Robert Täht. Foto: erakogu

Robert Täht (23) alustas Võrus võrkpallimänguga üheksa-aastaselt ning tema peas oli varakult unistus teenida sellega tulevikus ka elatist. Nüüd on saanud ta välislepingu Poola klubis Cuprum Lubin.

Praegu on Robert küll edukaim Võrust pärit võrkpallur, siiski pole ta siiani läbi ajaloo edukaim võrulasest võrkpallur, sest näiteks Jaanus Lillepuu tuli 1987. aastal Euroopa meistriks.

„Aastast aastasse olen teinud samme edasi ja järjest on ka uued eesmärgid täidetud,” ütleb Robert.

Võrkpallipisiku sai noormees oma vanematelt, kes harrastasid samuti võrkpalli. Suurt rolli sellel spordialal edasiminekul mängis treener Urmas Tali, kes tuli ühel päeval kooli lapsi trenni kutsuma. Robert võttis koos sõpradega pundi kokku ja nii nad läksid.

„Võrkpall hakkas mul juba algusest peale päris hästi välja tulema,” räägib noormees. „Oma võistkonnaga võitsime mitmeid turniire ja tulime ka Eesti meistriteks. Meil oli tollal hea punt, aga kahjuks olen professionaalse võrkpalluri elu sellest seltskonnast valinud ainult mina.”

Võrkpallis paelub kõik

Robert tegeles ka kergejõustiku ja judoga, aga võrkpall meeldis talle kõige rohkem. Võrkpall oli talle nauditavaim ja ka treeningud olid mitmekülgsemad. Võrkpallis paelub teda kõik.

„Võrkpall on kõige rohkem meeskonnatööd nõudev pallimäng,” sõnab ta. „Iga pallivahetuse ajal puutub palli vähemalt kaks mängijat ja enamasti rohkemgi. Kossus ja jalkas võib ju üks hetk staarmängija otsustada, et võtab mängu enda peale, aga võrkpallis sul on vaja iga punkti sooritamiseks kaasmängijate abi.”

Praeguseks on Robert jõudnud oma karjääris Poola Plus-liigasse, mida peetakse tugevuselt maailma tippkolme liigaks. Esimene välisleping Poola klubiga Cuprum Lubin õnnestus välja teenida eelmisel aastal.

Enne Poola minekut on olnud olulisemad saavutused Eesti noortekoondisega 2013. aastal MMi finaalturniirile pääs ja seal saavutatud 17. koht. 2015. aastal saadi Eesti meestekoondisega Euroopa meistrivõistlustel 11. koht ja aasta hiljem Euroliiga võit. Peale selle valiti Robert Euroliiga kõige väärtuslikumaks mängijaks, mis andis talle kinnitust, et tehtud töö on vilja kandnud.

Klubivõrkpallis on suuremateks saavutusteks olnud 2014. aastal Eesti meistrivõistluste kuldmedal ning 2015. aastal Schenkeri liiga võit koos Bigbank Tartuga ja kõige väärtuslikuma mängija auhind.

Ent kuidas Robert ikkagi Poolasse sattus? Nimelt tuli mõni aasta tagasi Eesti võrkpallikoondise peatreeneriks Gheorghe Cretu, kes samal ajal juhendab Poola klubi Cuprum Lubin.

„Ju siis jäin talle silma ja ta kutsus mind enda juurde Poola,” nendib Robert. Hooaja 2014/2015 keskel, kui Robert esindas veel viimast aastat klubi Bigbank Tartu, käis ta testimisel ka Itaalia meistriliigas, aga erinevate asjade kokkulangemise järel selgus, et seal teda vaja ei läinud. Tagantjärele on ta siiski rahul, et Itaaliast tookord asja ei saanud ning ta sai Eestis edasi mängida ja küpseda. Südamesooviks on siiski Itaalia liigas kunagi kätt proovida.

Poolas on võrkpallurid staarid

Poolas on võrkpall väga populaarne, võrkpallureid hinnatakse kõrgelt. Näiteks Lubini saalis on 4000 kohta ning isegi tavamängudel on pool kuni kolmveerand saalist pealtvaatajaid täis. Tugeva meeskonna küllatuleku korral on aga piletid välja müüdud.

Poolas tuntakse võrkpallureid isegi tänaval ära ning poolakatest võrkpallureid kasutatakse kui reklaaminägusid. Kõige aluseks on Roberti arvates kindlasti see, et liiga tase on kõrge ja koondis on olnud väga edukas. Näiteks kaks aastat tagasi tuli Poola võrkpalli maailmameistriks.

Robert Täht leiab, et edukaks võrkpalluriks olemiseks peab olema teatud kehakuju: sitke, terav ja heas mõttes vibalik. Võrkpallur peab tegema mängus palju lühikesi maksimumsooritusi. Seega ei saa omale lisakilosid lubada, sest kahe ja poole tunni jooksul on need vaid koormaks. Liigne lihasmass teeb puiseks ja tehnika kannatab selle all. Ka teatav pikkus peab võrkpalluril olema, ent ka lühemad, kui nad on väga tehnilised ja osavad mängijad, leiavad platsil rakendust. Roberti enda pikkus on 192 cm ning kaal 84,5 kg.

