JAAN KIVISTIK, EMÜ emeriitdotsent.

Autojuhtimisega on kirjutajal üle 60-aastane kogemus. Poolsajanditaguse noorpõlveajaga võrreldes on tänapäeva liikluskultuur nii linnas kui ka maal tunduvalt halvenenud, õigemini öeldes kadunud.

Liikluses tuleks hinnata teisi liiklejaid endaga samaväärseks. Tulemuseks oleks vastastikune kooskõla ja kokkuvõttes liikluskultuuri paranemine ning avariide vähenemine.

Maanteeameti senised liiklusohutuse kampaaniad ning rahatrahvid pole soovitud tulemusi andnud ja kannatanutega liiklusõnnetuste hulk on viimase kümne aasta jooksul pidevalt suurenenud. Võrreldes möödunud aasta esimese viie kuu liikluses vigastatute hulka tänavuse hulgaga, on kasv üle kümnendiku, sealjuures raskete tervisekahjustuste hulk on kahekordistunud. Kannatanutega liiklusõnnetuste arv on analoogilises võrdluses suurenenud seitse protsenti (Maaleht, 22. juuni 2016).

Liiklusavariide hulka mõjutab esiteks kindlasti nii sõidu- kui ka veoautode arvu suurenemine. Teiseks on tulnud juurde palju x- ja y-põlvkonna noori sõitjaid, kelle juhikogemused on veel vähesed, kuid neil võivad istumise all olla rikaste vanemate uued, võimsad ja kiired autod. Kõigil neil on kiire ja kunagine autojuhtide vastastikune austus on kadunud.

Vastukaaluks on tekkinud uus nähtus – liiklusraev. Kolmandaks liiklusavariide hulga suurenemise põhjuseks on joobes või narkouimas juhtimine. Vihje sama aasta 26. veebruari nupule Õhtulehes: 24 alkoholi tarvitamise tunnustega mootorsõidukijuhti tabas politsei iseseisvuspäeval. Niipalju tabati, kuid teadmata jääb, kui palju tegelikult joobes juhte sõitis. Eesti keeldegi on tekkinud väljendid paadunud roolijoodik või pika paturegistriga liiklushuligaan.

 

Inimlikkus

Siinkohal soovin tänada neid mulle tundmatuid liiklusjärelevalve ja liikluspolitsei töötajaid, kes vihjasid puudusele, kuid inimlikkusest loobusid karistamisest.

Tartus Kastani tänaval peatas minu auto mundris mees ja küsis: „Kas teate, miks ma teid kinni pidasin?” Minu loomulik vastus oli: „Pole aimugi!” Järgnes vihje mingi pirni kohta, mis ei põlenud ja mille sain kiiresti vahetatud. Kuna mind ei noomitud ega trahvitud, jäi positiivne inimlikkuse impulss meelde.

Lisan näite, kus minu arvates olnuks võimalus inimlikult loobuda trahvimast. Parkisin südalinnas auto arvatava ajakuluga, millest peaks piisama hambaplommi panekuks. Paraku hambaarstid otsustasid, et hammast ei ole otstarbekas enam parandada ja see tuleb välja tõmmata. Seega tekkis täiendav ooteaeg.

Tuimestusest uimasena ning veritseva suuga jõuan auto juurde mõneminutilise hilinemisega. Keskealine mees täidab juba trahvikviitungit. Vabandasin ja selgitasin väikese hilinemise põhjust. Vastuseks sain, et alustatud trahvikviitungit ei saa pooleli jätta! Kas tõesti on tükk paberit nii asendamatu ja tõesti minimaalne hilinemine hambaravist tulnud autojuhile andestamatu?

Trahvist loobumiseks soovitas parkimise kontrollija pöörduda linnavalitsusse. Seda ka kohe tegin, lootes inimlikkusele. Sealne trahvist loobumise keeldumine noore meesametniku poolt oli topeltvalus, arvestades kannatanu hetkeseisu ja vanust.

Kõige värskem parkimistrahvi menetlus jättis hea mulje asjalikkusega, isegi viisakuse ja inimlikkusega. Pargitud autole jäetud teatele reageerisin samal õhtul ja palusin andestust.

Märkisin, et invaliidi parkimiskohale töövälisel ajal auto jätmise põhjustas ajutiste vigastushäiretega invaliidi tõendita kaassõitja. Vastuseks saadud kiri oli soliidne ja mulje järgi oldi valmis inimlikule lahendusele: „Mõistan Teie muret, kuid trahviteate tühistamiseks puudub õiguslik alus.” Maksin trahvi viivituseta ja sain selge näite, et trahvikorralduses puudub paindlikkus, mis võiks seal siiski olla mingi trahvi tühistamiseks erandkorras.

