Aastal 1982 valiti Brasiilia immigrantide olümpiaadi printsessiks miss Estonia - Cristina Scheyer (keskel). Pildil koos vanaema Erika ja ema Astaga.

Kas Eesti olümplased võivad Rios juhuslikult kohata veel ka mõnda Eestist möödunud sajandil Brasiiliasse kohvipõllule õnne otsima läinud eesti juurtega inimeste järeltulijaid? Võib juhtuda, aga kas nad veel oskavad ka eesti keelt, ei ole eriti tõenäoline.

1920. aastatel suuremal arvul (enam kui 3000) Eestist välja rännanud ja Brasiiliasse elama jäänud eestlaste esimese põlvkonna põrmud puhkavad enamasti juba võõramaa mullas. Neis peredes räägiti eesti keelt, segaperedes harvem.

Teises põlvkonnas suudeti veel hoida oma emakeelt ja äratada lastes huvi vanemate kodumaa Eesti kultuuri vastu. Kolmas põlvkond sai juba ise brasiillasteks, kohanes uue kodumaaga ja kuulas oma vanavanemate mälestuste kullas muinasjutulisi lugusid Eestist. Kui kusagil veel osatakse vanavanemate emakeelt, siis on see tõesti suur ime.

Esimene põlvkond kogunes eesti seltsidesse, eesti rahvamajja, lauldi vanu laule ja tantsiti rahvatantse, tikiti rahvarõivaid, hoiti armastusega iga killukest kodumaast, peideti eestlustegevusse oma pisarad ja suur koduigatsus. Läksid nemad mulla alla, kadusid ka seltsid, eesti majad, näitused ja laulud, järel on vaid Eesti aukonsulid.

Esimesel kümnel Nõukogude okupatsiooni aastal Eestis ei saadud koduste kohta mingeid teateid. Kui sõnumid hakkasid tulema, siis need ei olnud rõõmusõnumid. Mööduma pidi 50‒60 aastat lahkumisest, enne kui saadi esimest korda kodumaad külastada, siiski esialgu vaid Tallinna sõita. Kodused paigad olid võõrastes kätes, hävinud või hävitatud, sünnimaale jäänud pered ja sugulasedki kas küüditatud või manalateele lahkunud.

26 osariigis ligi 3000 eestlast

Ka Brasiiliasse elama jäänute saatus ei kujunenud meelakkumiseks. Osa luhtunud lootustega vintsutatud peresid tuli enne teist maailmasõda kodumaale tagasi, paraku sattusid nad räästaaluse asemel paduvihma kätte. Nõukogude võim ei usaldanud välismaalt tulnud inimesi, neid ootas Siber, sealt tagasi tulles lõhutud ja põletatud kodud.

Ometi oldi õnnelikud, et saadi viimsele unele suikuda kodumullas omaste keskel. Kanepi kihelkonnakalmistule tuuakse ikka veel esivanemate kõrvale viimsele puhkepaigale mitte ainult omaste urne võõrsilt, vaid ka Eesti eri paikadest.

Brasiilia oli üks neist maadest, kuhu eestlased rohkearvuliselt möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel välja rändasid. Sellest on jõutud üht-teist ka kirjasõnasse raiuda, aga sinna elama jäänute hinge jäi igavesti igatsus kodumaa järele.

Brasiilia eestlaste kuulsustest on kirjutanud ajalooteadlane Küllo Arjakas. Tema andmed langevad kokku Brasiilias elanud kirjaniku Erika Aland-Verniku (03.04.1913 Kooraste ‒ 25.05.2001 São Paulo) kirjades kajastatu ja dokumentaalromaanis „Kohvipõllu leib“ (1990, Lund) kirjutatuga. Erikast on Eestis varem kirjutanud ja tema loomingut tutvustanud Viruskundras Heino Sikk, Maie Elstein ja mitmed teised.

