Kaisa Sikk Adiyamani lastega emakoolis.

Kui meie oleme harjunud väikesi lapsi hommikuti saatma lasteaeda ja õhtul järele minema, siis Türgi Adiyamani maakonnas käivad väikesed lasteaias ainult pool päeva ning magamistube neis ei ole. Piirkonnale on iseloomulikud ka kerjavad süürlased.

Võru linna lasteaia Päkapikk õpetaja abi Kaisa Sikk käis märtsi teisel poolel Türgimaal Süüriaga piirnevas Adiyamani maakonnas ja samanimelises linnas. Koos kaheksa Raplamaa noorega käidi kolmes põhikoolis, erivajadustega lasteaedkoolis ja lasteaias. Viimases toimusid võõrustajatega ühised koolitused ja üritused.
„Meie mõistes lasteaedu Adiyamani maakonnas ei ole, nende asemel on emakool, kus lapsed on pool päeva, üks vahetus on hommiku-, teine tuleb õhtupoole,“ rääkis Sikk.
Kuna naised on seal enamasti kodused, tuuakse lapsed emakooli õppimise eesmärgil pooleks päevaks. Magamisruume neis ei ole ning söögituba on kõigile lastele ühine. Rühmas on 25 last, kellega tegeleb vaid üks õpetaja, kes õpetab lugemist, arvutamist, laulmist ja ka võimlemist.
„Õpetajad suhtlevad lastega väga vabalt. Noored õpetajad mediteerivad koos lastega muusika saatel. Lapsed on viie ja poole aastaselt valmis kooli minema või nagu meile öeldi, 66 kuuselt,“ jutustas Sikk.
Ta märkis, et lasteaia seintel oli palju lapsesõbralikke maalinguid, mõni neist isegi euroopalik.
Eralasteaedades on usutuba, selle ühele seinale on joonistatud mošee, mille poole palvetamist õpitakse, kuid omavalitsuse lasteaedades vaid kõneldakse usust.

Vastuvõtt oli südamlik

Au sees on nii riigi lipp kui ka esimese presidendi, Türgi riigi rajaja Kemal Atatürki portree, mis oli ka lasteaia fuajee seinal. „Riigilippe nägime linnas väga palju, nii üksikult kui ka tänava kohale reana tõmmatud,“ märkis ta.
Võrreldes meie lasteaedades peetavate tähtpäevadega peetakse Türgis vaid ühte pidupäeva, üleriigilist lastepäeva. Lasteaia õpetajad ei nurise oma palga üle, mis on Adiyamanis 1000 eurot.
„Koolides jätsid lapsed väga vahetu mulje, mõned teadsid, kus Eesti asub, ning kõik tahtsid meiega suhelda, kuid keelebarjäär takistas. Mõni laps kutsus isegi külla,“ rääkis Sikk. Vastuvõtt oli tema sõnul igal pool väga südamlik. Kohalikes ajalehtedes ilmus mitu pikemat lugu eestlannade külaskäigust.
Sealsetes lasteaedades töötavad õpetajatena naised, kuid koolides on ülekaalus meesõpetajad.
„Ühel vastuvõtul hakkasime koos laulma ja peagi ka tantsima, kuid meid võtsid tantsima ainult türklannad, mehed mängisid samal ajal pilli ja laulsid,“ tõi ta välja ühe usust tuleneva erinevuse. Mehed andsid küll terekäe, kuid keegi ei kallistanud.
Lasteaias oli ühine õhtusöök, mille tarvis võtsid meie noored õpetajad kodunt kaasa toiduaineid makaronisalati ja küpsisetordi tarvis, salati kõrvale kanaviinereid, joogiks limonaadi, rahvustoiduks musta leiba ja kama.
„Meie toidud vastuvõtjatele kuigi hästi ei maitsenud, musta leiba näksiti, kohupiimavahu ja maasikatega küpsistetorti söödi kõige meelsamini. Makaronisalati ja eriti kama maitsmise järel nägime hapusid nägusid,“ edastas ta ja lisas, et neil oli ülepipardatud Türgi praadide söömisega samuti raskusi.
Koju ostsid eestlannad maiustusi ja kohalikku aniisilikööri rakit, mis pakiti nii, et tänavapildis keegi ei saaks aru, et oled alkoholi ostnud.

Soovitus olla ettevaatlik

Kaisa Sikk ütles, et kui nad Atatürki lennujaamas istusid Adiyamani viivale lennukile, erines nii seltskond kui ka pakutavad joogid: „See oli riigisisene lend, kus meid kui eurooplasi märgati ja häbenematult vaadati, nii et kohati tekkis kõhe tunne. Sellel lennul pakuti joogiks vaid värsket mahla.“
Adiyamani lennujaamas oli Erasmuse noorteprogrammi raames Türki õppereisile lennanud eestlannadel vastas kohalik haridusjuht Ahmet Günaydin, kellelt saabunud kohe küsisid, kui turvaline Adiyamanis on.
„Ahmet rahustas meid lausega, et ohtliku olukorra tõttu poleks nad meid kutsunudki ning et maakond on Türgi üks väiksema kuritegevusega piirkondi. Siiski soovitas ta meile pimedas mitte välja minna ja nii me tegimegi. Süüriaga piirnev Adiyamani maakond ei ole turismipiirkond ning linnas kuulsime ainult türgi keelt. Turul ja poodides saatis meid üks inglise keelt oskav õpetaja,“ rääkis ta.
Küsimusele, kas oli ka märke Süürias käiva sõja kohta, vastas Sikk, et tänavapildis oli palju kerjavaid naisi ja lapsi. „Ahmeti sõnul olid need süürlased, kellele türklased tavaliselt midagi ei anna, et mitte kerjamist süvendada. Ta soovitas ka meil nii käituda. Linna sissesõidul kontrollis politsei kõiki autosid, millel puudus vastav luba. Meile selgitati, et kontrollitakse turvalisuse eesmärgil, kuna linnas on juba palju süürlasi,“ kõneles ta.
„Mulle oli toredaks üllatuseks, et Ahmet oli paar aastat tagasi Võrus käinud, talle meenus esmalt Tamula järv ja samanimeline hotell,“ märkis Sikk lõpetuseks.



Allkirjad:
Lasteaed kinkis igale külalisele nimelise kruusi, Kaisa Sikk võttis enda oma naeratusega vastu.

Vaade maalilisele ja mägede ääres paiknevale  Adiyamani linnale.

Fotod: Erakogu
 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 07/04/2016 14:21:11