Vaade Besalule sillalt. Fotod: Mari-Anne Leht

Seekordsel Kataloonias viibimisel oli olulisim soov kindlaks teha, kas ja kui palju saab puhkusereisil ringi vaadata.

Põhjamaade halli ja madala taeva all on hea mõelda Katalooniale, kus viimasel suvekuul oli ligi 30 soojakraadi. Praegu on seal sooja küll poole vähem, kuid ikkagi soojem kui meil.

11. septembri hommikul klõpsisin Pineda de Mari ja Margrat de Mari vahel asuva Santa Susanna puhkerajooni hotellitoas teleripulti. Sel kuupäeval meenutab maailm rünnakut Maailma Kaubanduskeskuse tornidele, kuid Kataloonia teleprogrammides oli esikohal nende rahvuspüha tähistamine nii pealinnas Barcelonas kui ka mujal. Maailma asjad olid uudiste lõpus.

Seekordne püha ei olnud nii väärikas kui mõni aasta tagasi, kui möödus 300 aastat Kataloonia iseseisvuse kaotamisest. Vastupidi teistele rahvastele tähistavad katalaanid rahvuspühana päeva, mil nad kaotasid taas iseseisvuse 1714. aastal Hispaania pärilussõjas. Katalaanid asusid Hispaania troonivõitluses Habsburgide poolele, kuid võitis Bourbonide soost Felipe V.

Viimane maksis neile kätte Barcelona purustamisega 11. septembril 1714. aastal, seejärel tühistas ta katalaanide 13. sajandil vastu võetud põhiseaduse, piiras katalaani keele kasutamist jne. Läinud sajandil jättis kindral Franco režiim katalaanidele oma jälje, kuid režiimi lõpupoole muutus olukord katalaani keele kasutamise osas lahedamaks.

„Produce of Catalunya”

Et jõudsime Girona lennujaamast öösel hotelli, tutvusime sel päeval suvituspaigaga. Vajaliku teabe saime reisikaaslastelt Marelt, Maretilt ja Mallelt, kes olid siin varemgi käinud.

Costa Brava rannikul asuvas Santa Susannas on 20 viie-kuuekorruselist ja kõrgematki hotelli, millest üks rida asub mere ääres. Maantee ja raudtee järel on taas hotellid. Suvitusrajooni promenaadiäärsete hoonete esimestel korrustel on pood poes kinni ja neis on uskumatult palju tühja-tähja. Pisimates poodides pakkusid kaupa hindud. Hotellide järel on põllu- ja tühermaa, siis suured poekarbid. Vaate maismaale lõpetab kõrge küngas mitmesuguses suuruses eramutega. Alalisi elanikke on üle 3000.

Suures toidupoes jäi silma, et piirkonnas toodetud veinidel, vorstidel-juustudel oli riiulil Kataloonia lipuvärvi lint, mille kõrval kiri „Produce of Catalunya”.

Nädal hiljem ostsin põhja pool asuva Tossa de Mari linna muusikapoest kataloonia muusikaga plaate. Karbid ja plaatide keskosa on lipuvärvides ehk kollasel pinnal neli laia punast triipu.

Suvituspiirkonna mitme hotelli seinal oli katuselt maani rahvuslipp ja seda mitte ainult rahvuspühal. Nii Barcelona kui ka Kataloonia väikelinnade majarõdudel ei ole aasta ringi väljas olev rahvuslipp haruldus. Paljud eestlased ei suuda sinimustvalget isegi vabariigi aastapäeval välja panna.

Kuhu Santa Susannast saab minna? Üks võimalus on ise sihtkohad valida, kuid ka reisikorraldajaid on siin piisavalt, kes oma teenuseid hotellideski reklaamivad.

