Ilmar Vananurm.

Erakond/partei, mille juhid nii rahumeeli on lendu lasknud või omakasuks pööranud sadu miljoneid rahaühikuid (EVP/EEK/€), seisab nüüd kukalt kratsides lõhkise küna ees. Rahapuudus sunnib tõstma makse ja kokku tõmbama riigiettevõtete kulutusi. Ent ametnikud kartulikoori ei söö ning nagu ikka ja alati, ei koonda bürokraatia oma latvu – ministeeriumide ametnikerohkust. Omasid ei reeda ei slaavlased ega ugrilased.

Haldusreformiga püüab valitsus kustutada põuapalangut.

Oleksin vaegnägija, kui ei silmaks haldusterritooriumide koondamises ka arukaid momente. Pea igas vallas on ühetaolisi spordi-, kultuuri- ja isegi kultusobjekte, mille üldhinnaga saaks maakonnakeskusse lausa ooperiteatri ehitada. Igas vallas on korralikud koolivõimlad. Ainult et pole enam koole ja lapsi ega noori. On ehitatud ka kergliiklusteid, mida mõnes kandis kasutavad kaks pensionärinnat, kolm last ja neli peni.

Mis puutub aga ooperiteatrisse, siis see on hää näide: Eesti pealinna oleks uhke ooperiteater (Vilniuse oma taoline) kerkinud juba Vene rublade eest, kui poleks tülli mindud ühe hõlmikpuu pärast.

Seto vald, Kaguvald või Megavald?

Siin Kagu-Eestis kõneldakse mu mäletamise perra juba kümme aastat mingist Seto vallast. Mis asi see on ja milleks seda vaja? (Seto hõlmikpuu? Ilmapuu?) Omaaegse Petseri maakonna alal sündinuna näen ma selle Seto sildi taga vaid ühe teatud ringkonna ärihuve. Mingeid muid eesmärke ei hakka küll silma.

Seto kultuur? No kuulge – kultuuri kui vaimsusliigi arendamiseks ja hoidmiseks pole küll eraldi omavalitsusüksust vaja. Vene kultuuriühendused säilitavad ja edendavad edukalt oma vene kultuuri Eesti vabariigi koosseisus. Vastseliina võrokad (pooled ehk polegi võrokad?) jäävad omakeelseid, omameelseid traditsioone jätkama ka siis, kui haldusüksus Luhamaast ja Saalusest Veriora ja Võõpsuni ulatub. Või panevad suu lukku ja käed rüppe?

Olen kuulnud, et osa Orava valla inimestest peab häbistavaks olla ühes vallas niinimetatud setodega. (Keegi ei tea, kui palju setosid ehk tõelisi petserimaalasi üldse neis niinimetatud seto valdades elab?)

Inimestes elab ikka veel sajanditepikkune üleolev suhtumine teise riigi ja teise kubermangu rahvasse. Oma rahvas aga elas ja arenes teises keskkonnas, ilma eestikeelsete koolideta. Isegi selle sajandi 40 aastat tekitas kahe Saksamaa vahel tohutu võõristuse – mis siis rääkida 300 aasta vanusest haldusmüürist Pihkvamaa ja Liivimaa vahel!

Tänasel päeval aga on halva suhtumise süüdlasteks just need setotajad ise, kes aiva määgivad mingist erakordselt eraldiseisvast seto rahvast.

Olen meedias ennegi märkinud, et elasid ligi tuhandeaastase ajalooga Pihkvamaa ja Petserimaa eestlased – Sõto Maa inimesed –, keda juba Liivi sõja aegadel paisati ühtede valitsejate alt teiste alla ning kes peale Põhjasõda eraldati kolmeks aastasajaks sugulashõimudest, siinsamas kõrval, Liivimaa kubermangus, elavatest võrokatest ja tartlastest.

Kas ikka muudkui jaga ja valitse?

Eraldumine on kasulik vaid valitsejaile: poliitikuile, ametnikele, jagajatele, mitte rahvahulkadele.

Põhimõtet jaga ja valitse (divide et impera) tunti juba enne Kristuse aega.

Praeguse valla jaotuse vastu ei ole mul küll mitte kui midagi. Kahju vaid, et kohaliku vallavolikogu käsi ning tegutsemistahet hakitakse pealinna poolt aina lühemaks-vähemaks. Seegi on seesama mainitud printsiip. Isiklikult soovin tagasi Petseri maakonda. Kuid ei pelga sedagi, kui vallakeskuseks saab Võru või Orava.

Maakonnakeskuses, nagu tavatses öelda mu vanaema, on siiski „üts tii ja mitu asja”: maakonnakeskuses on apteegid, juristid, PRIA, põllumeeste seltsid, trükikoda, lehetoimetused, pangakontorid, muuseumid, erialaarstid, sünnitusmajad ja matusekontorid, ehituspoed ning hunnik muid poode ja firmasid. Kindlasti tuleb aastas paarkümmend korda maakonnakeskuses käia, isegi kui seal tööl ei käi.

Mis siin pikalt seletada. Eraldamise ning eraldumise kohta, olles juba teema sees, märgin siinkohal ära ka selle, millest olen mõelnud igat Setomaa ja Uma Lehe ajalehenumbrit käes hoides: kellele küll on vaja sellist oma nurka pugemist? Läbinisti setokeelset ja üdini võrokeelset lehte ei suuda lugeda ükski mu suguseltsi liige (peale minu, filoloogi) ja seega oletan, et neid lehti loeb üsnagi vähe inimesi.

Neid loeb suur hulk inimesi, võib keegi vastu öelda. Olgu! Kuid kui need lehed oleksid kasvõi poolenisti kirjakeelsed, saaksid Kagu-Eesti uudistest osa kümneid kordi rohkem inimesi kui praegu. Ajaleht pole ju kunagi olnud mingi keeleõpik! Kas meie, kes me kõik ju käisime eestikeelsetes koolides, oleme nüüd ühtäkki mingi eraldi rahvas, eraldi tõug, nurka tõmbunud kultuurifriik, võrokafriik, setofriik?

Eraldamine, hakkimine, lahkulöömine tähendab inimestele alati vägivalda. Ning iseeraldumine omastest ei saa ju samuti olla rahva tahe.

Autor: ILMAR VANANURM
Viimati muudetud: 02/06/2016 08:44:33