Selvekiosk ehk arvuti Luhamaa piiripunktis. Samasugune arvuti asub ka Koidulas. Foto: erakogu

Selvekioskid, mida on novembrist võimalik kasutada Luhamaal ja Koidulas tasuta piiriületuse järjekorda registreerimiseks, on ajanud Venemaale minna soovijad segadusse. Esiteks on arvuteid keeruline kasutada, teiseks ei saa inimesed aru, miks peavad nad arvutisse sisestama niivõrd palju isikuandmeid.

Novembrist tuleb nii Luhamaal kui ka Koidulas Venemaale minnes maksta 4,50 eurot: 1,50 sellest on piirijärjekorda võtmise tasu ja kolm eurot ootealal ootamise tasu. Kui aga registreerida end arvutis, mida nimetatakse iseteeninduskioskiks, ja sealt jõuda piirivalvuri juurde 15 minutiga, on võimalus pääseda 4.50 maksmisest.

Võru elanik Peedu sõitis Koidula kaudu Venemaale eelmisel kolmapäeval kell 8. Iga kuu Venemaal käiv mees nägi seekord, et eesruumi on pandud nurka selvearvuti.

„Arvuti tekitab seal selliseid pingeid,” rääkis Peedu. „Arvutihiir on niivõrd ebamugav. Hiirt kasti ajada on täitsa kunstnõks. Ma polnud sellist hiirt näinudki. Ka trükkima hakata oli kunsttükk.”

Peedu ütles, et kui ta jõudis täitmisega poole peale, siis midagi juhtus ja ekraanile tuli taas esileht ‒ tuli alustada otsast peale. Ta lootis, et keegi ehk aitab teda, kuid tagaruumist tuli tema sõnul närvitsev inimene, kes ütles, et tema aitama ei pea.

Nagu selle loo juures fotolt näha, pole n-ö selvekioski juures isegi väikest alust, mille peale oma dokumente asetada, et oleks mugavam andmeid sisestada.

Lõi käega ja läks maksma

„Minu taga seisid inimesed,” sõnas Peedu. „Niikaua kui arvuti taga jukerdasin, läksid kõik maksma ja kohe piirile. Lõpuks viskasin ise ka käega ja läksin maksin 4.50 ära. Tolle arvutiga on võimatu midagi teha. Kõik õiendasid seal, niipalju kui meid oli.”

Kui mees piirivalvuri juurde jõudis, selgus, et seal polnud mitte ühtegi autot, ka Venemaa omasid mitte. Piirivalvur küsis temalt, miks te maksite.

„Oleks arvuti kuidagi käepärasem ...” sõnas Peedu. „Siin on ikkagi enamik vanemad inimesed, need ei tule keegi seal toime. Oleks nagu kunstlikult tekitatud järjekord. Kui tahad tasuta saada üle piiri, siis on jama. Kui selja taga inimesed ootavad, muutud närviliseks. Siis nagunii maksad. Kui kolm-neli-viis inimest tuleb, siis pooled lähevad kohe maksma.”

Ka Peedu sõbrad Oravalt ütlesid, et nemad on väga nördinud.

Põlvamaa mees Aavo (nimi muudetud) läks Koidula kaudu Venemaale mardipäeval kella 6.30 paiku.

„Minu pettumus oli väga suur ‒ kahe ukse vahel külmas oli suur arvuti,” jutustas mees. „Läksin sisse, küsisin näidiseid, kuidas täita. Sealt öeldi, et meie ei pea näitama.”

Esimese hooga sai mees oma nime arvutisse sisse löödud, seejärel viskas masin taas algusesse tagasi. Vahepeal tuli kohale üks noorem mees, kelle Aavo lasi vahele. Too sai vajalikud kohad täidetud ja lubas ka Aavot abistada, kuid seejärel nägi, et tema autonumber on juba tablool, ja pidi kiirustama piirile.

Aavo jändas enda sõnul arvutiga üle poole tunni. Ta oli tol kellaajal seal ainus. Lõpuks läks üks terminali töötaja välja suitsu tegema ja tagasi tulles imestas, et mees ikka veel pole saanud oma andmeid sisestatud, ja aitas teda, ka töötajal endal läks tegevuse käigus vahepeal valesti. Aavo laenas naisele oma prille, et see näeks väikest kirja lugeda. Lõpuks sai mees arvutis kõik väljad täidetud ja pääses ka üle piiri tasuta.

„Mina saan asjast aru nii, et sa lähed sinna, ei saa arvutist aru, viskad käega ja lähed maksad,” sõnas Aavo, kes oli ka ise juba valmis maksma minema, kui terminali töötaja poleks talle appi tulnud.

„Tänasin seda naisterahvast ette ja taha,” meenutas mees. „Olin nii endast väljas, ei saanud järgmisel ööl magadagi. See on täiesti raha väljapressimine. Nii ikka ei saa. Eks vanemad inimesed loobuvad ja maksavad.”

Järgmisel nädalal on Aavol plaanis uuesti Venemaale minna. Seniks üritab ta minia juures sülearvutiga suuremat tutvust teha. Mees aga ütles, et kaks tema sõpra, üks Võrust, teine Põlvamaalt, käisid sel nädalal Luhamaa kaudu üle piiri, maksid piirijärjekorra ja ootealatasu 4.50, kuid kumbki ei saanud tšekki.

