Inno on Lissabonis raskest töötegemisest taastuda saanud ja seetõttu palju rõõmsam. Ka väikesele Angelmani sündroomiga Juulile on Portugal hästi mõjunud.

Tere jälle, kallid sõbrad! On aprilli algus ja meie oleme juba pea kuus kuud Portugali pealinnas Lissabonis olnud.

Nagu te teate, plaanisime alguses ainult kuu aja pikkust reisikest ja novembri alguses tagasi tulla, aga siis jäid meie lapsed Juuli ja Roosi järgemööda viirushaigusesse ja plaanid lendasid vastu taevast. Kuna ka Võrumaa Teataja jättis Innole puhkuseraha maksmata, siis ei jäänudki muud üle kui veel mõneks ajaks siia jääda. Õnneks leidus Võrumaal häid inimesi, kes meid rahaliselt toetasid, tänu sellele saime hakkama. Suur-suur tänu teile, me ei unusta teie lahkust kunagi!

Mida oleme selle pea kuue kuuga siin teinud? Peaasjalikult söönud head Vahemere toitu meie üürikorterist üle tee asuvas restoranis ning käinud ilusa ilmaga väljas jalutamas. Ilus on siin ilm aga pea kogu aeg. Tõsi, talvel oli vahetevahel ka nädalapikkusi sajuperioode ja temperatuur langes mõnel öösel viie kraadi peale, aga keskmiselt oli jaanuari- ja veebruaripäevadel sooja 15-16 kraadi ning märtsis juba 17-18. Selline tüüpiline eestimaine aprill või mai. Lund ei saja Lissabonis kunagi. Küll sajab seda põhja pool, mägises Sierra de Estrelas, kust on pärit meile armsaks saanud restorani Tasco do Vigario üks omanikke Antonio ehk Tozé.

„Tooge mulle Eestist viina, siis mul ei hakka külm, kui sinna jälle lähen,” viskas Tozé alles natuke aega tagasi nalja. Tavaliselt portugallased viina ei joo, nende põhijook on vein – punane ehk vihno tinto ja valge ehk vinho verde. Vein on siin uskumatult odav: pool liitrit head majaveini maksab ainult 1.50. Kohtasime hiljuti üht toredat soome pensionäripaari, kes veetsid Lissabonis terve veebruarikuu. Kuna Soomes on alkohol hirmus kallis, siis nad kasutasid iga võimalust, et endale toidu kõrvale mõnd drinki tellida: kõigepealt aperitiiv, seejärel põhijook ja lõpuks veel midagi seedimise kõrvale. Jah, Portugalis võib endale alkoholiga liiga teha, kui ette ei vaata.

Olen ka üles otsinud oma sõbrad, keda tundsin, kui siin kümme aastat tagasi koos portugallasest mehega elasin. Siis olid nad veel poissmehed, aga nüüd on neist saanud tublid pereisad. 42-aastane Miguel (toosama, kes mulle korteri välja ajas) on ametilt advokaat ja tema umbes sama vana elukaaslane Filipa kirurg. Neil on kaks väikest tütart – nelja- ja kaheaastane. Mõlemad käivad lasteaias ja seda juba seitsmendast elukuust peale. Portugalis makstakse nimelt sajaprotsendilist emapalka ainult neli kuud ja pärast seda on naisel valida, kas leppida märksa väiksema rahaga või panna laps lasteaeda ja minna tööle. Enamik siinseid naisi otsustab töölemineku kasuks. Filipa oli väga imestunud, kui kuulis, kui kaua Eesti naiste emapuhkus kestab ja kui palju meil emapalka makstakse. See on kindlasti üks Eesti eeliseid Portugali ees.

Miguel töötab advokaadina, aga tegeleb lisaks sellele veel oliiviõli tootmisega oma perekonnale kuuluvas Alentejo maakohas Penedo da Rainhas. Praegu otsib ta sellele õlile teistest Euroopa riikidest turgu ja rääkis, et Poolas on tal juba ühe ökopoega kokkulepe olemas. Ta küsis, kas Eestis oleks ka Portugali oliiviõli vastu huvi, ja ma ei osanud vastata muud, kui et Eesti poodides on küll müügil Hispaania, Itaalia ja Kreeka oliiviõlisid, aga Portugali oma ei ole ma märganud. Maitses see õli igatahes väga hea ja palju magusam kui teised oliiviõlid, mida ma Eestis olen proovinud.

