Vladislav Sumarok Sillamäelt loeb venekeelset luuletust „Minu Eesti”. Huviga kuulab Peipsi luulepäeva peakorraldaja Fjodor Maspanov. Foto: Elina Allas

Eelmisel laupäeval toimus juba seitsmendat korda Peipsi luulepäev – üks üsna iseäralik sündmus, sest seal näeb selliseid Eestis elavaid loomeinimesi, keda muidu tavaline eestlane kusagil ei kohta.

Peipsi luulepäev, mida seekord peeti Raja vabaajakeskuses, on üritus täis luulet ja laulu. See meelitab kokku inimesi, kes väga hea meelega tahavad oma luuletuste ja lauludega pikalt esineda. Need on sooja südamega ja avatud inimesed, kes ei põe esinemiskompleksi ega jäta oma loomingut sahtlisse varjule.

Peipsi luulepäeva on algusest peale korraldanud Mustvees elav aktivist, ajalehe Peipsirannik väljaandja Fjodor Maspanov. Meedia tähelepanu alla on ta pääsenud ka sellega, et ligi kümme aastat tagasi peitis teda lausa keskkriminaalpolitsei, kuna laekus info, et endine Mustvee linnapea on tellinud tema mõrva.

Ent Fjodor jõuab tegeleda ka luuletamise ja kitarri saatel laulmisega ning see, et ta suutis luuleüritusele kokku meelitada saalitäie rahvast, sealhulgas piiri tagant, on imetlusväärne.

Peipsi luulepäeval oli sel aastal kuulda väga vähe eesti keelt, varem on olnud eesti- ja venekeelseid luuletusi pigem pooleks. Kohale olid tulnud (harrastus)luuletajad Tallinnast, Tartust, Sillamäelt, Lüganuselt, Narvast, Narva-Jõesuust, aga ka Ivangorodist ja Petserist. Kusjuures Petseri kirjandusseltsi Inspiratsioon esindaja luges ühe luuletuse ette isegi eesti keeles ja võttis sõna eesti keeles.

Neljatunnine luulemaraton

Pärast neljatunnist luulemaratoni, kui lõpuks tehti kohvipaus, selgus, et paljud inimesed siiski suudavad end ka eesti keeles väljendada, olgugi et luuletamiseks on nad valinud vene keele.

Lahked Eesti venelased olid kohvilauale kaasa võtnud põnevaid toite, sealhulgas Kloostri salatit, mis sisaldas kala, kartulit, muna, sibulat ja seeni ning oli kaetud praetud viljateradega.

Üks silma jäänud huvitavamaid isiksusi, Vladislav Sumarok Sillamäelt, ütles mulle, et tema ei räägi sõnagi eesti keelt. Polevat lihtsalt võimalust seda kusagil selgeks saada. Oma e-posti aadressile, mis kannab lõppu .ru, palus ta kirjutada kasvõi ladina tähtedega, aga kindlasti vene keeles. Mees ütles, et ta on sündinud 49 aastat tagasi Leningradis ja kolis kaheaastaselt koos vanematega Narva.

Ta luges isegi ette venekeelse luuletuse „Minu Eesti”, millest ma küll aru ei saanud, aga mida paar mu eestlasest vene keele oskajat lugeda ei soovita.

Samuti kinkis ta mulle luuletuse eestlastest ja venelastest, üks tegelasi selles on Aivar, aga ma pean värsid veel tõlkida laskma.

Ent mis ehk kõige olulisem: Vladislav andis kaks aastat tagasi välja venekeelse Juhan Liivi luulekogu „111 sammu Juhan Liiviga”. Vägagi ühise arusaamise leidsime Sumarokiga aga siis, kui mainisin, et sattusin hiljuti vapustavale Boriss Grebentšikovi kontserdile. Selle peale lõi tal nägu särama ja ta muudkui korrutas: „Oo, oo!”

Luuleklubi on nagu perekond

Esindasin üritusel Rakvere luuleklubi Eos, sest olgugi et elan juba üle kümne aasta Võrus, on luuleklubid nagu perekonnad, millega jääd elu lõpuni seotuks.

Küll aga peab nentima, et väga paljud tulid minu juurde ja ütlesid, et on Võrus käinud, kiitsid linna ja järve. Üks naine Narvast koguni ütles, et Kreutzwaldi muuseum on Eesti parim muuseum.

Tartu luulehuviline, kellele tagasiteel küüti pakkusin, rääkis aga, et käis aasta aega järjest iga päev Tartust Võrru gümnaasiumihoonet ehitamas, ning küsis, kas ma tean, mida tähendab võrukeelne sõna õkva.

Seega võib öelda, et kui lõimimisest üldse rääkida, siis sellised üritused nagu Peipsi luulepäev aitavad sellele väga palju kaasa. Ida-Virumaal kirjandusega tegelevaid inimesi võiks rohkem ka Lõuna-Eestisse ehk eestlaste sekka kutsuda, sest tegelikult neid huvitab Eestis toimuv.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 24/11/2016 08:53:34