Tuuli Võsa ütleb, et hingehoidja peab meeles pidama, et hea vestluse alus on toetav kuulamine, mitte niivõrd rääkimine. Foto: erakogu

Vaimne tervis on Eestis tundlik teema. Valitseb mentaliteet, et psühholoogi poole pöördumine tähendab justkui enda läbikukkumise tunnistamist. Hingehoidja Tuuli Võsa näeb vaimse tervise parandamise ühe lahendusena hingehoiuteenuse pakkumist.

Rohkem teatakse kaitseväes, vanglates ja politseis töötavatest kaplanitest. Vähem haiglate, hooldekodude ja teiste asutuste vajadusest hingehoidja järele. MTÜ Hingetugi kaudu plaanib Võsa koos kolleeg Veelika Jõgiga muuta hingeabi Kagu-Eestis kättesaadavamaks.

Tuuli Võsa, rääkige omast kogemusest, kus on näha, et abist on puudus.
Ma arvan, et seda puudust võib tajuda eelkõige meditsiini valdkonnas, aga ka omavalitsuste töö selles osas, mis puudutab elanikega suhtlemist. Arstidel, õdedel, hooldustöötajatel, omavalitsuste spetsialistidel ei ole sageli selleks aega või tahtmist, et inimese hetkeolukorda süüvida.
Tegelikult aga võib pisike toetus õigel ajal sobivas võtmes inimese tervisele olulisemgi olla, kui hilisem nii-öelda tagajärgede likvideerimine. Vahel pole muud vaja kui julgustavat naeratust ja mõnd head sõna. Raviprotsessis ja igapäevases suhtluses teeb imet hooliv tähelepanu. Sageli inimesed suruvad oma tundeid alla ja teevad oma tervisele sellega karuteene, samuti mõjutab pikalt allasurutud tunnetega elamine kõigi pereliikmete elu.
Kindlasti aitaks hingehoidja kaasamine kriisiabi andmisse Kagu-Eesti piirkonnas palju paremini toetada inimesi võimalikult kodu lähedal. See on mõtlemiskoht sotsiaaltöötajatele, et kuidas ja mil viisil seda tööd korraldada, et valdkondadeülene töö oleks tavalisele inimesele tuntav.

Kus saaks hingetööd tuntavalt täiendada?
Üks tavalisemaid kohti, kus tunded paisu tagant pääsevad, on meditsiiniasutused. Kui ilmneb mõni tervisehäda, oleme tavalisest tundlikumad, ärrituvamad, sõltuvalt tervisehädast kindlasti ka abitumad.
Olen ise patsiendina seda korduvalt kogenud, et arstidel ja õdedel on vaja juba kiirustada järgmise inimese juurde ja tekib selline olukord, kus alles pärast tuleb pähe, mida veel küsida või öelda, aga pole enam kelle käest küsida. Eriti loomulik on see hirmude korral, mis on meis kõigis olemas. Vahel on raske neid endale tunnistada, veel raskem aga neist kellegagi rääkida.
Muidugi on ju võimalus vajaduse korral psühholoogi või psühhiaatri poole pöörduda, kuid paljud inimesed ei kasuta seda – tuues (enda jaoks) vabanduse, et asi pole ju nii hull. Elatakse edasi lootuses, et küll hakkab parem ja saab ju hakkama. Hakkama saab, aga samas foon uute tervisehädade ilmnemiseks on palju suurem. Seda tahku on Eestis teadustöödes uuritud ja arvestades meie arstide, õdede ja hooldustöötajate koormust, pole kahtlustki, et ka usinad aitajad ise vajaksid inimest, kes neid lihtsalt ära kuulaks.
Eriti täpselt oskab haiglaspetsiifikat kindlasti edasi anda Lõuna-Eesti haiglas töötav Hille Vaht, kes on muude tööülesannete kõrval ka hingehoidja oma meeskonnas ning kes on lõpetamas hingehoiu eriala usuteaduse instituudis Tallinnas.

