Punkris, mille seinale on poolakad pannud numbri 13, elas sõja ajal Hitler. Foto: Mari-Anne Leht

Enamik on kuulnud, et viimase sõja ajal juhtisid sakslased meie idanaabri vastu sõda kunagiselt Ida-Preisimaalt Hundikoopast. Mis sellest nüüdseks järel on ja mida põnevat näeb Poola põhjaosas veel, seda Valgamaa mementolased kaemas käisidki.

Ketrzyni linnas paistis 23. augusti hommikul päike, kui alustasime kaheksakilomeetrilist sõitu ida poole, Gierlozi metsa jäänud Hitleri peakorteri ehk Hundikoopa varemeid vaatama. Hundikoobas, sest Hitleri hüüdnimi oli Hunt. Mõni kilomeeter enne sihtpunkti muutub tee kitsamaks ja metsa all on näha üksikuid sammaldunud hoonete jäänuseid.

Hundikoobas oli jagatud kolme tsooni. Meie käisime esimeses, mis Hitleri ajal oli kõige salajasem, sest seal elas ta koos kindralitega. Tsoonis oli seitse suurt punkrit ‒ nende seinad olid kuni kaheksa meetri paksused, katused veelgi paksemad ‒, kinomaja, saun, kasiino, majad Hitleri eskordile, külalistele jne. Ehitistes oli keskküte, elekter, vesi ja kanalisatsioon, telefoniga sai otse Berliini ja mujalegi helistada.

Kahte tsooni ehitasid sakslased 80 hoonet, kolmas tsoon oli mineeritud, seda puhastati pärast sõda pea kümme aastat.

Sakslased ehitasid punkrid, majad ja teised hooned metsa, lasid nende katustele puud istutada ja varjasid hoonetevahelised teed värvimaskeeringu abil, mida vahetati vastavalt aastaajale. Tänapäeval ei näe ka ilmselt ülevalt punkrite varemeid, sest puud on neist n-ö üle kasvanud.

„Ehitustöid alustati 1940. aastal, aasta varem olid sakslased alistanud Poola. Siin on järved, kust saadi ehituseks vajalikku vett, tsement ja muu toodi raudteitsi rongidega, inimesi elas ümbruses vähe ja peakorter asus Venemaale lähedal,” selgitas poolatarist giid Jadviga ja lisas, et inimeste eemalehoidmiseks kõnelesid sakslased keemiatehase rajamisest.

Claus von Stauffenberg

on ilmselt üks vähestest omal ajal Hundikoopas käinutest, kellest poolakad veidi lugu peavad. On kerge mõista, miks. Tõsi, ka Soome marssal Mannerheim käis siin, kuid tema visiidil oli teine eesmärk.

Pikemalt kõneleski poolatar kunagise nõupidamiste maja asukoha ees. Ta pajatas detailselt Claus von Stauffenbergi sammudest 1944. aasta juulis Hundikoopas ja sealt lahkumisest. Nõupidamiste maja tammelaua all oli portfell lõhkekehaga, mida paraku liigutati nii, et sihtmärgil, Hitleril, rebenesid püksisääred narmasteks ja ta sai mõne kerge haava, mida ta mõned tunnid hiljem saabunud Mussolinile uhkelt demonstreeris.

„Ebaõnnestunud atentaadi järel Hitlerile hukati üle 200 inimese. Stauffenberg jõudis küll Berliini, kuid võeti kinni ja hukati,” rääkis Jadviga.

Stauffenbergi järeltulijad panid hoone asukohale mõni aeg tagasi mälestustahvli. Tahvel on üleni hallikas, nii et seal olevat teksti on raske kaugemalt näha, kuid seda võib aimata. Mõtlen, et taas jäi haritus harimatusele alla.

Punkris, mis kannab numbrit 13, elas Hitler, selle lähedal oli tema sekretäri Martin Bormanni punker, kuid tal oli ka maja. Punker ja maja oli ka õhuvägede ülemal Hermann Göringil. Majast on püsti välisseinad ja lagi ning näha on keldrisse viiv trepp. „Tal oli maja all vahuveinikelder. Göring armastas ka jahti. Mõnesaja sammu kaugusel majast oligi ta juba metsas,” jutustas Jadviga.

