Vaade lossi saali. Foto: Malle Elvet

Peterburi 300-aastaseks saamisel täitus linna rajaja Peeter I unistus vene Versailles’st

Põhjamaise suurejoonelise pealinna, Peeter I algatusel Neeva suudmesse rajatud St. Peterburgi 300. sünnipäevaks avati 2003. aasta mai lõpus Soome lahe kaunil kaldapealsel taassündinud Konstantinovi palee koos ümbritsevate parkidega. Ligi 13 aasta eest valminud Venemaa presidendi säravat-uhkeldavat residentsi saavad huvilised külastada ajal, mil seal ei toimu tähtsaid poliitilisi kohtumisi ega muid suursündmusi.

Kümned tuhanded eestlased said enne Eesti taasiseseisvumist imetleda suurepärast tsaaride suvituspaika, võimsate purskkaevudega arhitektuuriansamblit Peterhofis Soome lahe kaldal, 32 kilomeetri kaugusel Euroopa noorimast suurlinnast Leningradist.
Teel vuranud sadade turismibusside giidid võisid nõukaajal vaid viidata suurlinna ja Peterhofi vahele jäänud kunagisele Konstantinovi lossile, milles bolševike võimuletuleku järel oli kool-koloonia, hiljem sanatoorium. Sõjas lossikompleks hävis. Viiekümnendatel taastati loss osaliselt ja selles tegutses Leningradi arktiline merekool 1990. aastani. Tavainimesel kunagisse tsaaride mereresidentsi asja polnud.
20. sajandi lõpuks oli paik ja palee, mille Peeter Suur soovis muuta diplomaatiliseks aknaks Euroopasse, muutunud varemeteks, peremeheta kohaks.
Vladimir Putin andis presidendina 2001. aasta 10. detsembril välja ukaasi, mille kohaselt tuli St. Peterburgi 300-aastaseks saamise pidustusteks taastada unikaalne vaatamisväärsus, kompleks, mis oli 1990ndatel võetud Unesco maailmapärandi nimekirja, Konstantinovi palee koos parkidega ja anda sellele riikliku kompleksi, kongresside palee staatus.

8000-pealine taastajate armee

18. sajandil rajatud lossi taassünniks, 19. sajandil ehitatud hobusetallide korpuse taastamiseks, 20 kahekorruselise vipivilla ehituseks Soome lahe kaldale, merekooli kasutuses olnud õppehoone ümberehituseks moodsaks 106 numbritoa, viie konverentsisaali, restoranide ja spaaga viietärnihotelliks Baltiiskaja Zvezda, jahtklubi rekonstrueerimiseks pressikeskuseks, unikaalse tiikide ja kanalitega veesüsteemi taastamiseks ning parkide põhjalikuks rekonstrueerimiseks kaasati 8000-pealine ehitajate ja spetsialistide armee.
Taastamistööd tehti Venemaa Föderatsiooni presidendi asjadevalitsuse juhtimisel. Lossi ajaloohõnguliselt uueks loomiseks moodustasid 30 Venemaa oligarhi fondi, töödeks kulus üle 300 miljoni dollari.
Taastatud riiklik kompleks ühendab endas riikliku residentsi, nüüdisaegse kohtumistepaiga ja ajaloolis-kultuurilised funktsioonid.
Esimeseks märkimisväärseks sündmuseks taassündinud Venemaa valitsejate residentsis olid Peterburi 300 aasta juubeli üritused. Strelna lossi nooblites saalides, mille interjöörid on taastatud lossi ajalugu järgivalt originaalilähedaselt, on kogunenud Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumisele 43 riigi pead. 2006. aasta juulis peeti palees G8, maailma juhtivate tööstusriikide riigipeade kohtumine. Kongresside palee võtab pidevalt vastu külalisi kogu maailmast. Siin toimuvad riigijuhtide ja peaministrite tippkohtumised, nii ametlikud kui mitteametlikud.
Mitmesuguseid kõrgel tasemel lühiajalisi läbirääkimisi peetakse ka prantsuse stiilis kujundatud alumise pargi merepoolses osas asuvas klassitsistlikus stiilis läbirääkimiste paviljonis.
Kindla koha on kompleksis leidnud kord aastas aset leidvad sündmused. Lossis antakse kätte juunis Neeva jõel korraldatava rahvusvahelise regati võitjakarikas (originaali saab näha Belvederi saalis, mis on lossi keskne, omanäoline väike kohtumiste saal). Kord aastas tunnustatakse eriauhinnaga parimaid moeloojaid, aasta parimateks kadettideks hinnatud saavad aumärgid lossis kätte.
Lossis korraldatakse mitmesuguseid tänuüritusi, kontserte, teatrietendusi. Kompleksi konverentsisaalid, ajaloo hingust kandvad, kuid uusima tehnikaga varustatud, võõrustavad paljusid nii ülemaailmse kui üleriigilise tähtsusega konverentse. Erinevaid saale saab üürida ka isiklike tähtpäevade korralduseks.
Galaõhtud, pidulikud õhtusöögid kuuluvad tippsündmuste juurde. Nn Putini veinikeldri veine saab degusteerida nii hotellis kui lossi hubases köögisaalis.
Soojal aastaajal kasutavad riigipead lossi jõudmiseks valdavalt mereteed, sellest ka lossi nimetus – Putini mereresidents.
Kahekümnes kahekorruselises Konsulite küla villas peatuvad tippkohtumiste ajal riigipead. Majad kannavad Venemaa kuulsate linnade nimesid (Moskva, St. Peterburg, Kaasan, Astrahan jne). Interjöörid, mille kujunduse autorid on vastavatest piirkondadest, tutvustavad just seda piirkonda, mille nime nad kannavad.
Kui kompleksis pole parajagu mastaapseid tähtsaid sündmusi, on jõukamal tavakodanikul võimalus üürida endale mõnes vabas villas öömaja. Vaid Putini kasutuses olevat villat ei saa üürida.
Viimati kohtus Konstantinovi lossis oma ametikaaslastega Valgevenest ja Soomest Venemaa peaminister Dmitri Medvedjev. 29. jaanuaril tegi oma ametis oleku aja esimese ametliku visiidi Venemaale Soome peaminister Juha Sipilä. Kohtumisel Medvedjeviga oli kõneluse teemaks pagulaste liikumine läbi Venemaa Soome.