Meritsi Tossa de Mari

Ühel hallivõitu hommikul astusime reisikaaslase Ainoga otse Santa Susanna liivaselt rannalt väikesele laevale, et sõita põhja poole Tossa de Mari linna, kuhu laevasõit kestab pea kaks tundi. Hooajal saab laevaga igasse linna Costa Brava rannikul. Vasakule poole jäävad kirjeldamatud vaated. Muinasjutuline vaade Tossa de Marile on juba merelt, kuhu paistab kõrgel künkal paiknev Vila Vella, 14. sajandist pärit kindlus.

Siingi pole paadisilda, laevuke randub laudtee ette ja kõik astuvad rõõmsalt maha. Läheduses võtavad inimesed päikesevanni.

Suundusime kohe Vila Vellale, mille kõrgemasse punkti tõuseb tee järk-järgult ja vahepeal saab jalgugi puhata. Näiteks kahurite juures, mille torud loomulikult merele suunatud. Istusin ja oletasin, et ehk kaitsesid museaaliks muudetud kahurid kunagi vilavellalasi piraatide eest.

Mõni torn on siin ajahambast räsitud. Päris lõpus näeb lummavat vaadet nii Vahemerele kui ka väikelinna majade katustele. Alla jalutasime mööda vanalinna kitsaid ja kividega sillutatud tänavaid. Ühes poes müüdi käsitööseepe, mida pidasin muidugi Kataloonia toodeteks. Kodus märkas hea tuttav, et seebid on pärit Prantsusmaalt. Pole ka imestada, sest Tossa de Marist on Prantsusmaa piirini sada, Barcelonani paar kilomeetrit üle saja.

Sellest armsast väikelinnast lahkumise eel tõmbus taevas tumesiniseks. Kui laeva saime, hakkas tihedalt sadama ja laevalaelt tuli minna ahtrisse, kust oli hea jälgida vee vahutamist ja tunnetada mere lähedust. Unustamatu laevasõit Vahemerel, mis siis, et kalda lähedal. Unustamatut olen Katalooniast rohkem kui kusagilt mujalt kaasa võtnud, eelkõige ikkagi

Barcelonast, mis oleks Gaudita hoopis teine.

Ostsime reisikaaslase Kajaga Santa Susannast edasi-tagasi rongipileti Placa de Catalunyale, Barcelona keskväljakule, kust suundusime La Pedrera ehk casa Mila (Mila maja) juurde. See on arhitekt Antoni Gaudi projekteeritud tuntuim elumaja.

Beežikas lainelise fassaadi ja sepistatud rõdupiiretega kaheksakorruseline maja Passeig de Gracia ja Provance tänava nurgal paistab enam silma kui läheduses asuv Batllo maja. Viimane on kitsas ja teiste vahele kiilutud.

Piletijärjekord ei olnud pikk, kuid seejärel tuli läbida turvavärav. Kevadel saime Batllo majja pileti ettenäitamisel.

Maja allkorrusel võtsime taas järjekorda, et sõita liftiga La Pedrera katusele. Katus on mitmel tasapinnal, siin on treppe ning lugematu arv ise kuju ja suurusega korstnaid ja ventilatsioonitorusid. Ükski neist ei ole n-ö alasti, vaid erinevate materjalidega ja eriilmeliselt kaetud, suuremad koguni keraamiliste plaatidega. Istusime ühele trepile ja imetlesime nii maja katusekorrust kui ka kõrguselt linna: kaugelt paistab Tibidabo, lähemalt Montjuici mägi, Sagrada Famila kirik on päris lähedal ...

Allatulekul näeb esmalt katusekorrusel asuvat Gaudi muuseumi, siis 20. sajandi alguse elu- ja olmeruume, lõpus soojades toonides fuajeed ning imelist siseõue. Gaudi töid peab oma silmaga nägema, sõnadega nähtu edasiandmisest on lugejale vähe kasu.

Oma esimese elumaja projekteeris Gaudi tööstur Eusebi Güellile juba 19. sajandi lõpus. Güelli palee asub Les Ramblese lähedal. Targad raamatud kirjutavad, et just see palee pani aluse Gaudi kui omanäolise arhitekti kuulsusele.

