See on saal. Lava on alles, aga see on ka kõik. Foto: Jüri Varik

Tänavu sügisel oleks 1931. aastal Vaabina valla volikogu heakskiidul tegutsema hakanud Kurenurme kool 85. korda alustanud uut õppeaastat, kui 2001. aastal poleks seda kooli suletud. Oma sünnikodusse Udsalisse sõites ei saanud ma lihtsalt mööda sõita ka kunagisest väga armsast koolimajast. Pilt koolimajast tegi enam kui kurvaks. Pisar tuli silma.

Kui kümne aasta eest toimunud kooli 75. sünnipäeval üks vilistlastest ja endistest pillimeestest alustas laulukest „On tühjaks jäänud vana armas kool ...”, siis nüüd saab laulda: „On võssa kasvand vana armas kool ja sisse vajund maja põrandad ja laed ...”.

Tõsi, 1968. aastal valminud juurdeehitise silikaatseinad nägid võsa vahelt päris head välja, aga aknad on puru pekstud, välisukse kohta annab võsa seest üles leida. Koridori põrandatel peab astumisega väga ettevaatlik olema, mõned laagid siiski veel kannatasid minu raskuse välja.

Õnneks oli trepp päris kobe ja nii sain minna teisele korrusele, et heita pilk klassiruumi, kus 8. klassi läbimisega lõppes minu koolitee Kurenurme koolis. Ilmselt oli see ka hilisemal ajal 8. klassi ruumiks. Sellele viitasid põrandal mõned üksikud õpikud ja kaardiatlased. Silma jäi Nõukogude Liidu ajaloo atlas, mis oli trükitud Moskvas 1990. aastal. Sirvisin seda ja sain ainult imestada, et 1990. aastal välja antud atlas oli palju objektiivsem sellest, mille järgi ise omal ajal ajalugu õppisin.

Kokk rabas varahommikust hilisõhtuni

Kuna minu nüüdseks manalateele läinud ema lõpetas 1935. aastal ja töötas 1953.–1970. aastani kooli kokana, siis heitsin pilgu ka kööki, kus emal tuli üksinda lõunasöögiks valmistada toitu sajale ja enamale suule ning lisaks kuni 60-le internaadis olijale ka hommikusööki, õhtuoodet ja õhtusööki; vedada teisele korrusele pliidipuid, vett, aineid söögi tegemiseks; välja viia reovett ja tuhka; käia poest leiba, saia, soola, suhkrut ja muud vajalikku ostmas.

Kas tänapäeval suudaks keegi ette kujutada tööpäeva, mis algab hommikul kell viis ja ilma väiksemategi puhkepausideta lõpeb kell 21.30 või isegi tund hiljem? Ja niimoodi kuus päeva nädalas ja isegi tolle aja kohta naeruväärselt väikese, 30-rublase palga eest. Kui arvatakse, et kokk sai vähemalt toiduaineid kõrvale panna, siis pean sellise mõtteviisi harrastajaid kurvastama. Koolidirektori abikaasa valvsa silma all oli võimatu isegi leivaviilukest kõrvale panna.

Kui õpetajad said suvel pikalt puhata, siis kokk pidi suvel kooliaeda korras hoidma, sageli juhendama katselappe hooldavaid lapsi ja varuma talveks aiasaadusi, tegema kompotte, aurutama mahla, hoolitsema Võrumaal esimesena valminud suure kasvuhoone eest, soolama kurki, hapendama kapsast jne.

Laskun tagasi esimesele korrusele ja sisenen kunagisse kooli aulasse. Lava on alles, aga see on ka kõik. Istun korraks lavaservale ja mõtted rändavad tagasi kuuekümnendatesse-seitsmekümnendatesse aastatesse. Saali ehitamine valmistas lastele, õpetajatele ja külarahvale suurt rõõmu. Ja selleks oli ka põhjust. Koolis tegutsesid täiskasvanute sega- ja naiskoor, mitmed õpilaskoorid, rahvatantsurühmad ja näitering. Ise mängisin kooli mandoliiniorkestris ja hiljem puhkpilliorkestris.