Hoolikalt turvatult ja giidide saatel

Huvilistel on võimalik sõita Nevskilt, Antšikovi silla juurest ligi 22 kilomeetri kaugusele Strelnasse organiseeritud turismibussidega, aga ka linnatransporti või erasõidukit kasutades omapäi. Avtovo metroojaamast viivad marsruutbussid (pileti hind 50 rubla) kohale 20–25 minutiga. Hoolikalt turvataval lossiterritooriumil, parkides ja lossis omapäi, ilma giidita liikuda pole võimalik. Kolmapäeviti on kompleks turistidele suletud.
Meeldiv oli tõdeda, et residentsi koos giidiga uudistama pääsemiseks või sealsete rohkete kunstinäituste külastamiseks ei tehta pileti ostmisel venemaalastel ja välismaalastel vahet, nagu on enamikus Venemaa muuseumides ja teatrites. Pääse lossiga tutvumiseks maksis 300 rubla (u 2,60 eurot), sooduspilet 200 rubla. Pildistamiseks tuleb osta sajarublane pilet. Grupp esimeseks ekskursiooniks moodustus südapäevaks kohale tulnud kuuest üksikturistist. Ringkäik koos giidiga kestab lossis ja hoovis ligi 1,5 tundi. Tempo on lossi korrustel ja glamuursetes saalides (jalas sinised kilesussid) liikumisel kiire ja saale valvavad korrapidajad.
Lossi on kogutud palju kunstiväärtusi. Näituste külastamine toimub samuti koos giidiga.
Tavapäraselt saab mais külastajatele avada ka kaunid rohkete purskkaevude ja skulptuuridega pargid, mida ehivad mitmed sillad, ka lahtivõetavad. Ülemine park on kujundatud inglise stiilis, alumine prantsuse pargikujunduse motiividel. Talvel on pargid suletud ja turistide voog Strelnasse väiksem.