 

Ootamatus

Liiklus on tõesti täis ootamatusi. Kõige värskemast ootamatusest jäi mulje, et just seaduskuulekas käitumine võib tekitada kahtlustusi. Lugu juhtus ühel pühapäeval ilusal metsavahelisel maanteel. Näen eespool kaugemal seisvat tumedat sõiduautot. Samal hetkel heliseb taskus mobiiltelefon. Et sõites mobiiliga rääkida pole lubatud, juhin auto paremale teepervele ja peatun. Selgub, et kõnelda soovitakse minu abikaasaga. Ulatan temale mobiili ja lülitan mootori välja, et mitte segada kõnelemist ja kulutada asjatult kütust.

Ooteajal märkan, et seisnud auto hakkab tagurdama meie auto suunas. Kõne lõppes, käivitan auto ning möödun seisvast autost, mis kohe sõidab mulle järele ja annab tuledega märku peatumiseks. Peatun ja näen politseivestides mehi, kes ootasid ilmselt vanema ja hallipäise rahuliku mehe asemel kedagi teist. Annan autodokumendid ja saan vastata küsimustele, millega jõuti kindlustuspoliisini.

Ütlesin, et kindlustus on tasutud, nimetasin ka täpse kuupäeva ja lisasin, et minu vastust saab internetist kontrollida. Ootamatuks kontrollimiseks võis liiklusjärelevalvel tõesti jääda mulje, et peatuti, kuna kardeti tundmatus seisvas autos kohtumist politseiga. Lisaks ootuspärast väljumist metsa puu või põõsa taha ka ei tulnud. Mootori seiskamise ja käivitamisega kustusid ja süttisid auto tuled, mis võis tunduda ka kahtlasena. Seega põhjust kahtlusteks oli piisavalt.

Muidugi lõppes kõik rahulikult ja kummalgi poolel mingeid pretensioone polnud. Kuid selline ootamatu kahtluse alla sattumine paneb mind autojuhtidele soovitama, et ärge peatuge seisva auto taga, vaid sõitke mööda.

 

Absurdsus

Kui käesoleva aasta 7. aprilli Postimehes võrreldi Eestis tõstetavaid trahvimäärasid Saksamaal kasutatavatega ja riikide palgataset, siis on trahvide suure tõstmise huviga ikka tõesti midagi kreenis. Sõna absurdsus trahvi kahekordistamise kohta on küll liiast, kuid ideed trahve järsult tõsta ei saa pidada õigeks. Ajakirjanduses leidub viide, et karistusmäärade lihtne suurendamine välisriigis ei andnud oodatud efekti.

Järelikult meilgi paadunud roolijoodikute taltsutamiseks rahatrahvidest ilmselt ei piisa. Tuleks leida selged piirid, kus lõpeb rahatrahv ja algab sõiduõiguse ja autode äravõtmine, vangistus jne. Analoogilisi mõtteid on meie meedias juba piisavalt avaldatud, et ainult trahvide tõstmine liiklusohutust ei paranda.

Arvamuse pealkirjas toodud inimlikkus trahvimisel oleks suuremaks abiks, kui võib oletada. Andestamine võib anda kohati parema tulemuse kui karistamine.

Tõsine mõttekoht on ka trahvi seostamine sissetulekuga. Ajakirjanduses on arvukalt soovitatud trahvide suurust seostada sissetulekute tasemega. Lisan võrdluse, et kui pensionär või madalapalgaline peab maksma kinnitamata turvavöö korral trahvi 400 eurot, siis see moodustab 100 protsenti või rohkemgi tema sissetulekust. Kuusissetulekuga 4000 eurot või üle selle kaotaks sama seaduserikkumise eest ainult 10 protsenti kuu sissetulekust. Kus on siin võrdsus ja õiglus?

Kainemalt ja ettevaatlikumalt sõites väheneksid avariid ja hoiaksime rohkem raha kokku, kui saaksime trahvi tõstmisega raha kogudes. Tuleb soovida jõudu, mõistust ja poliitikutel erialatöötajate suuremat kaasamist, et koostada uus ja reaalsem trahvieelnõu.

Autor: JAAN KIVISTIK, EMÜ emeriitdotsent
Viimati muudetud: 21/07/2016 07:04:39