HEIMAR LENK, riigikogu liige (Keskerakond)

Kui kongressi eesmärk on vaid Edgar Savisaare kukutamine, siis kaotab suurkogu oma poliitilise mõtte. Laupäeval Paides kogunev erakorraline kongress on aga just niisugune, kus saame kogeda vaid viha ja vihkamist, kuid värsket tuult Eesti poliitikas puhumas ei tunne.

Julgen seda väita, sest näen erakonnas toimuvat iga päev oma silmaga pealt. Käimas on äge võimuvõitlus kahe seltskonna, Savisaare toetajate ja SRRi ehk Simsoni, Repsi, Ratase grupi vahel. Vana esimees segab keskikka jõudnud noorpoliitikute karjääri. Aastad lähevad, kuid ikka on nad vaid asetäitjad, mitte täievolilised juhid. Nüüd on neile tarvis võimutäiust, et Keskerakonna kaubamärk turule viia. Ilma Savisaareta ehk lastakse ka keskmehed Stenbocki maja hoovi ja mõni neist võib saada ministriks.

Kui eelmise nädala kolmapäeval (26. oktoobril) küsisin Keskerakonna riigikogu fraktsiooni istungil, miks on erakorralist kongressi tarvis, vastas mulle uueks esimeheks pürgiv Jüri Ratas, et parteis on juhtimiskriis ja segadus rahaga. Kui küsisin vastu, et miks siis Simson, Reps ja Ratas pole püüdnud seda kriisi varem ära hoida ja rahaasjad korras hoida, sest on nad ju kolmekesi olnud aastaid Savisaare lähemad kaasvõitlejad ja vastutavad kujunenud olukorra eest võrdselt esimehega, siis vastust ma ei saanud.

Erakonna XV esinduslik suurkogu peeti pisut vähem kui aasta tagasi. Häälteenamusega said valitud erakonna esimees Edgar Savisaar, juhatus, aukohus, revisjonikomisjon ja muud atribuudid. Kõik peaks olema paigas ja suurim opositsioonipartei võiks teha edukat igapäevast tööd. Ründama parlamendis valitsuskoalitsiooni, vaidlema ilmavaate üle, tõestama oma paremust teiste ees. Kuid ei! Keskerakonna fraktsiooni aktiivne töö suurima opositsioonijõuna riigikogus on vaibunud, uusi ideid, mis Eesti elu edasi võiks viia, SRR genereerida ei suuda. Käib vaid sõda võimu pärast koduparteis.

Päästerõngaks peab kujunema XVI erakorraline kongress. Delegaadid on sinna määratud. Nendeks on maakondlike ja linnade juhatuste liikmed ning osakondade juhatajad. Lõuna-Eestis on need enamikus Savisaare vastased. Tema pooldajaid on nimekirjades erakordselt vähe. Erinevalt eelmise aasta omast, kus Simson napilt kaotas, peab seekord Ratasele tulema kindel võit.

Seni on erakonna ülevõtmise plaan töötanud häireteta. Paari viimase aasta jooksul, mil Savisaar haigustega võitles, võeti vaikselt üle kohalikud bürood ja osakonnad. Aruande- ja valimiskoosolekuil saadi omad mehed ja naised juhatustesse. Arvuline ülekaal saadi ka keskjuhatuses.

Selle aasta sügisel läks võitlus avalikuks. Tagandati peasekretär Oudekki Loone, vallandati Kesknädala peatoimetaja Urmi Reinde, erakonna büroos vahetati lukud, erakonna internetilist, kus varem võisid kõik liikmed oma arvamust avaldada, allutati SRRi kontrollile ja valgust näevad nüüd vaid ühele seltskonnale sobivad mõtteavaldused. Võit peab kongressil tulema ja 5. novembri õhtuks on partei Savisaarelt üle võetud.

Mis saab esmaspäeval, 7. novembril, oktoobrirevolutsiooni aastapäeval, on küsimus laiale ringile. Ma kardan, et valitsusse pääsemise nimel hakkab uus eliit tegema järeleandmisi partei programmis. Kas julgevad uued keskmehed koalitsiooni võtmise läbirääkimistel nõuda veel astmelist tulumaksu? Ma kahtlen. Tundub, et savisaarlaste võitlev-radikaalsest keskparteist jääb meile vaid mälestus.

Autor: HEIMAR LENK, riigikogu liige (Keskerakond)
Viimati muudetud: 03/11/2016 09:05:00