Aristokraatlik-euroopaliku hävitas sovjetiaeg

Peeter I (1672–1725) on läinud ajalukku suure poliitikuna, kelle unistus oli muuta Venemaa euroopalikuks. Nii oli üks tema plaanidest rajada ka Peterburi lähedale Strelna ninale Soome lahe kaldale loss koos parkidega, valitsejate suveresidents, teiste riikide valitsejatega kohtumise paik, mis ei jääks toreduselt alla Prantsusmaa Versailles’le.
Ettevalmistused algasid 1715. aastal. Projektide kallal töötasid nimekad arhitektid: isa ja poeg Bartolomeo Rastrelli ja Carlo Bartolomeo Rastrelli, Leblon ja Tsipriani. (Rastrelli Peterburi töökojast on pärit ka Ahja mõisa joonised.) Suveresidentsi peaobjekti lossi ehitus usaldati Itaalia arhitektile Niccolo Mikketile (planeeris ja kujundas ka Kadrioru pargi ja lossi), kes lubas ehitada Strelnasse lossi, millist pole varem nähtud. Esimese kivi unikaalsena kavandatud Strelna suure lossi müüri pani imperaator Peeter I ise oma käega 16. juunil 1720.
Tormiliselt alanud barokse lossi ehitus peatus aasta hiljem, kui tsaari pilk peatus kaheksa kilomeetrit Strelnast lääne pool oleval Peterhofil, mille geograafiline asend oli tsaaride suveresidentsi, lossi ja parkide rajamiseks soodsam, sest sellele oli lähemal võimas Kroonlinna merekindlus. Samuti võimaldasid Peterhofi looduslikud tingimused paremini rajada veesüsteemil põhinevaid purskkaeve, mis tänini paeluvad sadade tuhandet külastajate pilke. Strelnas pooleli oleva lossi ümbruses hakati peale Peeter I surma 1725. aastal kasvatama aed- ja puuvilju ning lilli.
Seiskunud lossiehitus jätkus alles 1797. aastal Venemaa troonile tõusnud Pavel I valitsemise ajal, kui tsaar kinkis Strelna ala oma pojale Konstantin Pavlovitšile. Uuendusi teinud arhitektid Voronihhin ja Ruski muutsid valmiva lossi mitte üksnes Strelna dominandiks, vaid ka ühiskondlikuks, kultuuriliseks ja halduskeskuseks. Tsareevitš Konstantin armastas oma Strelna mõisa, kuid pühendud sõjaväelasena Poolasse edutatult sai ta vähe Strelnas viibida.
Peale vürst Konstantin Pavlovitši surma (1831) kinkis tsaar Nikolai I Strelna oma pojale Konstantin Nikolajevitšile. 1848. aastal nimetati Strelna suur loss Konstantinovi lossiks. Konstantin Nikolajevitš kinnitas lossile oma vapi, millel oli tema deviis „Prjamo i verno“ (au ja uhkus). Loss rekonstrueeriti, appi võeti selle ajastu nimekad arhitektid Meier, Stakenšneider ja Bosse. Interjööris kasutati erinevaid stiile: barokk, pompei, uusrokokoo, uusrenessanss. Lossile ehitati juurde terrassid. Uuendati parke, rajati skulptuure. Konstantinovi lossist sai aegade jooksul mainekas linnalähine valitsejate residents.
Peale suurvürst Konstantin Nikolajevitši surma jäi loss ja aiad tema naise ja poja suurvürst Dmitri Konstantinovitši valdusesse. Viimane juhtis ka riiklikku hobusekasvatust Venemaal. Loss muutus (peale sinise ja marmorsaali) selle omanike ja pereliikmete elupaigaks.
Konstantinovi loss Strelnas võlus Venemaa vürstkonda ja sellega sügavalt läbi põimunud Lääne aadelkonda ning arvukaid lossi külalisi, poeete ja muusikuid kauni ümbruse, merevaate, vaikuse ja rahuga. 1917. aasta revolutsioon hävitas rahu ja vaikuse Strelnas. Suurvürst Dmitri Konstantinovitš saadeti Vologdasse asumisele. 1919. aasta jaanuaris tapsid bolševike kuulid Strelna lossi viimase omaniku koos teiste Romanovite suguvõsa esindajatega Peeter-Pauli kindluses. Ligi 200-aastase ajalooga Strelna lossi saalid rüüstati, skulptuurid purustati, kunstivarad sattusid laiali muuseumidesse, hoone natsionaliseeriti. 1920. aastal paigutati hiljutisse tsaariperekonna residentsi noortekoloonia. Oli käivitunud laialdane pidurdamatu sotsialistlik laastamine. Sellele lisandusid eelmise sajandi suure sõja halastamatud hävitustööd.

Autor: MALLE ELVET
Viimati muudetud: 31/03/2016 15:21:17