Eelmisel kuul kasutati Koidula ootealas selvekioskit 1929 korral, mis tähendab, et veidi üle poole Koidula kaudu sõiduautodega Venemaale minejatest ei pidanud ootealatasu maksma. Foto: Elina Allas

Kuulnud, et inimestel on õnnestunud Koidula piiripunkti kaudu saada Venemaale tasuta ehk ootealatasu 4,50 eurot maksmata, otsustasin ka ise selle võimaluse järele proovida, ja seda sugugi mitte sügaval ööajal.

Koidula piiripunkti kaudu käisin eelmisel reedel Venemaal esimest korda. Luhamaa kaudu on muidugi Võrus elades kergem minna, sest sinna läheb suur hooldatud maantee. Koidulasse viivad seevastu üha kitsamaks tõmbuvad metsateed, mille üks lõik oli reedel niivõrd libe, et pääsesin hädavaevu kraavi libisemast. Seal metsade vahel tundsin end üsna üksiku hundina, ainult üks Vene numbrimärgiga veok tuli vastu.

Kui piirile jõudsin, selgus, et tõesti pole mitte ühtegi autot ees. Seega, igasugused jutud ootealatasu kehtestamisest liiklusohutuse tagamiseks on ilmselgelt üle paisutatud.

Reipal sammul läksin, pass ja auto registritunnistus näpus, eeskojas asuva selvekioski juurde ja sisestasin arvutisse nõutud andmed. Jäi mulje, et vahepeal oli siseministeerium oma lubadust täitnud ja enam polnudki vaja nii palju andmeid masinasse sisestada kui veel novembri alguses.

Eesti piirivalvest sai kiiresti läbi

Merje Klopets siseministeeriumist ütles esmaspäeval, et pärast tagasisidet iseteeninduskioskite kasutamise keerukuse kohta palusid nad infosüsteemi haldajal muuta nendega toimetamine mugavamaks ja arusaadavamaks. See tähendab, et 24. novembrist on arvutis osa valikuid kasutaja eest vaikimisi tehtud ning on vähendatud nõutavate andmete hulka.

Lõin oma andmed sisse (nime, sünnipäeva, passinumbri, auto registrinumbri, rohkem vist vaja polnudki), kõige raskem oli sisestada sünnipäeva, see nõudis pusimist. Seejärel läksin välja autosse stardivalmis ootama, et piirivalvurid mind üle kontrollida saaksid. Ühegi teise auto numbrit tablool ei olnud, aga ometi mind piirile ei kutsutud. Siis aga väljus putkast, kus tõkkepuud üles tõstetakse, sõbralik ja lahke meestöötaja ning ütles, et millegipärast mind järjekorras ei ole, sest ilmselt ma ei vajutanud OK või muu vajaliku nupu peale.

Läksin siis jälle Koidula ooteala majja tagasi, kuid vahepeal oli jõudnud sinna veel kaks piiriületajat. Muidugi tiksus juba peas mõte, et kuna nüüd on siin üleminejaid rohkem ja mina pean uuesti end piirijärjekorda registreerima, siis ikkagi ma tasuta üle ei saa.

Teised piiriületajad olid arvutiga jännis, kuid sain neid aidata. Näiteks ei taibanud nad, et oma nime sisestamiseks vastavasse kasti tuleb puutetundlikul ekraanil kõigepealt näpuga kastile vajutada. Mõlemat inimest jõudsin abistada, kui äkki tuli jälle sama mees läbilaskeputkast ja ütles, et mind oodatakse piirile. Ega muud kui tegin kähku minekut. See kõik toimus kella 10.15 paiku.

Edasi läks juba nagu lepase reega. Ka arvutiga hädas olnud inimesed jõudsid minuga samal ajal piirile ja pääsesid maksmast. Nagu ikka, sai Eesti piirivalvest kiiresti läbi. Oma tööd teevad nad korralikult ja aega viitmata.

Täita tuleb venekeelne ankeet

Vene piirivalvepunktis selgus, et kuna lähen Venemaale esimest korda Koidula kaudu, tuleb mul täita venekeelne ankeet, millest ma aga mõhkugi aru ei saanud. Ent Vene piirivalvur kutsus eesti ja vene keelt oskavaid inimesi mulle appi ankeeti täitma ning üks vanem proua ja noorem mees tulidki ja lõppkokkuvõttes läks see päris kiiresti. Isegi kirillitsas kirjutamine tuli meelde.

Petserisse jõudsin üllatavalt ruttu – Luhamaal on tulnud oodata ka kaks ja pool tundi. Enne Petserisse saamist tuli veel maksta teemaksu 150 rubla, see teeb meie rahas umbes kaks eurot ning seega võitsin ikkagi 2.50. Petseri klooster külastatud ja sealt pühitsetud allikavesi kaasas olevatesse pudelitesse ammutatud, asusin Pihkva poole teele. Jällegi oli abiks noor perekond Peterburist, kes Google Maps’i kaudu aitas mind õigele teeotsale suunata. Tagasi aga tulin otseteed ehk Luhamaa kaudu ja kõik sujus kenasti.

Seega ongi minu soovitus: Venemaale minge Petseri kaudu, aga tagasi tulge Luhamaa kaudu, kui elate näiteks Võrus. Siis ei pea ka tagasi tulles veel kord 150 rubla teemaksu tasuma.

Merje Klopetsi sõnul kasutati novembris Koidula ooteala selvekioskit 1929 korral, mis tähendab seda, et 53 protsenti Koidula kaudu sõiduautodega Venemaale minejatest ei pidanud ootealatasu maksma. Luhamaal on aga piiriületajaid mitu korda rohkem ning seal sai novembris selvekioski abil tasuta üle vaid 305 sõiduautoga piiriületajat. Olgu lisatud, et ootealatasu saavad omale erafirmad ‒ OÜ Collade Luhamaal ja Paldiski Sadamate AS Koidulas ‒ ning riik ei saa sellest rahast midagi.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 08/12/2016 06:49:36