Lapsed õppisid müüri laduma

Kooli sulgemise järel 2001. aastal käisid tublimad lauljad ja tantsijad veel Linnamäel või Osulas, kuid ühistranspordi kadumise tõttu ei olnud vanematel inimestel enam võimalik jalgsi minna 9 või 14 kilomeetri kaugusele tantsima või laulma.

Kindlasti oli kooli uhkuseks ja majandusliku ülalpidamise aluseks kooli juures neli hektarit maad, millel asus 1,61-hektarine õunapuu- ja marjaaed, tolle aja kohta väga suur kasvuhoone. Kuulsaks sai kool üle vabariigi oma õppe-katseaiaga, kus kasvatati näiteks Sõmerpalu sovhoosile kümneid tuhandeid söödajuurvilja taimi. Ka oli koolil suur, üle saja küülikuga farm.

Kool oli edukas ja pidevas arengus. Nii ehitati kooli suur kelder söögikraami hoidmiseks, ait ja veel mitmed vajalikud hooned. 1956. aastal asendati väike elektrit tootev mootor suure ja võimsa diiselmootoriga elektrijaamaga. Selle töö juures oli suur osa just vanemate klasside õpilastel.

Ka ehitati üks hoone, millest pool oli ettenähtud puutööde õpetamiseks ja teine pool majast jäi koduloomuuseumi rajamiseks. Siinkohal on hea meel tunnistada, et selle hoone ehitamisel sain ka mina esimesed müüriladumise oskused. Sain tunda, mida tähendab, kui teed tööd lohakalt või mõtlematult. Päris mitu meetrit värskelt tehtud müüri tõugati ümber, lasti kivid segust puhastada ja müür uuesti laduda. Olen siiani tänulik neile õpetajatele, kes sisendasid ka minusse tööarmastust, korrektsust ja kellaajast kinnipidamist.

Erilist rõõmu valmistas staadioni valmimine ning esimesed stardid ja pallimängud sellel staadionil. Iga viimase klassi õpilane istutas oma puu. Kuigi paljud puud on aja hammasrataste vahele jäänud, leidsin oma puu siiski elutervena eest.

Koos kooliga kadus külaelu

Aga suurimad tänusõnad kuuluvad siiski tollastele kooli õpetajatele. Nad olid karmid, kuid õiglased. Meenub esimene klassijuhataja H. Kaska, kes oli õpetajaks ka enne sõda. Lisaks raamatutarkustele õpetas ta, kuidas tuleb istuda, et vanas eas selg valu tegema ei hakkaks, kuidas tuleb suhtuda vanematesse inimestesse, kuidas kaasõpilastesse. Eriliselt olen tänulik õpetaja Asta Verile – tema õpetamisoskusele, aususele, inimlikkusele, aga ka karmusele. Sügav kummardus tema ees.

Kui sageli kuuleme inimesi kirumas nõukaaega. Julgen kinnitada, et Kurenurme kool oli väga eestimeelne. Koolis tegutses küll pioneerirühm, kuid minu koolis käimise ajal ei olnud koolis ühtegi NLKP liiget, ka direktor mitte. Ja mis veel – mitte keegi ei keelanud koolis võro keeles rääkimist.

Kahju, et kooli enam pole. Koos kooliga kadus ka külaelu. Tõsi, üks talunik on jäänud. Kuid kas seda saab võrrelda kasvõi Udsali ja Keema külaga, kus omal ajal tossas ligi 40 korstnat? Kas kunagi enam avatakse Kurenurme kool, kus hakkab õppima 130 või enam õpilast, nagu seda oli 50 aasta eest?

Autor: JÜRI VARIK, kooli vilistlane
Viimati muudetud: 21/07/2016 07:11:34