Raadio Marta TÜ magistrantide I rühm. Ees Kristi Sarap ja Merit Maarits. Taga Greete Palmiste, Priit Pokk ja Laura Kalam. Fotod: erakogu

Tartu Ülikooli ajakirjandusmagistrandid saabusid oktoobris kuuks ajaks Põlvasse, et teha raadiosaateid Põlvamaa ja Lõuna-Eesti rõõmudest ning muredest. Teise aasta magistrantide seas on nii ajalehtede, portaalide kui ka raadiokogemusega noori, paljud neist töötavadki õpingute kõrvalt erinevates väljaannetes.

Magistrantide juhendaja Urmas Loidi sõnul on noorte Põlva raadios olemise eesmärk tutvuda raadiotöö praktilise poolega. Kohalik raadio pakub tema arvates võimalust katsetada varem õpitut ja siin on tudengitel natuke rohkem vabadust kui mõnes suures raadiojaamas. „Oluline on ikkagi see, et tegemist on rühmapraktikaga. Siin ei õpita niivõrd raadiotööd, pigem on rõhk ühtse meeskonnana hakkama saamisel,” ütles Loit.

Magistrandid jaotati kahte rühma, mõlemas rühmas viis liiget. Esimesed kaks nädalat said end raadiotöös proovile panna Priit Pokk, Laura Kalam, Greete Palmiste, Merit Maarits ja Kristi Sarap. Teises rühmas haarasid mikrofoni Jane Saluorg, Kadri Külaots, Kiira Udu, Geidi Raud ja Maria-Ann Rohemäe. LõunaLeht uuris 10.–21. oktoobrini saateid teinud esimese satsi praktikantide käest, millised on nende muljed Kagu-Eestist ja kohalike raadiosaadete tegemisest.

Mis oli praktika juures tore, üllatav, meeldejääv?

Laura: Meeldejääv oli eelkõige see, et sattusin täiesti võõrasse keskkonda. Olin varem küll paaril korral Mesikäpa hallis käsipalli vaatamas käinud, kuid sellega mu Põlvamaa külastused ka piirdusid. Seega oli igati huvitav avastada uut linna ja selle ümbrust.

Greete: Kogu praktikaaeg jääb meelde selle poolest, et me ei ole kursusekaaslastega varem nii lähestikku ja intensiivselt nii pikalt koos töötanud. Oli huvitav teada saada, kuidas saame – ja et saamegi – hakkama teemade valiku, ajaplaneerimise ja lõpuks ka lugude kokkupanekuga. Teineteisega arvestamise ja teineteiselt õppimisega. Nautisin loomingulist vabadust, seda teemade valimise ja ka vormistamise puhul. Marta raadio ei seadnud meile piire, seda ei teinud ka õppejõud. Esimesed saated olid ehk ülesehituselt vaoshoitumad, aga lõpus saime kenasti pihta sellele, kuidas raadio kui meediumi eripära info edastamisel paremini ära kasutada. Loodan, et värskemad lood on ka kuulajatele põnevamad.

Kristi: Mulle meeldis õppida tundma linna ja selle lähiümbrust, millest mul enne väga palju aimu polnud. See oli natuke nagu pea ees vettehüppamine. Meeldejääv oli loomulikult iga hetk oma toreda rühmaga (elasime ju pead-jalad koos) ja üllatav oli see, et ka viiekesi pole üldse kerge päevas kolm saadet teha.

Priit: Seda ei saa küll võtta üllatusena, aga eelkõige toon välja, et inimesed, kellega Põlvas ja Põlvamaal kokku puutusin, olid väga sõbralikud, sealhulgas kohalikud kolleegid.

Merit: Üllatav oli ehk see, et me oma väikse toimetusega suutsime üksteist kolm nädalat järjest pingelistes oludes välja kannatada. Eluks ajaks jääb meelde see, kui väsinud ma kogu aeg olin. Hindamatu kogemus, aga jõle kurnav ka.

Mis Põlvas ja Kagu-Eestis laiemalt silma jäi? Kuidas su arusaam sellest piirkonnast muutus?

Laura: Eelkõige jäid silma ülimalt vastutulelikud ja külalislahked inimesed. Ma pole varem kunagi kogenud, et allikad oleksid nii sõbralikud ja tunneksid intervjuu andmisest heameelt. Tänu sellele õnnestus meil käia väga erilistes kohtades (külastasime rehielamut, käisime sajapealise kitsekarjaga jalutamas, rändasime Taevaskoja metsades jne) ja proovida erilisi asju (lõkkel küpsetatud pannkoogid, kitsepiimast tehtud jäätis jne). Kuna ma selles piirkonnas käinud polnud, siis ega mul olnud tekkinud ka suurt arusaama. Eeldasin, et tegemist on igati rahuliku kandiga, ja sellele sain kinnitust.

Greete: Olen kindel, et Priit ütleb sama: vastutulelikud ja sõbralikud inimesed. Nii palju, kui jõudsime väljas nii-öelda põllul käia, olid kõik kohtumised positiivsed ja innustavad. Suhtlemine – just näost näkku – on ju ajakirjaniku töös nii vajalik, aga kahjuks kipub seda (olgu siis mis tahes meediumis) nappima. Jäi silma ka kagueestlaste tahtmine ajada oma asja, just ettevõtluse poole pealt. Ütlen kagueestlastele julgustavalt: olge uudishimulikud ja teineteist toetavad ning teil pole mingit probleemi turiste kohale meelitada. Põnevaid ideid jagub, nüüd tuleb enesekindlalt teostuse suunas minna! Mina usun küll, et kogukondlik toimetamine ja majandamine võib olla tulevikus järjest enam edu pant.