Enne lihavõtteid saime kokku mu teise sõbra Joãoga (mitte see João, keda varem mainisin). Portugalis on väga paljude meeste nimi João, umbes nagu Eestis Jaan. Kümme aastat tagasi töötas ta Portugali parlamendis, aga nüüd nõustab erinevate riikide valitsusi – viimati Kongos, kust ta eelmise aasta lõpus tagasi tuli. João on samuti abielus ja tal on kaks last, noorem sama vana kui Roosi.

Portugalis ongi tavaks saada lapsed kolmekümnendate lõpus või neljakümnendate alguses. Tavaliselt elatakse kuni kolmekümnendate keskpaigani vanemate juures või vanemate kinnimakstud korteris ning nauditakse elu, alles siis leitakse endale elukaaslane ja saadakse lapsed. Palju hiljem kui Eestis! Ka selles mõttes on portugallastel suhtumine: küll jõuab!

Kuna lastesaamisel on ajalised piirid, siis saavad portugallased elu jooksul kas ühe lapse või kaks ning sündimus on Euroopa madalaim. See on ilmselt üks põhjusi, miks siin lapsi väga nunnutatakse – neid on lihtsalt nii vähe! Juuli ja Roosi on meie linnaosas juba nõnda suured „staarid”, et neid tunnevad siin pea kõik. Roosit kutsutakse hellitavalt nukukeseks, kuna ta olevat väga nuku nägu. Juuli jällegi pälvib imetlust oma heledate juuste ja siniste silmade pärast. Portugallastele väga meeldivad heledad juuksed ja sinised silmad, kuna nende enda seas esineb neid väga vähe.

Kuidas Võrumaa Teataja läbi otsiti ja mis siis edasi sai

Kuid mis juhtus pärast Ülo Tulikust kõnelevate artiklite ilmumist Võrumaa Teatajas? Juhtus sedasi, et läksime meie Innoga ühel kevadhommikul, nagu ikka, rahulikul sammul ja omavahel vesteldes tööle, kui helistas Kalev ja ütles tumeda, nagu tõrrepõhjast tuleva häälega, et toimetuses on läbiotsimine. Läbiotsimine??? Millega seoses? ei saanud ma aru. Ei hakanud aga mõistatama, soovitasin Innol koju tagasi kõmpida ning tormasin ise toimetusse.

Seal teatasin toimetuseruume läbi kammivatele politseinikele (keda oli terve kamp, oma seitse-kaheksa inimest), et olen Kalevi esindaja, ja küsisin, mis siin toimub. Selgus, et Võrumaa Teatajat otsiti läbi seoses kriminaalasjaga, mis puudutas firma varade kõrvaletoimetamist ja maksude mittemaksmist. Teiste aktsionäride palvel alustaski politsei menetlust. Vaene Kalev. Ta tundus nii mures ja erutatud, kuigi püüdis seda iga hinna eest alla suruda. Ma siis üritasin talle nõuga abiks olla: vaatasin, et protokollidesse õiged andmed kirjutataks ja et politsei oma võimupiire ei ületaks.

Kalevil oli läbiotsimise põhjuse kohta oma teooria: ta oli kindel, et see on kättemaks Tuliku kohta kirjutatud artiklite eest, sest Tuliku tütre elukaaslasel Indrek Klampel on politseis sõbrad. Üsna pea sokutati mu lauanurgale ka kirjake, kus anti teada, et läbiotsimist juhtinud uurija ja tema elukaaslane Klampe sõbrad ongi. „Klampe müüs neile odava hinna eest korteri,” kinnitas Kalev.

Lisaks toimetusele kammiti põhjalikult läbi ka Kalevi linnakorter ja maamaja ning sinnagi kutsus Kalev mind kaasa. Politseinikud vaatasid igale poole, isegi Kalevi kuuri alla, ja uurisid iga asja päritolu. Suurt elevust tekitas kuuri all olnud punast värvi murutraktor, mis nagu hiljem selgus, oligi toimetuse raha eest ostetud. Kalev muutus üha murelikumaks, aga säilitas ikka külma närvi.

