Just säärane nägi välja auto pärast plahvatust. Foto: Maarius Suviste

Võrumaa mehele Toomasele meeldib mööda metsa kolada ning sealt põnevaid asju koju tuua. Aga tol saatuslikul päeval, kui ta koduhoovis jõude seisva vana Mercedese pagasiruumi prauhti kinni lõi, käis võimas kärgatus.

Toomas lendas mitu meetrit kaugemale, oli üleni verine ning parem käsi sai nii palju kannatada, et rippus jõuetult otsas. On ime, et ta ellu jäi ning suutis ise kiirabi kutsuda. Viis päeva oli ta haiglas, kuuenda päeva veetis arestimajas. Ülekuulamised kaitsepolitseis. Ja nüüd ootab ta kohut. Mille ta koju tõi, et see plahvatas?

„Ma tahan, et keegi võtab selle eest vastutuse. Keegi peab vastutama!” leiab Toomas. Ta ei mõista, kuidas sai metsa alla jääda lõhkeaine, mis oleks ta peaaegu teise ilma saatnud. „Tegelikult on see õnn, et selle leidsin ja metsast ära tõin. Aga kui oleksid seenelised-marjulised metsas selle otsa komistanud? Mõni suurem grupp? Lapsed sellega midagi teinud?”

Ta vangutab pead, ta ei taha selle peale mõeldagi, mis kõik oleks võinud juhtuda.

Et mõista, mis temaga juhtus ja miks ta niiviisi mõtteid mõlgutab, tuleb ajas tagasi minna. 4. mai Võrumaal Rõuge vallas Nursi külas, otse maanteeäärse talu õuel.

Mees otsis üht autojuppi taga. Ta läks vana Mercedese manu, tegi pagasiruumi lahti ja kiikas, et ehk on soovitud asjandus seal. Ei olnud. Ta pani oma parema käe pagasniku peale, hakkas selga pöörama ja lõi selle prauhti kinni. Ja siis äkki – võimas plahvatus!

Auto pagasiruum kui sõelapõhi

Me seisame tema koduhoovis sellesama põlenud auto juures. „Auto võttis löögi enda peale. Tänu sellele ma üldse elus olen. Kui see oleks kusagil mujal juhtunud, ei oleks ma siin praegu rääkimas,” tõdeb Toomas. Pagasnik on sõelapõhi mis sõelapõhi. „Auto tagumine ots ei olegi enam Mercedes, vaid vana Ford Scorpio moodi,” muigab ta.

Pärast seda, kui plahvatus oli ta mitu meetrit eemale paisanud, ta ise üleni verine ja käsi, mis oli luugi kinnilöömise hetkel pagasniku peal, jõuetult otsas rippumas, suutis ta veel ise kiirabi kutsuda. Ta lonkis, justkui sõjatandril, neile tee äärde vastugi.

Kõigepealt viidi Toomas Lõuna-Eesti haiglasse, sealt edasi Tartu ülikooli kliinikumi. Ta kougib tagataskust välja haiglast kaasa antud haigusloo.

„Patsient oma sõnul umbes pool aastat tagasi leidnud metsast mingit sorti pommi/miini, mida ise lõhkeseadmeks ei olnud pidanud,” on kirjas dokumentides. „Seadet hoidnud kogu aja oma auto pagasiruumis. Täna pagasnikut sorteerides tõstnud seadme teiste asjade peale, pagasnikut parema käega kinni lüües seade plahvatanud.”

Põhidiagnoos: küünarvarre hulgimurd, lisaks palju tugevaid haavu näopiirkonnas, neist suurim oimupiirkonnas. „Hea, et silma midagi ei lennanud,” ütleb ta kõige selle peale.

Võrumaa mehega juhtunu pakkus loomulikult huvi ka jõustruktuuridele, kaitsepolitseile. Viis päeva oli ta haiglaseinte vahel, kus juba esitati küsimusi, ning nii kui ta välja sai, pandi ta üheks päevaks Tartus arestimajja.

„Alguses öeldi kohe, et olen ise pommi valmistanud ja kogemata lendasin õhku. Justkui kohalik terrorist!” meenutab Toomas, keda tema enda sõnul kuulati kaks korda üle.

Kas ülekuulamised olid hirmsad ka? „Miks see oleks pidanud hirmus olema? Ma mõtlesin oma käe peale, et kas see ikka otsa jääb,” muigab ta.

Enne leidis tiigi kaldalt käsigranaadi

Mille ta siis ikkagi metsast leidis, seda Toomas täpselt öelda ei oska. „Kaitsepolitseis toodi mulle muudkui pilte näidata, et milline see asi välja võis näha,” ütleb ta. „Kindel on, et igatahes Teise maailmasõja aegne roostetav vidin see ei olnud. See oli ikka uue aja asi, kaasaegne värk. See oli kuulikujuline, pealt kaarjas ja läikis, umbes kümme sentimeetrit pikk ja viis sentimeetrit läbimõõtu.”

Ema jutu järgi teab ta (oli ta ise ju sel hetkel juba haiglas), et sündmuskohal käis kümmekond politseiautot, ala piirati politseilintidega. Kaitsepolitseinikud käinud lausa mitu korda kohapeal. „Kõik otsiti läbi, arvati, et mul on siin äkki veel mingi pommiladu,” märgib ta. Midagi sellist ei leitud.

