millega tema on seotud olnud, ei ole legaliseerimise pooldajate ülekaalu ettevaatlikkusele kutsujate üle tulnud.

Otsustajate tasandil jääbki asi tegevuse defineerimise taha. „Siin ongi see kaalukoht: kellele on see kultuuriväärtus ja kelle jaoks alkoholismile õhutamine. Analoogina: kellele on karusloomakasvatus maaettevõtluse vorme ehk põllumajandus ja kelle jaoks on see loomade ahistamine luksuse eesmärkidel,” võrdles Padar.

Miks ei ole siiani seaduslikult toodetud?

„Soovitud on seda, et oleks võimalus ka rahvaköögi tasemel teha, nagu tehakse näiteks juustu. Teha alkoholi, milles puskariõli osa on suurem, et see annaks sellise puskarilaadse joogi välja. Alkoholi puhul on niimoodi, et käsitsi valmistamine ilma selleta, et oleks regulatsioonid täidetud, pole võimalik. On eeldatud seda, et protsess toimub ilma tolliloata. Ehk inimesed on soovinud saada olukorda, et kui nad panevad oma toru huugama, pole vaja maksu- ja tolliametile aruandlust,” selgitas riigikogulane. „Nendes oludes, kus ametlikult tehakse, võiks ikka teha. Suurtel tehastel on see asi lihtsam. Praegusel juhul Moe järeltulija Rakveres on seda teinud.”

Seto instituudi juht Ahto Raudoja jääb aga arvamusele, et seadusjärgne märjuke ei saagi aga tingimuste tõttu handsa olla. „Sellel, mis tehas teeb, ei ole ju sisemist kontrolli. Võib olla tööstuslik kontroll, aga see ei ole see, mis kogukonda rahuldab,” väitis Raudoja vastu. Argumendi peale, et koduvillijad ei suuda seaduse järgi teha, vastas ta retooriliselt: aga kas kõike peabki?!

Padari sõnul on kodutegijate kvaliteet paranenud ja letialusena on sel ka oma lisaahvatlus. „Eks keelatud asi on alati ahvatlevam. Kodus valmistamine on illegaalne tegevus, aga see ei ole kuhugi kadunud. Kuigi see on vaieldamatult muutunud eksklusiivseks. Meistreid on vähemaks jäänud ja meistrite kvalifikatsioon on läinud kõrgemaks,” väitis ta.

Kultuuriline erand

Koduse kange joogi valmistamise ümber on arutatud ka kultuurilisest aspektist: kas see peaks olema lubatud, kui see on osa piirkonna traditsioonist? Reaalseid tulemusi pole see mõte aga veel tootnud.

„See asi tegelikult materdati maha ega ole olnud initsiatiivikat eestkostjat, pigem on selle taha jäänud. Väga paljud piirkonnad lähiümbruses on ka saanud loa kange alkoholi tootmiseks kodus, aga praegu ei ole keegi kas jõudnud või julenud või osanud eest vedada,” põhjendas Raudoja.

Estonian Spiriti initsiatiiv võib aga innustada setosid selle õiguse nimel rohkem võitlema. „Eks ta ole aja küsimus. Eriti kui praegu juba tulevad märgid väljastpoolt, et asi tehakse mujal ära, siis setod peavad hakkama ise liigutama. Võib-olla on olukord natuke ka setode endi tegemata töö vili,” tõdes Raudoja.

Initsiatiiv ei pea küll tulema poliitikult, aga sidemeid on sellise erandi saavutamiseks vaja. „Sidemed on olulised, raha on oluline, tööstuslik tootmine nõuab investeeringuid. Eks ta selline mõtlemiskoht on,” kinnitas Seto instituudi juht.

Kuidas aga põhjendada promilliga kultuuriväärtust, kui riigi retoorika on järjest rohkem olnud alkoholivastasus rahva tervise päästmise nimel? „Selles suhtes peabki olema eriti visa ja läbimõeldud tegevus,“ vastas Raudoja. „Ega me saa seda välja võtta nii, et kange alkohol on toidukultuurist ja elust välja kirjutatud, kui kogu aeg on tehtud ja tarbitud. Selline ühekülgne vaatamine, et toidukultuur lõpeb kasemahlaga ära, on väiklane teema.”

„Kui sa handsat tarbid ja peremees pakub siis pudelist ühe pitsiga, on sisemine kontroll, kuidas peoperemees rolli täidab. See on osa kultuuriruumist. See ei ole lihtsalt nii, et paneme pudeli laua peale ja joome palju tahame,” täpsustas ta.

Raudoja mitte ainult ei räägi sellest kultuurist, vaid koos teiste setodega ka järgib ja tutvustab seda. „Lõuna-Eestis on turismikonverents ja mis seal salata, pakkusime turismitegijatele handsat. Ühe pitsiga käid ja keegi ei saa rohkem, kui peremees lubab. Sellest saadaksegi aru, et ei ole igaühel käsi pikal, vaid saad, kui antakse. See on kasvatuslik töö,” muheles Raudoja.

Võrumaal juba nõudlus

Mõniste vallas asuvas Metsavenna talus on Eestis tehtud seadusliku handsa võimalust pikalt oodatud ja Lääne-Virumaa tootjatega käivad läbirääkimised.

„Arvan, et kui letile tuleb, on paslikum aeg sellest rääkida, kannatust on vaja. Viimaste päevade areng on, et Metsakohina nimega ka müüki panna. Ootan siin praegu hinda, kui saame hinnaga kaubale, siis tuleb varsti Metsakohina nime all müüki Metsavenna talus. Selle nime all ei saa keegi teine müüa, välja arvatud mina,” ütles peremees Meelis Mõttus. Metsakohin on tõepoolest registreeritud kaubamärk 2003. aastast nii alkohoolse kui mittealkohoolse joogina Mõttuse FIE nimele.

Oktoobri lõpus sai Rakvere katsetoodangut degusteerida Tallinn FoodFestil, kus Estonian Spirit oli väljas mitme kaubamärgiga. Sealt sai ka Mõttus meki suhu. „Messil sain proovida. Sündmused arenevad kiirelt. Mõtlesime Lätis lasta toota, aga kui Eestis toodetakse, on väga hea. Omamaine, omamaine rukis. Ma usun küll, et kui nad suudavad tagada kvaliteeti, mis meid rahuldab, ja hind ka sobib, siis tuleb Metsakohin varsti Eestis müüki,” selgitas ta.

Ka Ivari Padarile meeldib, et Rakveres sellist jooki toodetakse. Kuidas on aga maitsega?

„See tekitab väga kauneid mõtteid. Tegemist on väga väärt joogiga ja täiesti tehtud Eesti seaduste kohaselt. Minul oli võimalus selle produktiga tutvuda juba poolteist aastat tagasi. Olen esimeste katsetuste järgsetest degustatsioonidest osa võtnud ja julgen anda kiitva hinnangu. Täitsa õige asi, täiesti rikastab meie alkoholiletti. Alkoholilett on seinast seina kaupa täis, aga selliste maitsenüanssidega jooki pole siiani Eestis tehtud,“ kiitis Padar.

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 15/12/2016 09:01:12