Maarika Niidumaa.

Viimasel ajal on hariduse valdkonnas olnud teravalt üleval mitmed teemad. Kõik on ilmselt kuulnud sellest, et Eestis on tarvis koolivõrku korrastada. Väidetakse, et koolimaju on palju, aga lapsi vähe. Maalaps, kelle koolimaja suletakse ja kes peab hakkama kodust kaugemal koolis käima, saab lõpuks karistatud puuduliku regionaalpoliitika tõttu.

Maakooli juhina kriibib hinge kõige rohkem see, milliste vahenditega koolivõrku korrastatakse ja kuidas seda teemat kajastatakse. Näiteks avati äsja põhikoolivõrgu korrastamise taotlusvoor. Selles voorus saab toetust taotleda olemasoleva õppehoone rekonstrueerimiseks, uue õppehoone ehitamiseks, selle sisustamiseks või õppehoone või selle osa lammutamiseks. Ehitatakse uusi riigigümnaasiume. Toetust saavad taotleda vaid omavalitsused, kes korrastavad koolivõrku – liidavad koole, kaotavad kooliastmeid või gümnaasiume.

Järjest enam gümnaasiume on aga sunnitud tegevuse lõpetama, sest riigipoolne rahastamine on nii nigel, et ei tule kuidagi toime. Kui kohalikul vallal pole jaksu või tahtmist toetada, tulebki kool kinni panna. Väidetakse, et maakondlikud gümnaasiumid suudavad anda kvaliteetsemat haridust. Eks see nii ka kujuneb, kui väiksema õpilaste arvuga koolide rahastamist vähendatakse ja loodavatesse riigigümnaasiumidesse panustatakse.

Küsimus, kuidas kaugemate kantide lapsed üldse puuduliku ühistranspordikorralduse tõttu sinna pääsevad, on jäetud lapsevanemate lahendada. Õpilaskodusid ju tavaliselt pole.
Nüüdseks on lõppenud vaidlused digitaristu arendamise määruse ümber. Nimelt töötas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium välja määruse, mille järgi saavad infotehnoloogia digitaristu arendamiseks toetust küsida koolid, kus on vähemalt 80 õpilast või mis on koolivõrgu tähenduses korrastatud. Seega enamik maakoole üldse ei saagi seda toetust taotleda! Samas mindi sel aastal riiklikult üle digivormis tasemetöödele.

Seega peab kohalik omavalitsus ise leidma raha oma kooli IT-taristu arendamiseks. Kui kohalik vald ei suuda nõudeid täita, siis öeldakse: kehv kool, pole nõutavaid tingimusi. Aga kuuldavasti on maaomavalitsused olnud selles osas tublid. Sellegipoolest on niisugune lahterdamine ebaõiglane. Maaomavalitsused on koolidesse panustanud palju: võimaldanud lastele näiteks õppekäike, huviringe, vaba aja tegevusi, tugiõpet, taganud lasteaiakohad. Sellest räägitakse vähe. Pigem on kõne all õpilaste arv. Eestimaa on nii väike, et siin peaks olema iga laps oluline.

Haridusvaldkonna otsustajad on viimasel ajal viidanud äsja avaldatud OECD raportile. Toonitatakse, et raporti kohaselt on hädavajalik koolivõrku korrastada. Aga selles on ka öeldud, et meie süsteem on väga hea ning Eesti hariduse tase on Euroopas üks paremaid, ehkki hariduse rahastamine on keskpärane. Eesti tulemused on haridusse panustatavaid vahendeid arvestades väga head. Seega peaks hoopiski analüüsima, miks nii on, ja tegema koolikorralduslikud otsused sellest lähtuvalt.

Meil aga kipub minema teisiti. Äsja avaldas riigikontroll arvamust, et õpetajaid on liiga palju. Riigikontrolli väitel on Eestis 1500–1600 õpetajat ülearu ning ainult kümnes omavalitsuses 213st on õpilaste-õpetajate suhtarv optimaalne. Kas siit järgmine suund, et kui vallad nii väga oma koolimaju hoida tahavad, vähendame siis õpetajate kohti? Aga tegelikult on nii, et koolidele antakse õpetaja palgaraha õpilaste arvu järgi, mitte selle järgi, kui palju seal õpetajaid töötab. Õppetöö tuleb korraldada sellele vastavalt.

Riigikontroll väidab, et kui vähendada õpetajate ametikohti 1500–1600 võrra, siis saaks õpetaja palgamäära tõsta 1300 eurole. Kui vaadata Eestit tervikuna, siis selles suunas liikudes jääks maal õpetajaid vähemaks ja need, kes jäävad, neil tõuseks palk. Aga enamik õpetajaid on suuremates linnades. Regionaalpoliitilisest aspektist oleks see täiesti vale samm. Kool ei ole kindlasti asutus, kes peaks tagama töökohti. Aga kui ametikohti vähendada, siis tuleks rohkem tunde, klasse või koguni koole liita. Kellele see kasulik on? Kas fookuses on ikka kvaliteetne haridus või mingi statistiline näitaja? Hariduskorralduslikke otsuseid tehes ei tohiks tugineda mingitele Exceli tabelitele ega Praxise väidetele, vaid teaduslikele uuringutele.

Efektiivsuse loosungi all ei ole õige minna alatute võtetega maakoolide kallale. Muidugi on mingi kriitiline piir, millest väiksema laste arvuga kooli pidada pole mõistlik. Haridus- ja teadusministeerium on seni toonitanud, et see piir on kohaliku omavalitsuse otsustada, kuid tegelikkuses on ikkagi riiklikud rahastamishoovad need, mis kohalike omavalitsuse otsuseid tugevalt mõjutavad.

Meedias kajastatu järgi jääb mulje, et ainuvõimalik tee Eestis on vähem koole ja vähem õpetajaid maapiirkondadesse. Väidetakse, et nii saadakse suurel hulgal raha kokku hoida ning meie haridussüsteem saab olema efektiivsem. Haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri väitis hiljuti ühes intervjuus, et koolikorraldamise võti on suuremates linnades ning maakoolide sulgemine ei anna summa summarum erilist efekti. Nõustun temaga täiesti.

Oleme Eesti Maakoolide Ühendusega võidelnud selle eest, et maakoolidel ja väiksematel koolidel oleks võrreldes suurtega võrdsemad võimalused. Mingil ajal muudetigi rahastamissüsteemi soodsamaks vähemalt nende koolide osas, mis olid vallas ainukesed. Nüüd aga on astutud taas samme, mis kasvatavad ebavõrdsust. Pole teada, mida toob kaasa haldusreform.

Ärgem laskem end eksitada. Suurema õpilaste arvu ja hariduse kvaliteedi vahele ei saa panna võrdusmärki. On väga palju häid maakoole. Igaüks saab selles veenduda, kui vaadata näiteks andmebaasi Haridussilm või EHIS. Näiteks on Eestis probleemiks põhikoolist väljalangejate suur osakaal. Maakoolides see üldiselt probleemiks pole. Niisamuti on koolikiusamisega. Haridusvaldkonna uuringutega on tõestatud, et head haridust on võimalik saada igal pool Eestis ja pole vahet, kas kool on suur või väike. Samuti pole vahet, kas kool on erakool või munitsipaalkool. Hoidkem seda, mis on hästi, ja usaldagem väiksemaid koole.

Autor: Maarika Niidumaa, Mõniste kooli direktor, Eesti Maakoolide Ühenduse esinaine
Viimati muudetud: 14/04/2016 19:17:01