Mille järgi peaks inimene selgusele jõudma, kas ta vajab psühholoogi, hingehoidja, vaimuliku või kellegi teise abi?
Üldiselt vastates on see sisetunde küsimus. Eriti heal juhul saaks kaasata kõiki neid spetsialiste parema tulemuse saamiseks. Hea on, kui inimene saab kelleltki küsida, millisesse teraapiasse tema olukorras oleks kõige parem minna.
Selleks ongi hingehoidjad, et aidata inimesi ilma keeruliste skeemideta, ilma ravimiteta, anda esmatasandi hingeabi ja vajaduse korral julgustada inimest edasist abi otsima. Hingehoidja võiks olla oluline lüli ühtses meeskonnas, kus eesmärk on inimeste vaimse tervise hoidmine võimalikult heal tasemel. Sellele tasuks rohkem ka seadusloomes mõelda.
Vaimulike poole pöördumise vajadust tunnevad ilmselt eelkõige kogudustesse kuuluvad inimesed ja neil on tõenäoliselt teada, millise koguduse juures tahetakse vaimuliku jutule minna. Enamasti on see vajadus seotud eksistentsiaalsete küsimustega.
Sageli on perearstid need, kes leiavad aega inimesi ära kuulata ja oskuslikult edasi suunata. Siiski teame, et perearstid on ülekoormatud: juba andmete arvutisse sisestamine ja muud mittemeditsiinilised toimingud võtavad neil iga päev uskumatult suure osa tööajast. Kui on vaja spetsiifilisemat psühholoogilist abi ja pikemaajalist teraapiat, tasub minna psühholoogi juurde.

Milline oleks ideaalne psühholoogi ja hingehoidja koostöö? Näiteks raskesse leina kinni jäänud inimese puhul.
Ma arvan, et see olekski inimesele sobiva teraapiavormi kasutamine kombinatsioonis kohtumistega hingehoidja juures. Leina kinni jäänud inimest on keeruline aidata nii lähedastel, psühholoogil kui hingehoidjal. Kui inimene ei hooli olevikust ega näe tulevikku, siis on tema motivatsioon sellisele nõustamisele tulla küllaltki väike. Usun, et siin saaks aidata näiteks koduteenuse rakendamine.
Hingehoiu valdkonnas on meil plaanis seda oma MTÜ kaudu pakkuma hakata. Siis saab tõesti jõuda ka inimeseni (vähemalt tema ukse/värava taha), kes vajab abi ja keda lähedased püüavad aidata, aga kes ise spetsialistide juurde ei lähe.

Tavapsühholoogiaga võrreldes tundub, et suur erinevus tuleneb mineviku küsimuses. Psühholoogid otsivad lahendust toimunu analüüsimise kaudu, aga hingehoidja keskendub praegusest hetkest edasiminemise protsessile?
Võib-olla on vahe jah pigem selles, et hingehoidja keskendub eelkõige inimese hetkeolukorrale ja sellele, kuidas inimene saab ise oma olukorda muuta, mitte niivõrd sellele, mis minevikus on toimunud. Kuid see ei tähenda seda, et hingehoidja ei vajaks inimese paremaks mõistmiseks infot minevikusündmuste kohta. Minevikusündmusi käsitlevad nii psühholoogid kui hingehoidjad, ikka psühholoogilisest aspektist.

