Igor Taro.

Suured muudatused ei meeldi kellelegi, aga samas on selge, et vanaviisi edasi ei saa. Eesti riik on jõudnud seisu, kus ääremaade mahajäämus pealinnast on muutumas katastroofiliseks ja muutustega viivitamine pole seda pidurdanud. Me lihtsalt peame midagi ette võtma, kui soovime jätta lastelastele võimaluse suureks kasvada meie esiisade maal.

Haldusreform on Eesti iseseisvuse taastamise järel teine suurem oma riigi ümberkorraldamine, mis paneb paika meie kodumaa arengusuunad aastakümneteks. See on suure riigireformi esimene, aga määrava tähtsusega samm. Kuna selle astumine on muutunud vääramatuks, tuleb asjad korraldada nii, et lõigata sellest võimalikult suurt kasu. Nimetaksin seda maakonnale kõige mõistlikumaks lahenduseks – teha otsused selliselt, et kohalikele inimestele tekkiv tulu oleks maksimaalne.

Tegelikult käib jutt millestki enamast kui lihtsalt piiride, vallakeskuste, sümbolite või selle muutmine, kes kellega tulevases volikogus koos istub. Maksumaksja suhtes sõbralikum ja tõhusam valitsemine on meie eesmärk. Mitte kulude kokkuhoid, vaid teenuste parem kättesaadavus.

Selles mõttes oli maanteeameti hiljutine soolo maakonnas teenust räigelt kokku tõmmata täiesti kohatu ning absoluutses vastuolus kodanikukeskse lähenemisega. Maakonnakeskus on ka tulevikus see punkt, millest kaugemale sõita, et riigiasutusega suhelda, ei ole otstarbekas. Ja seda tasub silmas pidada ka käesoleva haldusreformi valguses – maakonnakeskus jääb endiselt alles hoolimata maavalitsuste ümberkorraldustest või maavanemast.

Tasandusfond on sisuliselt sotsialistlik

Nüüd konkreetsemalt nende otsuste juurde, mis tulevikus avaldavad mõju Põlvamaa inimeste elukorraldusele. Vabatahtliku ühinemise faasis on enamikul valdadest laual mitu valikut. Üks valikukohti on omavalitsuse toimepiirkond: millisest keskusest oleks võimalik saada suurim hulk teenuseid. On täiesti selge, et sarnaste valikute korral on maakonnakeskusel kindel eelis. Lisaks vallamajale saab Põlvas olema riigimaja koos kõigi kaasnevate teenustega põllumeestele, ettevõtjatele, jahimeestele, kultuuri- ja külaaktivistidele ning riigigümnaasium. Kuna ühistransport on Eestis korraldatud suuresti maakonnakeskuste põhiselt, saab sellesse ka hõlpsamalt liikuda kui mõnda endisesse naabervalda.

Järgmine valik puudutab tulevase omavalitsuse elanike arvu ja selles osas on suurematel ka paremad väljavaated. Esiteks, tänu liitumistoetustele, mis on suunatud üle 11 000 elanikuga omavalitsuste edendamisele. Selliseid omavalitsusi saaks Põlva maakonnas olla teoreetiliselt kaks. Kui ei tule ühtegi, oleme pikaajalisest koostööst hoolimata maakonnana läbi kukkunud. Ja teiseks, arvestada võiks rahakoti edaspidist suurust, mis väikestes kooslustes jätab omavalitsuse endiselt virelema.

Seaduses määratud elanike arvu alampiir pole eesmärk, vaid koostöös teadlaste ja asjatundjatega paika pandud kontrollarv. Läti kogemus on näidanud, et mõõtmetelt sellest väiksemad vallad jäid liialt ebavõrdsesse olukorda. Kui me ei suuda ette kujutada olümpiaeesmärgina viimast kohta, siis miks pidada loomulikuks omavalitsuse loomist alampiiri suuruses? 5000 elanikku valla kohta on üsna kehv plaan, mis pole tulevikku vaatav.

