Laaksaare ja Piirissaare vahel sõidab parvlaev Koidula, mis mahutab viis sõiduautot ja 50 reisijat. Foto: Malle Elvet

Peipsi Suurjärve suurim saar Piirissaar, mille idapoolse külje alt kulgeb 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratletud piir Venemaa ja Eesti vahel, ahvatleb rändureid laiast maailmast ja kodumaalt oma ürgse looduse, isemoodi elulaadi ja arhailise arhitektuuriga. Hiljuti oli ainus Peipsis olev elanikega Eesti saar, meie ainus asustatud järvesaar, rahvarohke: tuldi saart uudistama, talvesibulat varuma ja kaasa lööma laadapäeval korraldatud spordivõistlustel.

Mõnus ilm, hulk sündmusi ja suvelõpu uute elamuste janu kannustas sadu inimesi võtma ette eksootikahõngulise retke Piirissaarele. Selleks tuli esmalt võtta autorataste alla 68 kilomeetrit autosõitu Tartust Meeksi vallas asuvasse Laaksaare sadamasse. Tallinnast ja kaugemalt tulijad asusid teele varavalges. Ühissõiduk sõidab Laaksaarde harva.

Seekord meelitas saar ka laada ja spordivõistlustega. Mandrilt ligi 10 kilomeetri kaugusele saarele sõiduks ehitatud punavalge parvlaev Koidula, mis alustas Lämmijärvel sõitmist 2009. aasta juunis, liikus nüüd mitu korda edasi-tagasi. Laev mahutab viis sõiduautot ja 50 reisijat. Täislastis Koidulal kulus ühe otsa sõiduks tund.

Laaksaare sadam rekonstrueeriti ELi tõukefondide toel 2008. aasta lõpuks. Seal on nüüd ka avar parkla, kuhu saab jätta auto kahe euro eest päevaks.

Piki Piirissaare ligi 1,2 kilomeetri pikkust, 30 meetri laiust ja kuni kolme meetri sügavust kanalit jõuavad paadid ja laevad saare keskele Tooni külla. Sadam ehitati saare õitseajal, esimesel iseseisvusajal. 1935–1936 kestsid algselt Rootsi sõjameeste rajatud kanali süvendustööd.

Saare taga kulgeb Peipsis nii Eesti-Venemaa kui Euroopa Liidu idapiir. ELi fondide toel ehitati tänapäevaseks ka vana Piirissaare sadam. 2010. aasta juunis valminud sadama ehituseks veeti kivid ja kruus mandrilt. Rajatud on kaldtee autode sõiduks praamile, 108 meetri pikkune ujuvkai ja slipp paatidele, WCga sadamahoone, kus töötab infopunkt. Selle naabruses on kalapunkt, mille kuuri kasutatakse nii kala kui püügiriistade hoidmiseks.

Hiljutine nädalavahetus oli saarele toonud palju rahvast. Nii neid, kel see kodukant, kui lihtsalt turiste. Piiri külas on võimalik ööbida kodumajutuses, kui on varem kokku lepitud. Sadama kõrvale oli paariks päevaks kerkinud väike telklinnak.

1991. aastal arvati looduslik saar, kus elutseb haruldasi kahepaikseid ja lindusid, looduskaitsealasse, Natura 2000 hulka, ning kuus aastat hiljem rahvusvaheliselt kaitstavate Ramsari märgalade hulka.

Põhjasõda tõi elanikud saarele

7,6-ruutkilomeetrine soostunud saar, mis on vaid üks-kaks meetrit järvepinnast kõrgemal, paikneb kahe järve, Peipsi Suurjärve (2611 ruutkilomeetrit) ja Lämmijärve (236) kohtumispaigas. Laevatee Laaksaare sadamast saareni kulgeb mööda Lämmijärve. Kui sõita piki Emajõge, siis liigutakse jõesuudmest Praagalt esmalt Peipsil. Enam kui kümme aastat on möödas ajast, mil rahvast viisid saarele Tartust teekonda alustanud kiired tiiburlaevad Raketa ja Polaris.

Laaksaare sadamast, nagu Emajõe suudmestki, 15 kilomeetrit on võimalik ka isiklike võimsate mootorpaatidega saarele kihutada. Saare poole sõites jääb Eesti järvevärav vasakule, nelja kilomeetri pikkuse ja 2,5 kilomeetri laiuse saare kagupoolsest osast on Vene piir napi 0,8 kilomeetri kaugusel. Saare ümbruses tiirutavad kiired piirivalvekaatrid.