„Teine oluline asi on mentaalne pool,” räägib ta. „Nagu igal spordialal, on tippu jõudmiseks vaja suurt tahtejõudu ja pühendumist. Alati ei lähe kõik sujuvalt ja tagasilööke ikka tuleb, aga sellest tuleb üle olla. Lihtne valem minu jaoks on olnud see, et kui kokkuvõttes positiivne kaalub üles negatiivse, siis olen õigel teel.”

Seda, mida võrkpallur sööb, keegi ei kontrolli. Kuid iga sportlane teab, mida tema keha vajab. Küll aga kontrollitakse iga kuu kehakaalu ja rasvaprotsenti. Neid, kes on ülekaaluohuga silmitsi, kutsutakse ka jutule ja kui vaja, koostatakse neile söögiplaan.

Alkoholiga on nii, et salaja ikka juua saab, sest keegi igal õhtul alkomeetrit suu ette ei topi. Aga kui keegi alkoholiga tugevasti liialdab, siis järgnevad sanktsioonid ja klubil on õigus trahvida.

„Ise ma ka mingi päris munk ei ole ning naudin pidusid ja melu, kuid teen seda õigel ajal ja õiges kohas,” nendib noormees. „Vahel on normaalne auru välja lasta, kuid toonitan, et mõistuse piirides.”

Praegu rõhk raskematel treeningutel

Laupäeval lõppes mänguga 8. augustil alanud ettevalmistusperiood, kus rõhk oli raskematel treeningutel, neid oli nädalas 10‒12. Trennid olid kaks-kolm tundi pikad. Pärast mängu läks koormus natuke alla. Mängudeks on vajalik, et mängijad oleks võimalikult värsked. Kui näiteks mäng on laupäeval, siis esmaspäevast kolmapäevani on kaks trenni päevas, neljapäeval ja reedel üks trenn ning pühapäev jääb taastumiseks.

Selliste tsüklitega liigutakse kogu hooaja vältel. Vahepeal on aga mitu mängu nädalas ja siis reguleerib treener kava vastavalt olukorrale. Juba teisipäeval sõidetakse koondisega Rumeeniasse valikturniirile.

Kui küsida, mida Robert Poolas veel peale võrkpalli teeb, siis nendib ta, et tegelikult ongi kogu tema eluks Poolas võrkpall. Leping on tal ka veel järgmiseks hooajaks, kuid seejärel on ilmselt aeg edasi liikuda.

„Päevast päeva elan selle nimel, et end arendada,” kinnitab ta.

Töötasu üle Robert ei kurda, sest tal poleks mõtet Poolas olla, kui vaid peost suhu elaks.

„Raha pole küll kõige olulisem, aga kuna ma müün klubile oma aega ja pühendumust, siis tahan selle eest saada ka väärilist tasu,” ütleb ta.

Lõuna-Poola linn Lubin, kus Robert praegu elab, on Poola mastaabis väike. Elanikke on ses kaevanduslinnas 70 000 kanti. Peale ilusa spordihalli ja kaubanduskeskuse seal muud õieti polegi.

Robert tunnistab, et kodumaalt eemal olles on igatsus lähedaste järele suur, aga tippu jõudmiseks on paraku vaja ohvreid tuua. Lähedastega suhtleb ta iga päev ja on kõigega kursis, mis toimub, võib-olla isegi rohkem kursis kui siis, kui veel Eestis mängis. Pärast väsitavat treeningupäeva on suureks abiks kodustele helistada ning kuulata nende muresid ja rõõme.

Roberti tüdruk on Eestist ja veetis eelmise hooaja temaga koos Poolas. Nüüd aga otsib neiu Eestis tööd. Nad leidsid, et mõistlik on, kui kumbki ei pea teise elu elama ja neiu saab oma karjääri alustada. Külas saab teineteisel käia siiski, sest lennujaamad on lähedal.

Suvel puhkas ja tutvus sõitis Eestis ringi

Sel suvel sai Robert pärast Euroliigat viis nädalat puhkust, mille ta veetis aktiivselt: käis palju mööda Eestimaad ringi ja avastas enda jaoks uusi kohti. Ka Võrus käis ta vanematel ja vanavanematel päris palju külas.

Augusti alguses sõitis ta tagasi Poola, kus septembri lõpuni esindab veel Eesti koondise värve, sest Eesti koondise peatreener on ka Cuprum Lubini treener ning kogu Eesti koondis kogunes Lubinisse treeninglaagrisse. Kui Eesti koondisega saab kvalifikatsiooniturniir läbi, siis tõmbab Robert selga Lubini särgi ja on Poolas aprilli lõpuni. Jõuludeks loodab ta siiski paariks päevaks Eestisse saada, kuid kindel selles olla ei saa, sest mängugraafik on tihe.

Robert on lõpetanud Võru Kesklinna gümnaasiumis 9. klassi. Edasi suundus ta Tallinnasse Audentese spordigümnaasiumi. Tallinna minekuga sai selgeks sihiks, et ta valib omale sportlase elukutse. Ülikooli pole ta aga veel astuda jõudnud, kuna on keskendunud spordile.

„Erinevaid ideid tulevikuks on ikka peast läbi käinud ja ka ülikooli minek pole välistatud,” lausub ta. „Kuid mingi kindel plaan paika panna nii kaugesse tulevikku on jabur, sest kui see aeg lõpuks kätte jõuab, siis on tõenäoliselt elu mingid korrektiivid juba teinud. Püüan elada rohkem hetkes, kuid annan endale aru, et sportlase karjäär ei kesta igavesti ja tulevikku on vaja kindlustada.”

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 15/09/2016 09:29:52