Ainar Käär madu näitamas. Foto: erakogu

Kes oskaks aimata, et ühes tavalises Parksepa korteris peab pereisa 32 madu, lisaks varaani, ämblikke, prussakaid ja gekot? Vähe sellest – et maod söönuks saaks, on mehel ka hiire-rotikasvandus ning külmkappki külmutatud hiiri-rotte täis.

Ainar Käär (33) on pidanud kõikvõimalikke koduloomi juba sellest ajast peale, kui ta veel Kanepis koolipoiss oli. Keskkooli ajal võttis ta omale esimese mao ja tollal oli tal ka leeguan. Omal ajal käis ta nii leeguani kui ka püütoniga isegi Tartu ülikooli botaanikaaias jalutamas.

Stepivaraanil on Ainari kodus kõige suuremad privileegid: tal on eraldi suur valgusrikas puur. Varaan on omapärane ja ürgse välimusega loom, kelle pikk ja kaheharuline keel pidevalt lõhnasid õhust üles korjab. Hellitavalt kutsub Ainar varaani prügikastiks, sest loom pole toidu suhtes valiv ning sööb ära närilised ja munad, mis madudest üle jäävad.

Vahel käib mees varaaniga õues jalutamas, loom pidavat astuma soliidse sammuga. Varaan võib sabaga enesekaitseks lüüa ja lõuad on tal hästi tugevad, küünised teravad. Inimesele ta ohtlik siiski pole. Suurema osa päevast varaan sööb ja magab, aga kui kõht on tühi, muutub aktiivsemaks ja liigub puuris ringi.

Lemmikloomadega Parksepa järves ujumas

Madude ja varaaniga on Ainar Käär ka Parksepa järves ujumas käinud, seda küll ajal, kui teisi ujujaid ei ole.

Selles toas, kus reptiilid elavad, on sooja 28 kraadi. Varem oli see tuba saun, nüüd on seal põrandaküte ja ruum on kohandatud madude vajadustele vastavalt.

Vahepeal võtab Ainar mõne mao välja, et nad inimese puudutamisega rohkem harjuksid, sest meest kutsutakse ka väga mitmesugustele üritustele oma loomi näitama. Maod on käinud koos peremehega sünnipäevadel, firmapidudel ja suvepäevadel, aga eriti meeldib Ainarile käia koolides ja lasteaedades loomadest rääkimas. Üritusele saab minna aga ainult juhul, kui ruumid on piisavalt soojad või õues on suvesoojus.

Mürkmadusid tal enam ei ole – neist loobuti, kui perre sündis esimene laps. Ühte neist ära antud mürkmadudest – valgehuul-odapead – nägi Ainar hiljem ühes „Viimase võmmi” seerias.

Aga miks just maod? „Hakkasid meeldima,” vastab Ainar. „Nad on teistmoodi. Nende toitumist on huvitav vaadata. Lisaks ei aja nad karva, ei tekita allergiat, ei haugu, nendega ei pea väljas käima.”

Kõige pikemad maod Ainar Kääri kollektsioonis on kuningboad – üks neist on 2,7 meetrit pikk ja kaalub 15 kilo. Eelmisel aastal oli kahel suurel emasel kuningboal üks maonoormees külas ehk ajutiselt Ainari juures hoiul. Selle tulemusena sündis mullu juuni lõpus 40 kuningboapoega. Osa poegadest on ära antud, osa jääb koju, osa on veel soovijatele saadaval.

Kuningboad kägistavad oma toidu ja võivad alla neelata enda jämedusest kaks korda suurema saagi. Aga kuningboa võib ka hammustada.

Kuningboa hammustas näo veriseks

Mõni aeg tagasi, kui suuremad maod elasid veel varaani puuris, hammustas üks oksal kõlkuv kuningboa Ainarit, kui ta läks puuri madusid söötma, niimoodi, et tal oli nägu kolmest kohast verine – selleks oli vaja vaid ühte hammustust. Kuningboal on nimelt väga laiad lõuad ja teravad hambad.

Mõned maod on Ainari kollektsioonis üsna värvilised, sest nad on selliseks aretatud. Aretuse teel on saadud väga palju värve ja mustreid, mida looduses ei kohta. Selle kinnituseks on Ainaril kaks Hondurase kuningmadu, kes on täiesti erinevad ja pole kumbki looduslikku värvi.

Vahest isegi kõige õõvastavam pilt avaneb Ainari kodus aga roomajate toa külmkapist, mis on täis korralikult plastkarpidesse pakitud hiiri ja rotte ning nende poegi.

Oma hiire-rotikasvanduse kohta ütleb Ainar, et praegu on tal neid vähe – kõigest 500–600. „Just panin külma hästi palju ära,” sõnab ta.

Maod ei vaja pidevat toitmist, hiired-rotid aga küll. Näriliste toiduks kulub 100 kilo jõusööta kuus. Ainar Käär rõhutab, et enne, kui madu koju võtta, tulebki välja mõelda, kust saab neile järjepidevalt sööki hankida. Mõned maod söövad näiteks ainult mune. Kui nad on veel väikesed, siis mahuvad neile lõugade vahele ainult amadiini või kanaarilinnu munad. Neid on aga vaja kuskilt saada. Ainaril on ka üks munamadu – see sööb juba vutimune.

Madusid toidetakse ühe-kahe nädala tagant. Suuremaid harvem, väiksemaid sagedamini. Nad suudavad väga kaua vastu pidada ka ilma söömata. Mõned maod teevad ise vahel mitmekuulisi pause, kus nad ei söögi midagi.

Kuigi madusid on Ainaril 32, tal oma lemmikut pole. Põnev on näiteks Texase roninastik ja seda just selle poolest, et ta on lumivalget värvi, kuigi looduses on ta kirju. See loom põristab sabaga, imiteerides sellega lõgismadu.

Ämblikud ja geko söövad prussakaid

Ainaril on ka kaks ämblikku ning et ämblikud ja põneva välimusega geko söönuks saaks, kubiseb üks karp madude toas marmorprussakatest. Kaks suurt Madagaskari prussakat elavad omaette n-ö poollemmikloomadena. Lisaks on ühes karbis prii elu peal kolm pisikest maailma väikseimate näriliste hulka kuuluvat Aafrika kääbushiirt.

Madude pidamine küll ajakulukas ei ole, aga siiski – kogu selle loomaaia pidamiseks kulub nädalas üks tööpäev. Suurem osa sellest ajast läheb rotifarmi hooldamisele. Madudega on palju lihtsam: paned värske vee ja kuiva paberi alla ning korras. Madude pärast saaks vabalt reisile sõita, rottidele peab aga leidma hooldajad.

Huvi pärast tegeleb Ainar Käär hiirte ja rottide aretamisega – neid on tal nüüdseks juba palju värve ning ka kõrvade kuju, saba pikkus, karvkate või karvatus, silmavärv ja kasv on erinevad.

„Toit peab ka ilus olema,” ütleb selle peale Ainar.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 16/06/2016 08:14:49