Võru linnapea Anti Allas.

Olen osalenud haldusreformi protsessis alates 2000. aasta augustist, kui selle keskele Võru maavalitsuses tööle asudes esimesest päevast peale potsatasin. Siis käis Tarmo Looduse eestvedamisel reform, mis varsti aga poliitilise kokkuleppe puudumise või ka otsustamisjulguse vähesuse tõttu põhja lasti.

Kui võrrelda tollast reformi praegusega, siis suurt vahet pole. Ikka on haldusreform kui projektita ehitatav maja. Oluline tegevus on alanud, kuigi paberil pole spetsialistide ja kogukondade esindajad asju sisuliselt läbi mõtelnud.

Vahe kahe reformi vahel on vaid selles, et aastaid kestnud soigumine haldusreformi teemal on inimesed nii ära tüüdanud, et rahva enamus on andmas protsessile rohelist tuld. Nüüd ollakse veendumusel, et see reform tuleb lihtsalt ära teha, sest rohkem enam ei jõua seda juttu kuulata. Teisisõnu on pere heakskiit projektita ehitatavale majale olemas.

Kas saab palju hullemaks minna?

Kui keegi arvab, et sellele järgneb nüüd tavaline vingumine ja haldusreformiidee põhjalaskmine allakirjutanu poolt, siis tuleb pettuda. Loomulikult on mul palju kahtlusi ja kõhklusi, kuid olgem ausad: kas ikka saab palju hullemaks minna? Arvan, et ikka ei saa küll.

Haldusreformi ootel on riik viimased 20 aastat vähendanud omavalitsuste omaotsustusvõimet, pitsitanud neid rahaliselt ja tekitanud nn Tallinna piiramise sündroomi (ei saa teha, kuna siis saab Tallinn ka). Kõik see on kokku võttes loonud olukorra, kus minu arvates tasuks pisut rohkem riskida kui leppida mugavuslahendustega, et teeme nagu veidike haldusreformi – jagame omavahel midagi ära –, aga tegelikult elame sisuliselt samamoodi edasi.

See, et keskvalitsus on 20 aastat omavalitsusi pitsitanud, on eriti valusasti löönud maakonnakeskuste omavalitsusi. Võru on üks ehtne näide selles reas. Nii võibki praegu öelda, et haldusreformi pole niipalju vaja mõnetuhandese elanikkonnaga linnalähedasele vallale, vaid märkimisväärselt rohkem maakonnakeskuse linnale.

Kogu asja iva peitub selles, et keskvalitsus ei ole senini soovinud ega tahtnud näha erinevusi nende omavalitsuste toimimises. Aastaid on kõiki omavalitsusi nende suurusest sõltumata pearahapõhiselt võrdselt rahastatud, unustades seejuures nüansi, et maakonnakeskuse omavalitsusel on täita palju laiemad funktsioonid kui paarikümne kilomeetri raadiuses paiknevatel väikestel omavalitsustel. Ma ei taha öelda, et neid väikseid omavalitsusi oleks üle rahastatud – pigem mitte, kuid vaieldamatult seisneb suur probleem maakonnalinnade alarahastuses. Eriti väljendub see investeeringute puhul objektidesse, mida ei ole vaja ainult keskuse kodanikele, vaid kogu piirkonnale. Olgu selleks suur spordihall, kultuurikeskus, linna läbivad transiitteed jne, jne, mida kasutavad kõik piirkonna elanikud. Seni on nende objektide ehituse pidanud kinni maksma keskusomavalitsuse maksumaksjad.

Selle tagajärjel ongi kujunenud olukord, kus maakonnakeskuse linna lasteaiaõpetajate palgad on kuni paarsada eurot väiksemad kui tuhande elanikuga omavalitsusega (vallaga) maakonnas. Samasuguseid näiteid võib tuua ka mitme muu valdkonna kohta. Remontimata lasteaiad, üks kõrgemaid lasteaiakohatasusid maakonnas, kuigi Võru linn on paar aastat tagasi vähendanud lasteaiakohatasu 22,4 eurolt 17 eurole. Sarnaste linnade seas on Võru ujunud selles valdkonnas vastuvoolu, sest näiteks Viljandis on viimastel aastatel lasteaiakohatasu tõstetud juba ligi 50 euroni.