Kirjaneitsi arvab, et eestlasi võis tol ajal Brasiilia 26 osariigis olla ligi 3000. São Paulo oli Rio de Janeiro kõrval üks suuremaid eestlaste keskusi, kus oli mõnel ajal 300‒500 eestlast, Rios ja selle ümbruses pisut vähem. Osa neist tuli pettununa enne sõda Eestisse tagasi, aga paljudele keeras koduukse lukku alanud okupatsioon. Nii juhtus ka Kanepi kirikus 13. augustil 1938. aastal laulatatud ja abikaasa Jüri Verniku vanematele Brasiiliasse külla sõitnud Erikaga.

Eestlane oli Brasiilia haridusminister

Koorastesse oma kallist kodu Kustol ja tammealleed otsima tulla õnnestus tal alles 58 aastat pärast lahkumist. Jüri Verniku Brasiiliasse välja rännanud isa August Verniku ja ema Lidia Verniku juured olid Sangaste ja Urvaste vallas. Jüri Vernik oli saatuse tahtel sündinud Venemaal Solikamski maakonnas, kuhu lell oli tema isa tööle kutsunud, mõlemad olid tehnikaalal väljaõppinud mehed, paigaldasid kütteseadmeid.

Pere tuli tagasi Tallinna ja nelja-aastase Jüriga mindi Brasiiliasse. Enne Brasiiliast Eestisse aega teenima tulekut oli ta töötanud mitmeid aastaid Hispaanias ja Marokos, valdas eesti, vene, portugali ja hispaania keelt. Pärast abiellumist mindi Brasiiliasse 1938. aasta lõpul.

Erika jäi seal koduperenaisena lapsi kasvatama, nagu seal kombeks oli. Selle kõrval sai edendada eesti seltsielu ja tegelda luuletamise, näidendite kirjutamise ja lavastamisega ning eesti rahvuslike kujundvaipade tikkimisega, milles ta saavutas suurt edu ja auhindu näitustel.

Erika meenutas soojalt Tartumaalt Udernast Brasiiliasse rännanud Eesti Asutava Kogu liiget ja Eesti haridusministrit Juhan Kartaud, kes oli kaks aastat ka Brasiilia haridusministriks. Tema auks on São Paulo lähedal Jundai linnas eesti seltsi koorilauljate initsiatiivil olemas Juhan Kartau nimeline tänav – Rua Maestro Juhan Kartau.

Küllo Arjakas kirjutab ka teistest nimekatest eestlastest: lendur Harald Studest, omaaegsest Brasiilia presidendi eralendurist, kelle villa oli kohvimaa eestlaste seltsimaja käsutuses. Aksella Luts oli 40 aastat Brasiilia filmidiiva ning profipoksija Ervin Johannes Klausner president Vargase ihukaitsja ja pärast ülikooli arstiteaduskonna lõpetamist ka ihuarst.

 

Immigrantide hulgas Eesti miss

Erikat ei oodanud enam kui pool sajandit hiljem kodutalu Koorastes Kustol külastades ei kodumaja, ei tammeallee ega ka pere, ema oli surnud Siberis, vennad samuti. Kirjavahetust kodumaaga alustas 18-aastase tüdrukuna Erika vennatütar Helgi, hilisem doktor Helgi Paidre, kes on hoolega alles hoidnud Erika kirju ja pilte. Selles viimases kirjas 30.11.2000 Erika kirjutaski read: „Iga puu peab kasvama oma mullas.”

„See oli siis,

kui Saatus lehekülge pööras.

Maailma sattusin,

kust tagasi ei toonud ükski tee.

Nii pidi saama omaks kõik,

mis oli võõras.

Erika Aland-Verniku kiri: Brasil, 30.11.2000

Erika ja Jüri Vernikul oli kaks last: keemiainsenerist poeg Jorge ja tütar Asta Margareta, kes elab Rio de Janeiro lähistel. Tütremees oli austerlane, neil on tütar Cristina ja poeg Ernest, tütretütrel Cristinal on tütred Erika ja Carolina ning poeg Victor. Christina ise valiti 16-aastasena 1982. aastal Brasiilias immigrantide hulgas eesti missiks.