Kuid asjal oli ka teine pool: Gaudilt suutsid nii mahukaid töid tellida vaid väga rikkad, Güell, Batllo ja Mila seda kahtlemata olid.

Tänapäeval toob Gaudi linna ka raha, alustades ehitatava Sagrada Familiaga ja lõpetades Güelli pargi külastamisega. Tõsi, viimases saab ka piletita jalutada. Linna arvukad külalised ostavad meeleldi Gaudi tööde fotodega raamatuid, kalendreid, külmkapimagneteid jms.

Vaatamata vanalinnale, kus on 13. sajandil alustatud uhke gooti katedraal, avar Placa Reial ning sadade omanäoliste majadega kitsad tänavad, paljudele huvitavatele hoonetele ja purskkaevudele oleks Gaudi töödeta Barcelona ehk veidi vähem ligitõmbav.

Kuid Kataloonia ei ole ainult Barcelona. Siin on lõputud rannad, Costa Brava jääb Barcelonast põhja poole ja lõuna poole jääb Costa Daurada. Siin on põllumajanduslikum Lleida provints ja põllumajandustegevust on isegi kõrgemates kohtades.

Besalu ja Rupit i Pruit

asuvad Girona provintsis, nii nagu Santa Susannagi. Mõnede allikate järgi on Rupit i Pruit ka Barcelona provintsis. Kataloonia eraldatumatesse kohtadesse on uudistajatel arukas sõita kas rendiauto või reise korraldava turismifirma bussiga. Meile sobis teine variant, kuigi see tundus kallim.

Et vene keel on nüanssides mõistetavam, valisime vene reisifirma, mida on Santa Susannas mitu ja nad teenindavad ka Costa Brava ranniku linnadesse Venemaalt puhkama tulnuid. Vene keelt kuulsime piirkonnas palju.

Kodutöö selleks käiguks oli mõistagi tegemata, täpsema ettekujutuse saamiseks nähtust tuli hiljem guugeldada, sest Kaukaasia päritolu giid oli liialt oma raamides.

Besalu, mis roomlaste ajal kindluseks ehitatuna kandis nime Bisuldunum, meenutab eemalt suurt kivikolossi tänapäevalgi. Garrotxa maakonnas asuvasse linna pääseb üle Fluvia jõe 12. sajandil ehitatud kivisilla. Maakonnas asub ka rahvuspark ning iidsel ajal oli piirkond vulkaaniline.

Üle 2300 elanikuga linnas on juudi kvartal, kloostrihoone, kirik, pisike vorstimuuseum ja kuulus miniatuuride muuseum ning piisavalt väikesi hubaseid poode.

Teine sihtkoht oli ligi 300 elanikuga Rupit i Pruiti küla Osona maakonnas, see paikneb peaaegu 900 meetrit merepinnast kõrgemal.

Teel sinna imetlesime Castellfollit de la Roca kõrgel müüril aastasadu seisnud elumaju.

Et Rupit i Pruitis on uudistajaid varemgi käinud, annab märku suur ja korralik parkla künkal asuva küla ees. Küla jätab tumehalli mulje, sest seda värvi on nii teed, trepid kui ka majade seinad. Ilmselt on kasutatud laavakivi.

Ümbruskonnas kasvatatakse vilja ja kartulit ning veiseid ja sigu. Küla oluliseks tuluallikaks ongi turism. Sõime-jõime ühes hubases restoranis meiegi, joogiks loomulikult kohalik vein.

Puhkusel pakid kohvri lahti-kinni saabudes ja lahkudes, toidu peale ei pea energiat kulutama, bussile ei pea iga päev õigeks ajaks minema ja sihtkohad saad ise valida. Viimane oli mulle kõige tähtsam.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 03/11/2016 06:33:21