Tegelikult arusaam palju ei muutunud. Tegime ju enne eeltööd ja teadsime laias laastus, milliste murede ja rõõmude sekka satume. Saab öelda, et nagu igas maakonnas, on ka Põlva- ja Võrumaal (ja Valgamaal) läbilõige kogu Eestist. Olgu see poliitilistest vaadetest lähtuvalt või demograafiliselt vaadatuna. Võib-olla on teil seda kogukonna kultuuritunnetust rohkem (setod ja võrokesed) või kontsentreeritumana kui näiteks Läänemaal (v.a rannarootslased), aga ühtviisi samade mõtetega minnakse tulevikule vastu ikka (olgu presidendivalimiste või haldusreformi vaates). Endiselt plaanin suvepuhkust Kagu-Eestis! Ka see soov ei muutunud.

Kristi: Kuna töötan ise ka meedias, siis sain aru, et iga koha mured, olgu need kui väiksed tahes, on ikkagi mured. Need vajavad lahendamist, need vajavad kuulamist. Mulle meeldis, et sain sellesse oma panuse anda. Mulle meeldisid Põlvamaa ja Kagu-Eesti inimesed. Nad ei lasknud sul isegi kaks minutit oodata, kui oled e-kirja ära saatnud. Kohe tuli vastus või kohe helistati. Kõik olid väga abivalmid, väga sõbralikud ja alati nõus tausta selgitama.

Priit: Kahjuks Põlvast väga palju kaugemale ei jõudnud, kuid ehk oli see praktika minu jaoks meeldetuletus selles mõttes, et Kagu-Eestis on veel üksjagu avastamist ning paiku, mida tasub külastada. Kas või on elamus omaette kohalikel teedel ringi sõita (nii Postiteed kui ka muid teid mööda), selliseid siit põhja poole väga ei jagu. Ajakirjanikuna ka kindlasti meeldetuletus ning rõhutus, et Eestis pole vaid kaks kohta, Tartu ja Tallinn, mille ümber elu tiirleb.

Merit: Olin varem arvanud, et väikestes kohtades pole materjali, millest sisukaid saateid teha ja kõige kõvemad uudised on ikka stiilis „üks tõukas teist”, aga nii päris ei ole. Suured riigiteemad on võimalik siingi lokaalsel tasandil lahti rääkida.

Millise saate tegemist kõige rohkem nautisid?

Laura: Mulle meeldis kohtumine Metsamooriga, kes pakatas heast energiast ja soojusest. Sain seda lugu tehes ka ise palju targemaks – naljalt enam poest pakiteed ei osta.

Greete: Saime kolmes saates mitmekülgselt oskusi rakendada. Saates „Mis siis veel?” saime olla veidi loomingulisemad, „Märklauas” uudislikumad ja harjutada konfliktsema teema käsitlemist. Enim (ikka nauditavat) väljakutset pakkus „Päevalüliti”, kus oli vaja teemasse süüvida ja vaadata, milliseid enne rääkimata nurki kajastada võiks. Ja siis muidugi: kuidas oma teksti helipiltidega täiendada. Just helipildiga mängimine on see, mida saab praktika käigus mõnusalt ja lõputult teha. Vaid uni on piiriks. Ja eks selles osas jäigi üks samm astumata, et tõelisele raadiolugude meistriklassile järele jõuda: kuidas jõuda planeerida nii sisulist kui ka illustratiivset poolt? Sain maigu suhu, aga kindlasti tuleks seda edasi harjutada.

Kristi: Usun, et ise nautisin enim piimateemalist „Päevalüliti” saadet. Katsetasin seotud vormi pika saate puhul. See nõudis topelttööd, ent lõpptulemusega jäin peaaegu rahule. Mõned väiksed tehnilised apsud olid, aga need parandasime kordussaateks ära. Samuti meeldis mulle end Saesaare paisjärve teemaga kurssi viia. Kahjuks polnud aega, et sellega lõpuni tegelda. Vähemalt saime teada, mis seis hetkel on ja mida erinevad osapooled praegu näevad. Kolmas lugu, mida ma ise ei teinud, aga kaasas olemist meeletult nautisin, oli Laura lugu Leevi hobuse- ja kitsetalus, kus tegutseb Klubi Kuuel Jalal. Käia üle 100 kitsega jalutamas, nautida hobuste vahetut seltskonda ja süüa kitsepiimajäätist – no mida hing veel võiks tahta! Kindlasti ei saa mainimata jätta meie lõbusaid liikumispause enne keskpäeva, kui tegime kontori võimlemisharjutusi. Nii lõbusalt meil Lauraga küll ühegi teise saate valmimisprotsess ei möödunud.

Priit: Võib-olla Eesti Rahva Muuseumis käiku nautisin kõige rohkem, kuna see oli kõige vabamas vormis tehtud saade ning seetõttu sai ka natuke loomingulisemalt läheneda. Samal põhjusel oli põnev teha saadet UNESCO 25. aastapäevast Eestis.

Merit: Ilmselt üks neist „Päevalülititest”, mis eakate vaimse tervise teemaga tegeles. Selle tarvis sai palju higistatud: teise linna intervjuule sõidetud, varahommikuni üleval oldud, napid kaks tundi magatud ning siis joostud veel viimasele intervjuule kell 7 hommikul. Aga rahule jäime!

***

Teise vahetuse praktikantide lood on eetris homseni, viimase nelja nädala sisukaid ja endiselt aktuaalseid saateid saab aga järele kuulata veebiaadressil peegel.ut.ee, muljeid ja klõpse näeb Facebookis lehtedel „Uued tuuled Marta raadios” ja „Sepitseme raadios Marta”.

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 03/11/2016 06:53:49