Neid kõiki koos teiste järelejäänud eestlaste järeltulijatega võibki kohata Rios eestlastele pöialt hoidmas. Mullu külastas vanavanaema koduseid unistuste paiku Koorastes ja Kanepis Erika tütretütar Cristina oma kaasaga. Nüüd peab tema sidet oma vanaema vennatütre Helgi perega.

Hea on teada, et Tallinna ülikoolis kirjutas magistritöö Brasiilia eestlastest ja nende uurimisest Sander Jürisson ning laiendab seda teemat ka Kanada eestlastele. Tema arvates on sadakond eesti keele kõnelejat veel olemas São Paulos, veidi vähem Rio de Janeiros. Kas Lauri Vahtre on ka midagi kirjutanud oma ema Ildi ja tädi Jolanda mälestustest elust Brasiilias ja tagasiteed Eestisse enne sõda, ei ole lugenud.

Erika Aland-Verniku raamatu käsikiri seisis kirjastamise ootel EKKs Lundis ligi 30 aastat, ta jõudis „Kohvipõllu leivale“ ka järje kirjutada, pealkirjastades selle „Miljonitelinna maagia“. Käsikirjas on palju intervjuusid eesti seltsi 30. aastapäeval osalenutega. Kas ei tasuks seda koos „Kohvipõllu leivaga“ Eestis uuesti välja anda, Lundis ilmunu on vaid üksikute eksemplaridena Eestis saadaval.

Jaaniõhtuti ründas kõiki eesti südameid koduigatsus valusamalt kui kunagi varem. Koidu ja Hämariku suudlus, millest sünnib aasta valgeim öö – jaaniöö kodumaal, sellise, nagu ta oli ja seisis selgelt meeles, tuli tagasi, otsides neid üles suure ookeani tagant nagu kodukäija. Tunti puudust kõigest sellest, mis sinna jäänud.

Sellest sündis Erika „Juunilaul“ Brasiilias 18.05.1993, pühendatud koolivennale ja sõbrale, Eesti eksiilvalitsuse siseministrile Aksel margale 80. sünnipäevaks. (Aksel Mark elas pagulasena Rootsis Uppsalas kuni 101-aastaseni pika ja sisuka elu ning ta põrm puhkab nüüd Kanepi Mäe kalmistul.)

 

JUUNILAUL

Mu sõber, kui nüüd astud koduraale

vii kaasa õnn ja rõõmus tervitus

Eestimaa murule ja mullale,

mis peolaulaks kakratega katnud kesa,

kus kari sööb.

Ja niidule kus esimese lõikuse hää hõng

lookaarele on meelitanud jätma reha…

ju varsti kumava koidu embusesse jõuab eha

ja päeva ilust sünnib aasta valgeim öö.

Siis kaskedega kaunistatud kõval murusõõril

sa külaline kaugelt tulnud mees,

kes kord siit lahkus, kaua viibind võõrsil,

nüüd otsib enda jälgi, mis on kustund koduteel…

Küll igatses ja hullas Kikka Kaarli lõõts,

mis kostis kaugele kui mere kohin –

kui noorus ühe külaneiu on printsessiks krooninud,

ta kõrval istud kuusekännul nagu troonil…

Kas selles valges öös kas tõesti ma veel olla tohin

ja oodata uut päeva hommikuni?

Et mõista mis on ilmsi ulm või uni –

kes selle kummatuse lummas uskuda küll võis,

et ise olid puhkev sõnajala õis

kord juunis jaaniööl…

Nüüd kuningliku kuue elu heitnud maha

ja pole mõtet küsidagi miks

Vaid mõlgub meele – teada tahaks –

kas Kanepi on jäänud Kanepiks?

 

Erika Aland-Vernik, Brasiilias 18.05.1993

Autor: MILVI HIRVLAANE
Viimati muudetud: 11/08/2016 08:16:44