Tunnustatud vaibakunstnik Anu Raud jagas foorumil meenutusi oma kunstiõpetajatest. Fotod: Malle Elvet

Hiljuti kutsus kultuurivaldkondade inimesi ja loomepraktikuid ühendav MTÜ Eesti Kultuuri Koda ametnikke ja huvilisi oma neljandale aastakonverentsile.

Tänavune foorum peeti aasta kuumimas keskuses, oktoobri alguses avatud ERMis. Ürituse märksõnad olid kultuur, haridus ja haritus ning nende seosed.

Igihaljad ja alati aktuaalsed teemad väärikate esinejate ja mitmekesise kavaga konverentsil meelitasid kaheks päevaks Tartusse pedagooge algkoolidest kõrgkoolideni, huviringijuhte, eri valdkondade kultuuriinimesi, loomeinimesi, meediarahvast, teadlasi. Kuulajaid kogu Eestist.

Foorumi avaettekandes „Minu õpetajad” meenutas kunstiakadeemia emeriitprofessor, nimekas vaibakunstnik, Kääriku talu (Heimtalis) perenaine Anu Raud, kuidas on mõjutanud teda loometeekonnal kooliaegsed ja tudengipõlve õpetajad.

Ta tõdes, et esimesed eeskujud olid vanemad: luuletajast ja kirjanikust isa Mart Raud ja tõlkijast ema. Noore Anu kujunemist mõjutasid teda ümbritsenud keskkond, raamatud ja õpetajad, nagu kunstnikud Kristjan Raud ja Kaljo Põllu, mitmed aspirantuuriaegsed kunstnikest õppejõud, aga ka esimesed vägevad emotsioonid suurelt üldlaulupeolt, kui dirigendipuldis oli Gustav Ernesaks.

Botaanika- ja kunstihuvilise Raua esimeseks töökohaks sai rahvakunstimeistrite koondis Uku. Raud meenutas seda aega heldimusega. Ühel Uku perioodi retkel Setumaal jäi ta kottpimeda kätte, juhus viis ta ühe tare juurde, kus talle pakkus öömaja kohalik mees.

„Nägin erinevate inimeste maalähedasi eluviise ja kombeid, looduse tunnetamist.” Põlisele kunstiinimesele, looduslähedust hindavale Rauale teeb muret paljude tänapäeva nutiajastu noorte võhiklikkus ja kaugenemine endast ümbritsevast loodusest.

Avapäeval arutlesid ühiskonnas tuntud inimesed ‒ Kambja vallas Pangodi järve kaldal asuva väikese Unipiha algkooli õpetaja Lembit Jakobson, kasvatusteadlane, Tallinna ülikooli filosoofiaprofessor Airi Liimets, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk ‒ teemal „Haridus kui kultuurikandja”. Vestlusringi suunas Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Lembit Jakobson jagas kogemusi, kuidas väikeses maakoolis saab lapsi ühiste tegevuste abil kergemini hoida kursis reaalse elu ja ümbritseva loodusega. „Enne sööki loeme ka palve. Lapsed teavad, et toit tuleb lauale tööga ja leivavili kasvab põllul. Kooli ümbritseb mets, on avaruse tunne. Õpetame lapsi maast madalast hindama ausust ja õiglustunnet,” märkis õpetaja.

Kasvatusteadlane Airi Liimets mõtiskles hariduse ja kultuuri mõistete üle. Ta nentis, et Eestis on hariduse ja kultuuri arengul tugev saksa keele ja kultuuri mõju. Haridust käsitletakse institutsionaalsest aspektist, milles aegade jooksul on rõhuasetused muutunud. Kui varem rõhuti õpetamisel õppeaine tundmisele, siis nüüd on suurem rõhk noorte sotsiaalsuse kujundamisel.

Tema sõnul on aga väga oluline ka enesekujundamine, isikuomaduste arendamine. Haridus on ühtlasi loomingulisus, inimeste eelduste ja annete igakülgne arendamine, elustiili kujundamine. Selleks on ülioluline noore enda soov ja huvi end arendada.

Kõnelejad toonitasid vajadust rohkem kriitiliselt mõelda, et teha elus õigemaid karjäärivalikuid ja olla vastutusvõimeline oma ametis.

Hariduse, harituse ja kultuuri edendamise peamine eesmärk on keele ja rahva kestmine.

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 24/11/2016 08:47:10