Aavo ise oleks nõus piiriületuse eest iga kord maksma 1.50 piirivalvele, kuid mitte 4.50 erafirmale.

„Ma ei käi seal vetsus ega kuskil,” oli mees ärritunud. „Kellele ma küll maksan ja mille eest?”

Naisterahvas, kellel LõunaLeht palus eile hommikul Luhamaa selvekioskist foto teha, rääkis, et ilma ajakirjaniku viitamiseta poleks ta teadnudki, et seal on arvuti. Naine peatus endise kassaputka juures, kus ei räägitud tasuta üle piiri saamise võimalusest midagi. Niisiis läks ta terminali sisse ja maksis närvide säästmiseks raha kohe kassasse ära.

Milleks erafirmale nii palju isikuandmeid?

Nii Peedule kui ka Aavole jäi täiesti mõistetamatuks, miks tuleb selvearvutisse lüüa sisse niivõrd palju isikuandmeid: peale autonumbri ka passinumber, passi väljaandja, passi kehtivusaeg, sünnikoht, kodakondsus jne.

Peedu arvas, et piisama peaks sellest, kui sisestada sinna autonumber, sest piirijärjekord ongi mõeldud just autode võtmiseks järjekorda. Ülejäänud andmed kontrollib piirivalvur nagunii ise üle.

„Kui on erafirma, miks ma pean kõik oma andmed sinna sisestama?” küsis Peedu. „Kus on nüüd andmekaitse? Muidu hoiatatakse, et oma andmeid kellelegi anda ei tohi. Ajabki hinge täis – kui on erafirma, miks ta peab mu sünnikohta teadma? Kuidas nad üldse tohivad? Nemad tegelevad ju ainult autode läbilaskmisega.”

„Seal poleks muud vaja kui autonumbrit ja ongi kõik,” arvas ka Aavo. „Piirivalve ju kontrollib. Milleks vaja Baltiiski sadamal [Koidula ooteala haldab Paldiski Sadamate AS – toim] minu andmeid teada?”

Mõlemad mehed rääkisid ka, et jutt liiklusohtlikkusest Koidulas on väljamõeldis. „Käisin terve suve seal, mingit probleemi polnud,” meenutas Peedu. „Seni polnud järjekorda, ei olnud mingit probleemi. Suvel oli Koidulas mõni auto rohkem kui tavaliselt, sest sai tasuta üle. Terve suve sai kohe piirile sõita.”

Ka Aavo ütles, et tema käis suvi otsa Koidula kaudu Venemaal, mõnel kuul kaks-kolm korda, ja kunagi ei tulnud seista järjekorras, vaid kohe sai üle. Mingit liiklusohtlikku olukorda kunagi polnud. Mõnikord oli seal veel kaks-kolm autot.

 

LISALUGU

Siseministeerium jagab selgitusi

Küsimustele vastab siseministeeriumi piirivalvepoliitika osakonna juhataja asetäitja Viljar Kärk.

Miks on Luhamaal ja Koidulas piirijärjekorra võtmiseks mõeldud iseteeninduskioskid nii keerulised? Kes need arvutid sinna Luhamaale ja Koidulasse ostis-hankis?

Iseteeninduskioskid on Koidula ja Luhamaa ootealal kasutuses olnud juba viis aastat. Need toimivad sarnaselt veebis piirijärjekorra koha võtmisega. Iseteeninduskioskid paigaldas ootealale infosüsteemi haldaja OÜ GoSwift. Kohustus selleks tulenes nii varasemast kui ka praegu kehtivast halduslepingust. Viie aasta jooksul, mil samad iseteeninduskioskid olid kasutusel, ei saanud siseministeerium tagasisidet nende kasutamise keerukuse kohta. Oleme infosüsteemi haldaja tähelepanu juhtinud vajadusele muuta iseteeninduskioskite kasutamine mugavamaks ja arusaadavamaks. Infosüsteemi haldaja on ettepanekud töösse võtnud ning muudatusi on oodata mõne nädala jooksul.

Miks peab selvekioskis, mida haldab erafirma, inimene sisestama nii palju kõikvõimalikke isikuandmeid? Kas see ei ole vastuolus andmekaitseseadusega, sest andmed lähevad erafirma kätte?

Piiriületuse ootejärjekorra koha taotlemisel võetavate andmete loetelu on reguleeritud piiriületuse ootejärjekorra andmekogu põhimäärusega. Määrus on enne selle kehtestamist kooskõlastatud ka andmekaitseinspektsiooniga.

Miks ooteala teeninduskeskuse töötajad inimesi selvekioski kasutamisel ei juhenda?

Siseministeerium pöördub veel kord ootealade haldajate poole palvega osutada piiriületajatele igakülgset abi järjekorrakoha võtmisel.

Mitu autot on uues süsteemis Koidulast ja Luhamaalt praeguseks tasuta üle saanud?

Koidulas on tasuta piirijärjekorra kasutamise võimalust kasutatud 834 korral. Luhamaal on see arv 88.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 17/11/2016 10:14:49