Kas on teemasid, mille puhul te ei paku oma abi?
Pealtnäha väike probleemike võib vestluse käigus osutuda sütikuks, mis toob välja vana läbielamata leina või valu, läbitunnetamata jäänud allasurutud tunded või muu sellise. Teisalt, suureks probleemiks peetud olukord võib vestluse käigus kahaneda inimese enda jaoks juba tuntavalt väiksemaks ning inimesel on vestluselt tulles juba kergem oma edasistele sammudele mõelda.
Neile, kes tulevad päriselt ikkagi hingeabi saama, ei panda silte külge ega mõõdeta probleemi suurust. Kui keegi tuleb väljamõeldud probleemiga lihtsalt nalja tegema (nagu alati on lollitajaid näiteks 112 helistajate hulgas), siis võib ka selle taga olla abivajadus, mida varjatakse naljategemise taha, aga mis hea vestluse käigus võiks välja tulla.
Mina suhtun igasse abivajajasse tõsiselt, ka neisse, keda arst võib-olla on ära saatnud ja öelnud, et „teil on lihtsalt asjad peas kinni“. Jah, meil on sageli asjad peas kinni, aga siis tuleb ju teha midagi selleks, et ei oleks ...

Religiooniaspekt, vähemalt hingehoidja õppes, tundub olevat seotud kristlusega. Kas hingehoidja suudab religiooni kaasata ka teiste uskude puhul?
Jah, sellel on tõesti kristlik põhi, sest tänapäeva hingehoid on välja kasvanud kirikus tehtud hingehoiutööst. Tänapäeva ühiskonnas on hingehoid lihtsalt olemas ka väljaspool kirikumüüre. Kõikjal, kus inimesed võiksid seda abi vajada. Paljud hingehoidjad on praegugi ametisse pühitsetud vaimulikud, kuid nende kõrval on ka need hingehoidjad, kel pühitsust pole. Ühtmoodi olulised on kõik, sõltumata töökorralduse viisist, ja ühtmoodi kutse-eetika kehtib kõigile.
Eelkõige on selleks tööks vaja kutsumust, tahet teha endaga tööd, sest hingehoidja põhitöövahend on hingehoidja enda isik. Samuti peab hingehoidja ikka meeles pidama, et hea vestluse alus on toetav kuulamine, mitte niivõrd rääkimine. Seega – heal hingehoidjal on eelkõige hea kuulamisoskus.
Usulised vaated või nende puudumine ei ole takistus. Suurematest religioonidest on hingehoidjal teadmised olemas, rõhutan siinjuures, et ka maausust. Sageli arvatakse, et maausulised peavad eemale hoidma neist, kel mingit pistmist kristlusega. Kindlasti on neid maausulisi, kes keelduvad (kristliku) hingehoidja juurde tulemast. Kuid kumb siis on parem, kas minna ja vestelda hingehoidjaga või jääda seda, mis vaevab, edasi oma hinges kandma?

Kui paljudele inimestele on MTÜ-l Hingetugi võimalik praegu appi jõuda puhtalt inimressursi põhjal?
Oleme oma tegevust käivitamas praegu ühes vallas – Lasval. Niisiis oleme esialgu arvestanud Lasva valla elanikega eelkõige. See on meil katseprojekt. Praegu pole veel vastust tulnud, kas meie projekt läheb rahastamisele. Alustame oma tegevust igal juhul. Paari aastaga võiks meie ettevõtmine laieneda, loodetavasti ka Võru linna. Samas on kõik, kes leiavad võimaluse tulla, juba praegu Lasvale oodatud.
Praegu on MTÜ tegevuse taga kaks hingehoidjat. Meilt saab ka tellida loenguid ja vestlusringe üldpsühholoogia ja hingehoiu valdkonna teemadel. Kui aja jooksul selgub, et on vaja rohkem inimesi kaasata, siis kindlasti leiame endale pädevaid hingehoidjaid juurde. Ühe inimesega läbirääkimised juba käivad.
Siinkohal üleskutse kõigile ametnikele, keda see puudutas: võtke ka teie julgelt meiega ühendust ja aidake meil mõelda, kuidas paremini abivajajateni jõuda ja kuidas seda tegevust rahastada, et hea algatus ei jääks materiaalsete vahendite nappuse tõttu kiratsema. Rohkem armastust ja hoolivat tähelepanu meie kõigi igapäevaellu!

Autor: Aksel Lõbu
Viimati muudetud: 12/05/2016 11:26:11