Üks asi, mida võib Kalevi kohta öelda, ongi see, et ta ei löönud kunagi täielikult verest välja. Isegi maksuametis, kuhu teda varsti pärast seda arappi välja kutsuti ja kuhu ta jälle minu kaasa kutsus, kinnitas ta külma näoga (tõsi küll, maksuametnikust pisut mööda vaadates): „Ma tõesti ei teadnud sellest midagi! No ei osanud kahtlustadagi!” „Selle” all pidas Kalev silmas maksude maksmatajätmist Võru Teataja poolt.

Kui maksuametnik talle kaasatundva häälega selgitas, et tema kui juhatuse ainuke liige siiski vastutas, kuna seadus ütleb nii, siis kehitas Kalev õlgu, kratsis hämmeldunud ilmel lõuga ning ütles, et tee või tina, aga tema ei teadnud sedagi. Oli näha, et maksuasja menetleval ametnikul on raske, sest Kalev oli nii süütu näoga, et oli ülimalt keeruline, lausa kaelamurdev talle mitte kaasa tunda. Isegi mina, juuraharidusega endine prokurör, mõtlesin, et no mida nad kiusavad vaest inimest. No kui ta ei teadnud mitte midagi! Mis tähendab, et pidi teadma?

Kui maksuametist lahkuma asutasime, ütles see tore ja ülimalt viisakas naisametnik natuke nagu vabandust paluva häälega, et nõue tuleb väga suur ja peaks leidma mingi lahenduse, kuidas kõike klappima saada. „Aga see saab väga keeruline olema,” lisas ta õnnetult. „No vast ikka saab kuidagi klappima!” ütles Kalev talle omasel leebel, aga siiski pealekäival moel. „Peab saama!” Ma ei teagi, kas ja kuidas see kõik lõpuks klappima sai, sest järgmisele kohtumisele Kalev mind enam maksuametisse kaasa ei võtnud. Läks ainult Võrumaa Teataja praegune raamatupidaja.

Kuid ei pidanud olema suuremat sorti asjatundja, et aru saada: Võrumaa Teatajal hakkas sestpeale minema kehvasti. Lubatud palgatõus osutus ilusaks muinasjutuks. Rabas Inno mis ta rabas, ja ta ju rabas, sest kirjutas mõnel päeval lehte kogunisti kümme lugu (isiklik rekord oli vist 11 või 12), aga meie sissetulek mitte ei suurenenud, vaid hoopis vähenes. Eks hinnad ju ka tõusid. Ka teised töötajad muutusid üha murelikumaks, kuigi säilitasid optimistliku meeleolu. „Küll pannakse palka juurde!” muutus toimetuses omalaadseks refrääniks. Aga muidugi ei pandud. Ei olnud ka mingeid preemiaid, mida vanemad olijad kaugetest helgetest aegadest mäletasid.

Ja lubatud lisatasud minu edukate konkursside eest? Oh-jah – tutkit! Kalev tänas mind küll nii ülevoolavalt, et pidin peaaegu et punastama, aga see oli ka kõik. Innole oli väga solvav, kui Kalev lubas talle suvel võetud puhkuse eest puhkuseraha maksta, aga kasseeris makstud raha pärast ikka aasta lõpus sisse ja me pidime jõulude ajal tatraputru sööma. Siis ma nägin, et Inno solvus Kalevi peale ja seda nööki ta talle ei andestanudki. Ka Kalevi mesimagus jutt sellest, kuidas Innost saab kolme aasta pärast Võrumaa Teataja peatoimetaja, ei lepitanud teda.

Teistele töötajatele käis jälle närvidele, et olukorras, kus Võrumaa Teataja rabeles rahalistes raskustes ja kohtuasjade käes, võttis Kalev toimetusse tööle oma sugulase. See läks eriti hinge müügijuht Mihklile, kes tundis, et uus tulija võtab temalt tööd ära. Küllap aimas ta ette, mis plaanid Kalevil tema endaga on, kuid sellest juba järgmises järjeloo osas.

 

Autor: Irja Tähismaa, Inno Tähismaa
Viimati muudetud: 14/04/2016 14:29:25