Ilmar ja Asta Tagel on abielus olnud ligi 56 aastat. Mõlemad ütlevad, et kodust väljas käimine ja suhtlemine hoiab ära mõtete kivistumise. Foto: Mari-Anne Leht

Et veel 80. eluaastates reibas olla, peab meeldivatel üritustel kaasa lööma, mida Asta ja Ilmar Tagel Põlvamaalt ongi siiani teinud niipalju, kui tervis lubab.

„Me ei karda Sirje Kukke,

keedab täna meile suppe,

aga Eelat kartma peab,

jälle peo ta püsti veab.”

See oli üks viiest salmist, mille omaaegse tuntud pioneeride laulu viisil pioneerivormi riietatud trio läinud kuu alguses Põlva MEKi (mehhaniseeritud ehituskolonn) meenutuspeol ette kandis. MEK tegutses Nõukogude ajal ja sellest tulenevalt sobisid fanfaarid ja ammune noortevorm igati üritust ilmestama. Ridade autor ja esitaja oli Ilmar Tagel, praegu juba 80ndat käiv Põlvamaa mees.

„Mulle meeldib päevad läbi värskes õhus olla, kas siis õues, peenramaal või talvel metsas askeldada. Üksi töötades mõtlen välja lihtsad salmid, mille sisu on sellest asutusest, kuhu meid esinema kutsutakse. Olulisemate tegijate nimed põimin ka salmidesse,” selgitas Tagel ja lisas, et read valmivad mõtetes kahe-kolme päevaga just kodutanumal värskes õhus. Seejärel paneb ta need paberile ja mõtleb, millise lihtsa lauluviisi järgi oleks neid sobilik esitada.

Muusikaga on ta n-ö sina peal 1952. aastast, kui alustas Põlva keskkoolis puhkpilliorkestris mängimist. Pidevale pillimängule tuli tervise hoidmise nimel mõni aasta tagasi siiski kriips peale tõmmata, nagu ka 17 aasta pikkusele laulmisele Põlva kammerkooris Maarja. „Seltskonnas ikka laulan ja vahel mängin ka tuubat,” tunnistas Tagel.

Põlva linna harrastusteatris mängib mees edasi, sest seda tervis lubab, ja koos peresõber Urve Järgiga käivad nad üritustel esinemas.

„Tosin aastat mängime Urvega Juulit ja Maalit. Urve on Maali, mina Juuli. Esitame kuulajatele omakoostatud naljakaid juhtumeid elust, sinna põimime samuti kilde asutusest või inimesest, mille või kelle üritusel meelt lahutame,” rääkis Tagel, kes saab ainest ka sõpradelt-tuttavatelt.

Asta ja Ilmar Tagel ning veel kolm peret Põlvamaalt moodustavad sõpruskonna, kes on juba aastaid koos palju ette võtnud, reisidest mitmesuguste üritusteni.

„Elus oleneb palju ümbritsevatest headest inimestest, sõpradest ja naabritest,” lausus Asta Tagel ja lisas, et kuna sõpruskond on veidi noorem, hoiab see ka neid nooremana.

Oluline on vältida kadedust

Asta ja Ilmar Tagel on abielus olnud peaaegu 56 aastat, täpsemalt on selle tähiseni üle poolteise kuu aega. Neil on abiellumisest saadik tore tava, et iga lahkuva aasta viimase päeva õhtupoolikul tähistatakse järeltulijate ja sõpradega pulma-aastapäeva. „Meid registreeriti Võrus 1960. aasta 31. detsembril kell 17,” täpsustas Asta.

Viimased 20 aastat on nad elanud kodumajas Intsikurmu laululava lähedal, mille ligidal ka tutvuti.

Mõlemad töötasid aastakümneid tagasi kehalise kasvatuse õpetajana. Lumisel ajal korraldati õpetajatele seminar, mille kavas oli ka suusatamine. „Asta kukkus künkast laskumisel ja mina läksin appi. Nii me kohtusime ja kokku jäimegi,” märkis mees.