Loogiliselt peab valdade ühinemisele järgnema ka omavalitsuste tulubaasi ja tasandusfondi reform, mis aitab neil arendada ettevõtluskeskkonda ja luua töökohti. Senine tasandusfond on sisuliselt sotsialistlik, kus omavalitsus kaotab riiklikku toetust, kui selle maksutulu kasvab. Mõistlik oleks suurendada kohalikule omavalitsusele laekuvat tulumaksuosa nii, et Tallinnast ja Tartust kaugemal asuvad omavalitsused saavad praegusest suurema osa maksutulust. Seda nimetatakse regionaalpoliitikaks.

Rikkust püüdma Tartumaaga ühinedes?

Kui tulumaksuosa suurus fikseeritakse seadusega pikemaks ajaks, annab see omavalitsusele teatava kindluse eelarvestrateegia planeerimiseks. Ilmselgelt jääks alles võimalus rakendada vajaduse korral ka lisatoetuse maksmist lähtuvalt erandlikest asjaoludest, mis võib kujuneda aktuaalseks näiteks piirialadel.

Selline lahendus motiveerib omavalitsusi ja kasvatab nende vabadust. Ühtlasi leevendab tõhusalt ja väikseimate kõrvalmõjudega piirkondlikest sissetulekutasemetest tulenevat ebavõrdsust.

Ühe arutluse all oleva kava järgi saaks maakondlikult diferentseeritud tulumaksuosa määramise aluseks maakonna keskmine palgatase, kuna see on olulisim parameeter, mis mõjutab tulumaksu laekumisi. See oleks Põlvamaa omavalitsustele heaks uudiseks. Meie maakonna keskmine palgatase on hetkeseisuga Eesti madalaim. Kirjeldatud süsteemiga oleksid Põlvamaa omavalitsused kogu riigis suurimad võitjad, kuna nende saadav protsent üksikisiku tulumaksult kerkiks praeguselt 11,6-lt 16,7 peale. See saab olema suurim kasv kogu Eestis ja seetõttu väärib ettepanek Põlvamaalt kindlasti toetust.

Halvemad uudised oleksid neile, kes prooviksid püüda rikkust ühinedes Tartu maakonnaga. Tartumaa oleks uue jaotuse kohaselt Tallinna kõrval kõige väiksema tulumaksuosa kasvuga ja sellega jääksid maakonna serva omavalitsused tunduvalt rikkama linna pantvangi. Paradoksaalsel kombel kaotaksid jõukama maakonnaga liitujad oluliselt riigi eraldatavat tulu iga kodaniku pealt ega saaks tulevikus mingit kasu regionaalpoliitilistest meetmetest. Läbi mõtlemata liitumisotsus kaotaks omavalitsuse ja ettevõtjate võimalused saada endisel viisil toetusi ja regionaalabi. Abisaajate ringist liiguksid sellised vallad statistiliselt hoopis andjate poolele, kuigi nende tegelik rahaline olukord maakonnanime vahetamisega ei muutuks. Vaid hoopis võib märkimisväärselt halveneda.

Kellega koos järgmisele laulupeole?

Ajaloolistes või kihelkondlikes piirides tasub mõelda siis, kui neil on nüüdisaja igapäevaelus ka mingi tähendus. Näiteks Räpina kihelkonna osa Tartumaal on Mehikoorma näol oma ajaloolise keskusega endiselt tugevasti seotud. Ent Võnnul puudub, peale kalmistu, igapäevane majanduslik side oma endiste aladega Põlvamaal. Samamoodi ei tea kuigi paljud Vastseliina kihelkonna rahvarõivastest Orava vallas. Põlva maakonna piirides on ühises kultuuri- ja koostööruumis enam kui poole sajandiga üles kasvanud vähemalt kaks põlvkonda – need sidemed on reaalsed ja igapäevased tänini. Lõhutu asemele midagi uut kasvatada võtab aastakümneid aega – kas selleks ajaks pole liiga hilja?

Lõpetuseks soovitan ühinemisotsuse eel esitada vallavolikogude liikmetel endale mõned lihtsamad küsimused: näiteks, kellega ühiselt minnakse järgmisel korral laulupeole? Millisest võrgustikust on saanud abi kohalikud ettevõtjad? Kellega koos sama laua taga arutate järgmise 25 aasta arengukava?

Just viimasele võiks eriti mõelda, sest praegu 2020. aastani kehtiva panite Põlvamaal ühiselt kokku.

Autor: Igor Taro, Põlva maavanem (IRL)
Viimati muudetud: 01/09/2016 06:26:11