Eelmisel nädalal peetud Eestimaa talupidajate keskliidu (ETKL) kongressil Türil kõneldi peamiselt maa koondumisest väheste investorite kätte üle maailma ja sellega kaasnevatest ohtudest ning pakuti lahendusi.

ETKLi nõukogu liige Kaul Nurm ütles, et kui kogu maailma põllumajandusmaa pindala planeedil elavate inimeste arvuga jagada, tuleb igale inimesele 2000 ruutmeetrit ehk 0,2 hektarit maad.

Osas riikides on inimese kohta põllumaad sellest enam: Austraalias koguni 2,64 hektarit, Venemaal 0,87, Eesti on 0,83 hektariga inimese kohta seitsmendal kohal. Teistes riikides aga napib põllumaad: Poolas on 0,32, Hiinas 0,11, Hollandis 0,06 ja Kuveidis vaid 0,005 hektarit inimese kohta.

„Järjest globaliseeruv maailm, rahvastiku juurdekasv, nõudlus toidu järele, kasvav vajadus looduslike toormaterjalide järele, võimalus rahvusvahelisel turul toidukaupadega spekuleerida, aga ka võimalus maa väärtuse tõusuga spekuleerida ning suurinvestorite soov vaba raha põllumajandusmaasse investeerida,” loetles Kaul Nurm maade haaramise tähtsamaid tegureid.

Nurm lisas, et maade koondumine toimub kõigis Euroopa riikides, Lääne-Euroopas hiilivalt, ida pool jõulisemalt.

Suurimad maade haarajad on USAst

Kõige suuremahulisemad tehingud maaga tehakse arengumaades: Aafrikas on hõivatud 56,2 ning Aasias 17,7 miljonit hektarit põllumaad. Venemaal on ostetud ligi 3,4 miljonit, Ukrainas 2,4 miljonit hektarit. Lisaks on hiinlastel ukrainlastega 50 aastaks leping kolme miljoni hektari kasutamiseks. Rumeenias on ligi miljon hektarit läinud kolmandate riikide investoritele ja üle kahe miljoni investoritele Euroopa Liidust.

Rumeenia suurim, 65 000 hektariga farm kuulub Jordaania alamatele, kes ka toodangu välja viivad. Ungaris on miljon hektarit läinud salatehingutega välismaalastele. Prantsusmaa Bordeaux’ piirkonnas on hiinlased ostnud üle saja veinimõisa jne.

„Suurimad maade haarajad pärinevad USAst, nad on kokku ostnud ligi 10 miljonit hektarit, järgnevad Malaisia, Singapur, Inglismaa, Brasiilia, Araabia Ühendemiraadid, hiinlastel on üle kahe miljoni hektari,” kõneles Nurm.

Vaid üks protsent põllumajandusettevõtetest kontrollib 20 protsenti ja kolm protsenti kontrollib 50 protsenti põllumajandusmaast Euroopa Liidus. See näitab, et talud on asendumas suurte korporatiivsete firmadega, mis ei mõju hästi Euroopa toidujulgeolekule, toidu ohutusele ja kultuurile. Maid on haaratud ka biokütuste ja tehniliste kultuuride tootmiseks.

Sõltub maa omanikust, mida ta seal kasvatab ning kuhu ja kellele ta oma toodangu müüb.

„Eesti peab põllumaast vähemalt poole taludele jätma,” sõnas Kaul Nurm ja lisas, et tuleb alustada maa turu reguleerimist.

Maa kui ressurss on piiratud

Maaülikooli (EMÜ) maakorralduse lektor Evelin Jürgenson ütles, et võrreldes Soome ja Lätiga on meil põllumajandusega tegelevate majapidamiste arv vähenenud kiiremini.

2005. aastal oli meil 27 747, viis aastat hiljem 19 613 ja 2013. aastal 18 755 põllumajandusfirmat. „Eestis on põllumajandusettevõtete arv vähenenud kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt,” lisas ta.

Jürgenson tõi esile, et meil on kaks olulist ettevõtete rühma. Esimesed kasutavad kuni kümmet hektarit põllumaad ja nende käes on kogu põllumaast vaid viis protsenti. Selliseid ettevõtteid on 54 protsenti. Üle sajahektariste majapidamiste käes on 73 protsenti meie põllumajandusmaast. Neid majapidamisi on üheksa protsenti.

Jürgensoni sõnul on meil maaküsimustega vaja tegeleda, sest maa kui ressurss on piiratud ning maata ei ole elu võimalik. Põllumajandusmaa ressurss on riigi toidu- ja energiajulgeoleku alus. „Kontroll põllumajandusmaa üle võib määravaks saada riigi toidu- ja energiajulgeoleku tagamisel,” rõhutas ta.

Jürgenson toonitas, et maa ei ole tavaline kaup, sest maad ei saa juurde toota. „Kuna maa on piiratud ressurss, ei peaks tema puhul tavalised turureeglid kehtima ning maa omandisuhteid ja kasutust tuleb reguleerida nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vaja,” selgitas ta.