Siinjuures tasub öelda, et Toomasele meeldib käia seal, kus kaitseväelased on harjutamas käinud. Ta korjab mahajäetud hülsse ja viib need metallikokkuostu. Sellegi eseme, mis ta peaaegu teise ilma võinuks saata, leidis ta hülsside korjamise käigus (ja plaanis selle hiljem metallikokkuostu viia) piirkonnast, kus varem on harjutamas käidud.

„Sellele ei olnud peale kirjutatud, et tähelepanu, see on pomm, mitte liigutada-puudutada,” vastab ta küsimusele, kas ei tekkinud mõtet leiust 112-t teavitada. „Ma tõesti ei tulnud selle peale, et metsa võidakse niimoodi lõhkematerjali jätta.”

Muide, on tähelepanuväärne, et Lõuna päästekeskuse avalikkusele väljasaadetud infost leiab säärase teate tänavusest aastast: „4. mail kell 11.30 tuli teade Võrumaalt Rõuge vallast Nursi külast, kus kodanik oli kivikorjamise käigus leidnud tiigi kaldalt vene päritolu käsigranaadi RG-42. Lõhkekeha hävitati samal päeval.”

Too kodanik on Toomas. Kui pommirühm juba maja lähedal käis, kas siis ei tekkinud mõtet kutsuda nad vaatama ka seda, mis auto pagasiruumis oli?

„Miks?” pärib ta vastu. „Sellele ei olnud ju peale kirjutatud: pomm. Kust ma oleksin pidanud teadma, et see on ohtlik ja võib plahvatada?! Ma tõesti ei tulnud selle peale, et see võib nii palju kahju tekitada.”

Vend: see on miljonivõit, et ellu jäi

Meie vestlusesse otse sündmuskohal sekkub Toomase vend. „Uskumatuid asju juhtub siin. Täiesti müstika. See on lotovõit, see on miljonivõit, see on suur vedamine, et vend ellu jäi,” ütleb ta. „Sellisest plahvatusest jääb miljonist üks ellu. Temalgi palju puudu ei jäänud, et oleks läinud, aga näe – on elus. Mul on hea meel, et inimene on elus – liigub, käed otsas, pea terve.”

„Uskumatu, et ma elus olen,” tunnistab vigastada saanud mees ise. „Põletushaavu ma ei saanud, kõik vigastused olid lööklainest. Käsi pandi kruvidega kokku tagasi. Muidugi, käsi pole enam see, mis varem, aga peaasi, et hing on sees.”

„Vaata kui palju on metsades seene- ja marjakorjajaid,” jätkab vend keskustelu. „Ta päästis seene- ja marjakorjajate elu – tõi ühe pommi metsast välja.”

Kuidas see ohtlik ese metsa alla sattuda võis? „See on lohakus ja kellegi tegemata töö. Keegi on selle sinna jätnud. Aga ega tsiviilisikud käi ju metsas pomme laiali viskamas,” ütleb Toomas, kes ei leidnud enda sõnul kõnealuse seadeldise mitte kodu lähedalt Nursipalust, vaid Lääne-Virumaalt. „Aga see ei huvita mitte kedagi. Nüüd on umbes nii, et kehv lugu, et ellu jäin, nüüd saan ju rääkida ... Kes on seeläbi surma saanud, et midagi ohtlikku on metsa alla jäetud, sellest ei kuulegi üldse kunagi. Ja me ei saagi teada, kui palju on selliseid vidinaid metsa jäetud ja mis on pärast juhtunud.”

Surmasuust pääsenut ootab kohtutee

Kui nüüd võiks juba eeldada, et Võrumaa mehe vintsutused on lõppenud, ohtlik ese metsast ära toodud ja niimoodi toimides võib olla nii mõnigi elu päästetud, siis nii see paraku ei ole.

Toomast ootab kohtutee.

Lõhkeseadeldiste ebaseaduslik käitlemine, ütleb ta, mida talle süüks võidakse panna. „Lisaks veel see, et maja läbiotsimisel leiti vanavanaisa vana jahipüss, mis oli jäänud registreerimata,” lisab ta. „Ma ei saa aru, mis see jahipüssi teema siia puutub. Inimene leiab pommi, lendab peaaegu et õhku, ja siis leitakse kodust registreerimata jahipüss – ja ongi süüdistusmaterjal koos?!”

Millega ja kuidas lugu lõppeda võiks? „Eks pärast kohtupidamist ole näha,” muigab Toomas. „Ma ei kujuta ette, mis kohtus saab. Ise surmasuus, ja siis võib veel karistatud ka saada.”

Endal ta süüd ei näe. „See on kellegi teise süü, et pomm metsa vedelema jäeti,” on ta kindel. „Kui kaitsevägi niimoodi metsa jätab, no ma ei tea ... kuidas üldse julged enam metsas käia. Eesti metsades käi samamoodi nagu pärast Teist maailmasõda. Jumal teab, mida sealt vedelemas leida võib.”

Algatatud on kriminaalmenetlus, plahvatust uurib kaitsepolitsei. Menetlus käib.

Autor: Maarius Suviste
Viimati muudetud: 06/10/2016 06:49:39