Hitler sõitis Hundikoopasse kuulikindla rongiga 1941. aasta 24. juunil ja lahkus sealt 1944. aasta novembri lõpus. Järgmise aasta jaanuaris õhkisid sakslased venelaste tuleku eel ehitised, mida sõja ajal kordagi ei pommitatud. Hitleri punkri õhku laskmiseks kulunud 12 tonni lõhkeainet, kuid üks laia mõraga sein seisab tänini püsti. Teiste punkrite seinad on kreenis. Göringi kasutuses olnud punkri varemetesse saame korraks pilgu heita. Erinevas asendis betoonkamakad jahmatavad sõnatuks.

Õppereisi organiseerija, Memento Valgamaa ühenduse esimees Enno Kase ütles, et temale jäi Hundikoopast sünge mulje: „Arusaamatu, mis nende meeste peas toimus, et nad nii mõttetuid rajatisi lasid püstitada.” Kase märkis, et eestlaste saatuse otsustas neil aegadel venelaste ja sakslaste kokkumäng, mida peame teadma.

Memento liige Liidia Murumägi lisas, et ühiseid sõite on mementolaste maailma avardamise kõrval vaja ka koosolemise ja meenutuste eesmärgil.

Poolatarist giidi sõnul avati piirkond külastajatele 1959. aastal. Kõik, mis ehitiste varemetes oli kasutuskõlblikku, viidud Varssavisse, mille sakslased olid puruks pommitanud.

Kunagisel Ida-Preisimaal on teinegi koht, kus sakslased on olulist rolli mänginud. See on

Malborki kindlus,

mille nad ehitasid siis Marienburgi nime kandnud paika 13. sajandil. Meie giid Aina Metjer ütles, et sakslastel jäi pühal maal kitsaks ja Poola kutsus orduvendi preislaste vastu appi. „Kokkulepe kinnitati 1226. aastal ja sealt algas ordu tõus kuni leedulaste ristimiseni. 1306. aastast sai Marienburgist saksa ordu keskus, see tähendab peakorter. 1460. aastate teisel poolel müüdi kindlus Poolale,” rääkis ta.

21 hektaril asuvat kindlust ehitati 230 aastat ja selle äärde pääsesid omal ajal isegi laevad merelt. Sajanditetagune Marienburg oli ka hansalinn. Malbork on suurim gooti stiilis ja tellistest kindlus Euroopas, rajatis koosneb kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest.

Malbork oma keskajast pärinevate, praegu veevabade sügavate vallikraavide ja ülalt langevate raskete väravatega tekitab kohe ahistava tunde, et olengi keskajas, kus igal hetkel võib minuga väära sammu tõttu midagi juhtuda.

Seda, et siin elati keskajal jõukalt, annavad aimu suured ja kõrged ruumid: 400 einestajat mahutav suur söögisaal, väiksem, suurmeistri suvine söögisaal, suurmeistri kõrged, värvitud seintega eluruumid ja vannituba, avar kirik, mis sai katuse alles hiljuti peale jne. Köetavates ehk kindluse tähtsamates ruumides oli põrandaalune küte, mis tähendas, et alumisel korrusel köeti suurt ahju, kust soojus tuli avade kaudu üles. Nii nagu vanas Roomaski maju köeti.

Ühelt poolt oli kord karm, kuid poolakast teejuht teadis, et suures söögisaalis lahutatud omapärasel viisil ka meelt: „Siin mängiti pilli, kohal olid narrid, kettides loomad ja paljajalu tantsivad naised.”

Kindlust, mida varem keegi ei olnud vallutanud, pommitas meie idanaaber viimase suure sõja ajal poolteist kuud nii rängalt, et alles jäi vaid 20 protsenti müüridest ja seintest. Nüüd on kindlus Poola riigi ja mitmete annetajate toel peaaegu taastatud ja Unesco maailmapärandi nimekirjas.

Poola põhjaosas tasub kindlasti teisigi linnu külastada, olgu selleks Torun või Gdansk, seda enam, et Poolas saab meiega võrreldes odavamalt hakkama.

Poolast tasub oste teha

Teadlase ja astronoomi Mikolaj Koperniku sünnilinn Torun oma 14. sajandist pärinevate majade, hiljem linna südamesse ehitatud toomkiriku, linnaväravate ja teiste hoonetega oli hansalinn nagu Gdanskki, toonase nimega Danzig.