Euroopa riigid on tehingutele põllumajandusmaaga kehtestanud mitmeid piiranguid. Prantsusmaal, Saksamaal ja Rootsis peavad põllumajandusmaa müügitehingud, sõltumata ostja päritolumaast, olema kinnitatud valitsusasutustes. Ungaris ja Leedus on kehtestatud ühe isiku põllumaa maksimumpiir, Läti plaanib selle kehtestamist.

Prantsusmaal kontrollib maa ostu-müügitehinguid piirkondlik maakomisjon, mille ülesanne on toetada ka kohalikke põllumajandustootjaid, eriti aga noortootjaid. Neil on ka õigus sekkuda tehingutesse, kui müüdava maa turuhind on kõrge.

Belgias, Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal on põllumajandusmaa rentijal eelisõigus maa väljaostmisel.

Evelin Jürgenson lisas, et Euroopa Liidu põhimõtted lubavad piiranguid seada, kui ühiskonna turvalisus on ohus ning kui selleks on ülekaalukas avalik huvi.

Kurva näitena tõi ta Šotimaa, kus maaomand on koondunud, suurmaaomanikud on ümbrusest peletanud elanikud ning hoonetest on saanud varemed. „Valitsus tunnistas juba 1950. aastal, et kujunenud olukord ei ole maapiirkonnale sobiv, ja on järgnevatel kümnenditel suunanud palju ressursse maaelu taastamisse. Küsitav on, kas seda probleemi suudetakse lahendada, sest just välismaised suurmaaomanikud ei mõista hästi šotlaste valitsuse eesmärke,” rääkis EMÜ lektor.

Maa müümise eel mõelge põhjalikult

Võrumaa talupidajate liidu juhatuse esimees Ivar Rosenberg ütles, et oht, et ka Eestis ja kagunurgaski hakatakse hiilivalt maad ostma, on olemas, sest maad ostetakse ja müüakse kogu aeg.

„Sõmerpalus on kohalike maaomanike seas ka võõraid ja neid, kes on piirkonnast läinud. Lisaks neile on maad ka metsa- ja kinnisvarafirmadel. Viimased helistavad aktiivselt maaomanikele ja mõnikord on neil õnnestunud omanik ka nii-öelda ära rääkida,” rääkis Rosenberg, kes on Sõmerpalu vallas asuva 500 hektariga Roosu talu noorperemees.

Ta lausus, et maa müümist on seadustega väga keeruline takistada, kuid keegi ei käsi inimesel oma maad müüa. „Võib ju piirata maaomandi suurust, kuid sellest on lihtne mööda minna,” lisas Rosenberg.

Võrumaa Lasva valla Orioni talu peremees Hanno Kõrbe oletas, et valla piires võib olla nii suurtootjatest kui ka välisinvestoritest maaomanikke, kuid oma talu lähema ümbruse maaomanikud on teada.

„Meie peretalu juured ulatuvad 18. sajandisse, maad on 76 hektarit ja pisut kasutame naabritele kuuluvaid karjamaid. Kui soovime mahetalu laiendada, oleks ehk võimalik õiglase hinnaga maad rentida, kuid mitte osta,” kõneles ta.

Kõrbe lisas, et tihti kannatab suurtootmise tõttu keskkond ning mitmekultuurilised põllulapid muutuvad nukrateks ja ühetaolisteks väljadeks – sõnaga, kohalik kogukond maade koondumisest rikkurite kätte ei võida.

Võrumaa talupidajate liidu tegevjuht Marika Parv peab suurimaks probleemiks maade sattumist nende kätte, kes ei kasuta seda põllumajanduslikul eesmärgil. „Oluline on, et maa harijad saaksid peale rendilepingu muutmist maad edasi kasutada, sest nad on maa korda teinud.”

Vähemalt 400 hektarit

Mõnigi põllumees võiks endalt küsida, kas ikka on eetiline üksteiselt rendimaad üle lüüa või naabri akna all maad omada. Neis küsimustes tuleks omavahel ikka kokku leppida.

Ivar Rosenberg soovitab riigi tulevikule mõelda: „Kui ikka maa müümise soov on tõsine, on arukas esmalt seda kohalikele talunikele pakkuda.”

Marika Parv ütles, et riik peaks maa müüma oma põllumajandustootjatele. „Talu maksimaalne suurus võiks 400 hektarit olla, selle pinnaga saab majandada ja pere tuleb toime,” lisas ta.

Hanno Kõrbe sõnul saaks vaid riik reguleerida maa müümist välismaalastele ja riigile peaks tähtis olema ka see, et maa kuulub oma riigi elanikele. „Tuleks paika panna õiglased müügi- ja rendihinnad. Inimestel peaks olema kindlustunne, et maa ja metsad on meie ja toit tuleb omalt maalt,” ütles Kõrbe, kes ei soovi tagasi aega, mil eestlased rentisid mõisnikelt maad.

Rosenberg märkis, et meie riigi käekäik ei sõltu ainult valitsuse tegevusest, vaid rohkem ikka iga inimese igapäevastest otsustest.

Võrumaa taluliidul ei ole andmeid, kui palju maakonna põllumaast on suurinvestorite käes.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 08/12/2016 08:59:45