Naine nimetas pikaaegse kooselu alustalana teineteise usaldamist. Tähtsad on tema sõnul ka üksteise toetamine, mõistmine ja hoidmine ning kadeduse vältimine. Vaid üks näide: Asta ei tohi enam üritustele ise autoga sõita, nii on abikaasa teda mitu aastat olulistele kokkusaamistele sõidutanud. „Ilmariga ei saa tülli ka minna, sest ta ei ütle kunagi halvasti,” lausus ta.

Asta Tagel on samuti aktiivne. Aastaid tööõpetuse õpetajana töötanud naine juhtis 18 aastat Põlva käsitööklubi. Tubli töö eest sai ta kaheksa aastat tagasi Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia. Mõlemad ütlesid, et kodust väljas käimine ja suhtlemine hoiavad ära mõtete kivistumise.

Ilmar Tagelil täitus 80. sünnipäev 27. oktoobril. Sama päeva õhtul tuli teda koju õnnitlema kammerkoor, kus mehe sõnul on palju nalja tegevaid naisi ja mehi. „Nendega on koos mõnus olla ja vahel saan lauljate naljadest mõne mõtte salmiridadeks,” sõnas ta ja lisas, et kammerkoori muusika on üks, mida ta plaadilt kuulab. Niisamuti omaaegse „Horoskoobi” laule, millest paljude sõnad on tal peas.

Sai parteis läbi vaenlasteta

Salmide loomise alguse taga on aga veel midagi ja see on pärit lähiminevikust. Ilmar Tagel ei varjagi, et tema elus oli päris pikk periood, kui ta töötas kohalikus partei rajoonikomitees. „Enda teada mulle neil aastail ühtegi vaenlast ei tekkinud, need tekkisid alles Vilde kolhoosis töötamise ajal 1980ndate lõpul,” ütles ta ja lisas, et siis tekitas mõnes inimeses pahameelt ostulubade ja talongide jagamine.

Parteiaastate positiivse poole pealt märkis ta, et need andsid hea suhtlemisoskuse, mis võimaldas hiljem 10 aastat edukalt Peri põhikooli juhtida.

„Organiseerimisosakonna juhatajana tuli mul büroode otsuste projekte tihti ümber sõnastada, sest need pidid olema patriootilise vaimuga ja seal pidid sees olema sõnad: tõsta, juurutada, suurendada, aktiviseerida,” meenutas Tagel, kes noil aastail õppiski luuletama.

Küsimusele, kas ja millist tobedust ta põlvamaalastele tuntud valges majas töötades sai ära hoida, vastas usutletav, et „nende esiletoomine ei kõla täna sümpaatselt”.

Hirme ja kontrolle oli neil aastakümnetel palju. Kõrge kohaliku parteifunktsionäärina tuli tal tegelda kõikide Põlvamaal toimuvate kultuuriüritustega.

Ühel rajooni ammusel laulupeol esines ka Ogre linna puhkpilliorkester Lätimaalt. Loomulikult olid üritusel kuulamas kontrollid kommunistliku partei peamajast Tallinnast, et kõigel silm ja kõrv peal hoida ja vajalikust ka ette kanda.

„Mõne aja pärast kutsuti mind Tallinna Rein Ristlaane juurde, kes vastutas ideoloogiatöö eest. Ta uuris, kas ma lätlaste repertuaari läbi ei vaadanudki, sest üks nende ettekantud lugu oli Saksa leegionäride lööklaul,” meenutas Ilmar Tagel. Ta vastanud, et „ei ole soliidne sõprade portfellis tuhnida”. Jutuajamisega asi piirdunudki.

On hea, kui saab möödunut vaevata meenutada, nagu on seda ka positiivsete mõtetega elamine.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 10/11/2016 09:17:02