Esimesed teated Piirissaarest (Želatšek), järves asuvast maalapist, on Pihkva kroonikates 1370. aastast. Põhjasõja ajal peatusid saarel Rootsi sõdurid. Sel ajal kaevasidki Rootsi sõjamehed oma aluste peitmiseks lõuna-põhjasuunalise kanali. Teadaolevalt asustasid saare, mis Põhjasõja järel 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahu kohaselt kuulus Peterburi ja Liivimaa kubermangule (Kastre mõisnikule), Tsaari-Venemaalt kirikureformide, samuti sõjaväekohustuse eest põgenenud vanausulised venelased, staroverikud.

Saare lõunapoolsemasse ossa, liivastele aladele rajatud tiheasustusega vene külades elatuti valdavalt kalapüügist ning karja- ja juurviljakasvatusest. 19. sajandil ehitati Piiri (Meleža) ja Saare külla vanausuliste palvemajad.

Saarel oli neli küla: Piiri, Tooni, Saare ja Porka. Viimase, loodeosas asunu, uhtis 1862. aastal suur torm minema. Lainete hävitustöö on kulutanud saart palju väiksemaks.

Suurim elanike arv saarel oli ligi sada aastat tagasi: 1920. aastal elas seal ligi 700 inimest. Noil aastail ehitati Piiri külla ka Peeter-Pauli õigeusu pühakoda, mis rahva puudusel on praeguseks uksed sulgenud. Enamik saare rahvast on vanausulised ja venekeelsed. Ametlik keel saarel on eesti keel.

Saar sai tugevasti kannatada 1923. aasta suures põlengus, kui hävis täielikult 93 maja. Suuri kaotusi sai saar ka 1944. aasta sõjakeerises, mil sakslased heitsid sinna sadu lennukipomme.

Nüüd on talviti elanikke alla poolesaja, valdavalt kõrges eas inimesed. Piirissaare elanikeks on registreeritud inimesi saja ringis. Suviti mitmekordistub saarel olijate arv.

Viimane suurpõleng

Laevadega saarele tulnud tõttasid kuumal augustipäeval metsiku loodusega saart ja Eestis tavatut külaarhitektuuri uudistama. Tolmustel külateedel liikus turiste Inglismaalt, Šveitsist, Rumeeniast, kaugemad külalised olid tulnud Uus-Meremaalt, aga ka Mandri-Eesti eri paigust. Enamikule kodueestlastelegi oli see esimene saarel viibimine.

Kes huvitus rohkem laadamelust, teisest Piirissaare laadast, seadis sadamast sammud Tooni külla vallamaja juures olevale platsile. Enamik rändajaid astus Saare küla poole. Metsateel pildistati puude alla pandud istepinke ja kaanega ketikaevusid. Ilusal puhkepäeva ennelõunal oli tihedalt üksteise kõrval seisvate tarede juures üsna inimvaikne. Ülikonservatiivsed saare elanikud, enamasti vene keeles rääkivad staroverikud, võõrastega suhtlema ega nende käes surisevate kaamerate ette ei tiku.

Viimastel aastatel on paljud puumajad võõbatud värvirõõmsateks. Tavaline on seegi, et majade ümber pole piirdeaedu, vaid ümberringi on rajatud tavatult kõrged sibulapeenrad. Vanadele puidust hoonetele on külge ehitatud ajakohaseid hooneid ja kuure.

Saare külla minnes jäi tee äärde luitunud autokuur, mille ees seisis kasutuskõlbmatu kahvatupunane Mercedes, vana tuletõrjemasin. Justkui märguanne, et saarel pole ohu korral õiget abi. Trööstitult seisid ööl vastu 16. maid maani maha põlenud kolme elamu ja palvela söestunud jäänused ja vundamendid.

Lausa uskumatu, kui lähedal heas korras puitmajale, vaid viie-kuue meetri kaugusel, lõõmas ahelpõlengus vanausuliste punane puidust palvemaja, mis põles maani maha.

Tulekahjuööl oma vanaisa Kirilli poolt 1923. aastal ehitatud kodumaja vapralt kaitsnud Valentina Aman oli suurest šokist toibumise järel otsustanud perega teha majas värskendav remont ja avada selles saare esimene muuseum.

„Olin sel ööl üksinda oma majas. Ärkasin poole ühe paiku tugevate paukude ja tulesähvatuste peale. Mõtlesin, et keegi laseb öösel rakette. Kui nägin, et õues on tulekahju, sööstsin kohkunult välja. Maja kõrval asuv palvemaja oli süttinud kõrvalmajade põlengust. Tänu jumalale olid inimesed põlevatest majadest välja saanud. Kohalikud tuletõrjujad ei saanud saarel olevat pumpa käima. Keegi oli sellest bensiini ära varastanud. Kutsusin mandrilt abi,” meenutas 15. juunil muuseumi avanud Aman õudusteööd, mil ta koduse veevärgi veega oma maja kaitses ja palvelat kustutada püüdis.