Sõjast puutumata Toruni linna kõnniteedel püüavad pilku 14. ja 15. sajandil linnas tegutsenud kaupmeeste nimedega plaadid. Ja muidugi kuulsad Toruni präänikud, maitsvaimaid saab osta Koperniku tänava präänikupoest. Erineva suuruse ja lisanditega präänikud maitsevad nagu piparkoogid, suuremate kilo maksis veidi üle seitsme euro.

Võõral maal on mõttekas maitsta vähemalt üht sealset rahvustoitu. Meile oli selleks supp nimega žurek, mida giid Aina soovitas süüa Tawerna restoranis Gdanskis.

Supp toodi lauale kaanega kausis, kuid mitte savi-, vaid leivajahust küpsetatud kausis, mille kaane mõnuga supi kõrvale sõin. Supp, leib ja õlu ning arvele lisatud 10 protsenti teenindustasu kergendas mu rahakotti veidi üle kaheksa euro. Elamus missugune, seda enam, et kõik oli väga maitsev.

Järgmisel päeval tellin teadlikult Gdynia peatänava suvisest toidukohast žurek’i, mis oli mitu korda odavam, savist kaaneta kausis ja maitselt palju tagasihoidlikum.

Poolast tasub ühte-teist osta: poolsuitsuvorsti ja enamiku juustusortide kilo jääb nelja-viie euro vahele, hea purgiõlle saab kätte 75 eurosendiga, paremate kommide kilohind küünib seitsme euroni jne. Riidepoodides hakkasid silma suured allahindlused. Leedu-Poola piiril sain euro eest 4,2 Poola zlotti.

Poola liigub oma teed,

ütles Poola eluolu tundev Aina Metjer: „Poola toodab piisavalt selleks, et oma rahvas ära toita. Riigis on palju viie- ja kümnehektarisi väiketalusid. Esimesed kasvatavad puu- ja juurvilja, teised teravilja ja piimakarja. Üle 600 talu pakub majutuse kõrval külastajatele võimalust tutvuda tootmisega. Viimaseid kutsutakse Poolas agroturismitaludeks. Neis saab korraga ööbida neli-viis inimest.”

Talude väiksus tuleneb ajaloost, mil talu jaotati poegade ja vallaliste tütarde vahel.

Poolas kasvatatakse lihaloomi, piimakarja, nisu, rukist, kartulit, juurvilju ja suhkrupeeti. Meile on tuttavad Poola õunad, kuid teistesse riikidesse saadab Poola ka õunamahla.

Nelja-viie lehma pidajad teevad kodus kohupiima ja teisi piimatooteid, mida nad saavad kohapealsete poodide kaudu müüa.

Metjer lausus, et Poola oli lähiminevikus ainus Varssavi pakti riik, kus ei olnud kolhoose ning erapõllupidajaid oli siin neilgi aastatel, mis tähendas, et turumajandus toimis Poolas ka sotsialismi ajal.

Poola pindalast on ligi 30 protsenti metsa all, viimase osakaal on suurenenud just istutamise tulemusena. Kolmel päeva nägime vaid kahte-kolme palgiautot.

Kes soovib Poolas puhata, sel tasub minna Masuuria piirkonda, sest see kant on üks järverikkamaid piirkondi. Järvi on siin üle 9000 ja loomulikult on Masuuria kandis au sees veesport.

38 miljoni elanikuga Poola on pindalalt üheksas riik Euroopas. Riik ei plaani euro kasutuselevõtmist, kuid kaardiga saab pea igas poes ja restoranis maksta.

Paraku väheneb ka siin noorte hulk ning väljaränne ületab sisserände. „Poolakatele on kõige tähtsamaks suhtlusringiks pere ja sugulased, kellega arutatakse olulisemad ostudki läbi, ning nimepäevade tähistamist peetakse sünnipäevadest olulisemaks. Kuigi 95 protsenti poolakatest on sünnist saati katoliiklased ning kiriklik kasvatus algab juba lasteaiast, on pea pooled usu vastu hiljem leiged,” rääkis Aina Metjer. Noored poolakad peavad kirikut liiga konservatiivseks, sest kirikus toimuvad muutused aeglaselt.

Kunagise Ida-Preisimaa linnades on õnneks säilinud palju hingele hästi mõjuvaid hooneid, mille kõrval kild lähiajaloost, Hundikoobas, on kahvatu, kuid ikkagi vaatamist väärt.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 15/09/2016 09:23:30