Kui arvestada haldusüksuste paiknemist ja demograafilist olukorda, siis tõmbekeskusteks peaksid jääma maakonnalinnad. Avalikud teenused ja asutused, mis on väiksematest kohtadest kadunud, peaksid praegustes maakonnakeskustes kindlasti säilima ja olema maakonna elanikele, mõistlikus kauguses kättesaadavad, haigla, apteegid, lastaiad, koolid, pangakontorid, poed jne. Kui tervishoiuteenused, haridusasutused jne jääksid liiga kaugele, koliks suur hulk inimesi suurtele keskustele veelgi lähemale.

hallo kodanik, sa vist elad ise mõnes maakonnalinnas. mõnelpool on maakonna keskusesse pea 40 kilomeetrit, mis tollest tolku,et seal on teenused. minu jaoks ju pole.

Muutused on paratamatud, palju noori, tööealisi inimesi liigub Tallinnasse, osa ka Tartusse ja väikestes kohtades jääb maksumaksjate hulk aina väiksemaks. Ei saa enam eeldada, et kõigi elanike jaoks on elementaarsed teenused elukohast, nii kuni 20 km raadiuses. Maakonnakeskused, nt Põlva, Jõgeva, Viljandi, asuvad üsna maakonna südames. Kui senised maakonnad jääksid alles ja vajalikud asutused ning avalikud teenused oleksid vähemalt maakonnakeskustes kättesaadavad, siis oleks see elanikele parem variant, kui et ainuke võimalus oleks sõita suurtesse keskustesse, Tallinnasse, Tartusse jne. Maakohtades ja väikelinnades on suur osa elanikest pensionärid. Kui nt maakonnahaiglates väheneb ka eriarstide kättesaadavus või kaotatakse maakonna haiglad üldse ära, peaks osa inimesi 40 km asemel sõitma maha palju pikema vahemaa. Mis üldse motiveeriks inimesi jääma või tulema elama maakohtadesse ja väikelinnadesse, kui isegi arstiabi saamiseks tuleks maha sõita mitmekümneid kilomeetreid?