Kuidas siis peaks liikuma edasi?

Et olla positiivne, siis võib öelda, et põhimõtteliselt võib ka projektita maja ehitada ja mõningatel juhtudel on see ainus võimalik variant, sest projekti koostamise käigus võidakse nii tülli minna, et peale selle, et maja jääb ehitamata, läheb ka pere lahku. Kujundlikult on see kindlasti üks põhjusi, miks praeguse haldusreformi eestvedaja, riigi valitsus, ei soovi eriti detailidesse laskuda. Kuid seda suurem vastutus langeb piltlikult öeldes meistritele ehk praegustele omavalitsustele, kes selle maja peavad ilma joonisteta valmis ehitama ehk haldusreformi ellu viima.

Selline olukord nõuab pidevat kainet arutelu, et tehtavad otsused väga valed ei oleks ja tervikpildi saavutamiseks vajalikud detailid ei ununeks. Ehk siis paralleeli majaehitusega tõmmates tuleb silmas pidada, et elektrijuhtmestik ja pistikukannud ei jääks enne krohvimist paigaldamata ning et need saaks õigesse kohta. Selline protsess nõuab aga tavalisest rohkem aega, kuid aega peaaegu enam ei ole.

Selles olukorras olen end tabanud mõttelt, et äkki oleks mõistlik tõmmata pidurit, sest terve mõistus tõrgub aru saamast, kuidas hea maja ilma projektita ikka ära ehitatakse ja veel nii kiiresti. Teisalt aga olen jõudnud seisukohale, et ju siis oleme jõudnud oma regionaalhaldusega punkti, kus seekord tuleks reform siiski ära teha, kuigi väga suurt kindlust ei ole. Ainuke, millele saab loota ja milleks üles kutsuda, on see, et kogu piirkond unustaks sellel olulisel momendil isiklikud ja poliitilised vastuolud ning istuks kui üks mees seda keerukat ülesannet lahendama. Usun, et saavutaksime koos päris hea tulemuse, ilma et nii väiksemad kandid kui ka maakonnakeskus sellest peaks kannatama.

Sellest argumendist lähtuvalt on ka Võru linna koalitsioon ja opositsioon suutnud ilusasti ühe laua taha ära mahtuda ja teinud üksmeelse ettepaneku kõigile Võrumaa omavalitsustele ja neljale Põlvamaa omavalitsusele ühise laua taha istuda, et ka suure omavalitsuse plaan üheskoos läbi mõelda. Olen isiklikult mitmel korral Võrumaa omavalitsusliidus kolleegidele öelnud, et Võru linn peab väga lugu väikeste omavalitsuste soovist esialgu väiksemaid ühendusi moodustada, kuid siiski oleks mõistlik samal ajal pidada ka läbirääkimisi maakonnasuuruse või pisut suurema omavalitsuse moodustamiseks.

Arvan, et kogu piirkonna arengut silmas pidades oleks sellel variandil rohkem plusse kui nende omavalitsuste liitmisel, mida omavahel seob vaid hirm suure omavalitsuse ees. Kui sellest suurest omavalitsusest ei saa ka asja, siis on selle koostöö tulemus väga hea alus tulevaseks koostööks omavalitsusliidu tasandil ja ühtlasi aitaks mõista kitsaskohti, mis vaevavad nii maakonnakeskust kui ka väiksemaid omavalitsusi. Igal juhul sõltub Võru linna tugevus kogu piirkonna elujõust ja teisalt sõltub kogu piirkonna käekäik maakonnakeskuse võimekusest pakkuda olulisi teenuseid, mida igal pool lihtsalt ei ole võimalik pakkuda.

Kas teeme ära? Võru linn on valmis asja mõistlikult eest vedama. Siit ka üleskutse nendele omavalitsustele, kes Võru ettepanekule on praeguseks ei öelnud. Palun mõelge veel kord asi läbi – üheskoos asja arutada võiksime ikka!

Autor: ANTI ALLAS, Võru linnapea (SDE)
Viimati muudetud: 09/06/2016 07:49:32