Kodukülas juhtunu andis Tallinnas töötavale raamatupidajale Valentinale tugeva impulsi muuseumi avamiseks. „Minu vanaisa Kirill Smirnov pidas maha põlenud palvelas 30 aastat kirikuvanema, batjuška ametit. Isa oli meremees, meie peres kasvas kuus last,” rääkis Aman, kuidas tema kodumajast tuleõnnetuse järel sai vanausuliste eluolu tutvustav muuseum.

Asju on toonud saare vanausulised oma kodudest ja kaugemaltki. Ühes vitriinis saab näha vanu käsitsi kirjutatud lauluraamatuid. Mõned esemed on pärit põlenud palvelast.

Kaheeuroste piletitega kogutakse palvela taastamiseks annetusi. Tavaelus Tallinnas elav pererahvas kostitab külalisi samovariteega ja enda valmistatud maiusega, mida saab ka kaasa osta. Amanitel on plaanis muuseumi laiendada.

Pidustused Tooni külas

Tooni külas, saare keskmises, asub kunagise Bolševiku kolhoosi kontorihoones vallamaja. Selle kõrval olevale pargialale ehitati omal ajal peaminister Mart Laari visiidi ootel varikatusega hoone, mida suveürituste ajal saab kasutada kohvikuna. Vallamaja naabruses pandi endise 36 meetri kõrguse piirivalve torni-seirejaama asemele 2013. aastal püsti 60 meetri kõrgune torn, mille tipust valvatakse idapiiri.

Teist korda saarel peetud kala- ja sibulalaat tõi kohale loodetust vähem kauplejaid. Laadal oligi vaid kaks sibulamüüjat, kala toodi Mehikoormast ja Pärnust. Saare rahvas on ajast aega elatist teeninud, kasvatades saarele iseloomulikel kõrgetel peenardel sibulat ja turustades neid varem ohtralt Leningradis (Peterburis). Kala on Peipsis vähe ja saare inimesed sibula kasvatamiseks nüüd juba eakad. Sibulaid müüakse ka koduhoovides. Turistid viisid saarelt rohkesti sibulaid talvevarudeks kaasa.

Eksootiline võiduujumine

Kuigi saarel oli sel päeval palju mandrile kolinud saarlasi, nende peresid, külalisi ja huvituriste, jäi saare endise vallavanema Siim Avi korraldatud 1,5 kilomeetri pikkune jooksuvõistlus kruusateedel tagasihoidliku osalusega: vaid 12 mandrilt tulnut läks rajale.

Saarel olnud noorsandid tuuritasid ringi väiketraktori või vana motorolleri taha haagitud kärudega. Tolmuseid teid mõõtis ka vana punast värvi mahakantud bussike, kolm inimest juhikabiinis ja juhtki tõstmas õllepudelit suule.

Maavanema korraldusega oli südapäeval kaheks tunniks peatatud veesõidukite liikumine kanalis.

Vallavanem Liina Miks saatis ujujad tervitussõnadega vette saare esimesele pikamaaujumisele. Ujuti kanali suudmeni ja tagasi, 2,5 kilomeetrit. Sadamas seisvate paatide vahelt sööstis tavatule rajale soiste võsastunud kallastega piiratud 20-kraadise veega kanalis 21 pikkade maade ujujat. Eksootikamaigulisel võiduujumisel võtsid konkurentidega mõõtu tänased noored tippujujad, endised tippujujad ja harrastajad, kelle seas seitse naist.

Võitjatena said sibulapärjad kaela andekas noorujuja, Eesti rekordite alistaja, Põlvast pärit tartlane Kregor Zirk ja kiireim naine, tallinlanna Kristiina Arusoo.

Piirissaare ujumine pani kaunil päeval punkti tänavustele pikkadele suveujumistele.

Vene ajal oli ujujate suursündmuseks ujumine Lämmijärve kitsaimas osas, 2,2 kilomeetri pikkusel lõigul Venemaalt Eestisse. Võistlejad viidi siis Mehikoormast paatidega teisele kaldale. Neljal-viiel Piirissaare kanalis ujunul on nostalgilisi mälestusi üle järve ujumistest ja suurtest kaluritepäeva pidustustest Peipsi kaldal. Riigipiir keset järve katkestas kunagise ujumistraditsiooni.

Medalitega pärjatud ujujad ja saarelt ostetud sibulakoormatega turistid viis täislastis Koidula tagasi mandrile.

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 01/09/2016 06:18:51