Vasakult Liina Sillamaa, põletati sisse 01.04.1946; perepoeg Lembit Määrits; peremees Erich Määrits; Marta Määrits, põletati kodutalus sisse; teine poeg Kaljo Määrits; sugulane Marta Kroll. F: Elmar Kald

Võrumaa metsavendade üks kangelaslikumaid lahinguid toimus 1. aprillil 1946 Sõmerpalu valla Haamaste külas asuvas Hindriku talus, mille omanikuks oli Eesti sõjaväe kapten Erich Määrits. Sellepärast on seda lahingut nimetatud nii Hindriku kui ka Määritsa talu lahinguks.

Kapten Erich Määrits võitles 1944. aastal Saksa poolel venelaste vastu ja taganes koos sakslastega Läände. 1946. aastal elasid Hindriku talus kpt. Määritsa naine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa ning nende sugulased, õde ja vend Erna ja Osvald Tatrikud. Osvald Tatrik oli metsavend ning seetõttu viibisid Hindriku talus sageli ka teised ümbruskonna metsa-vennad.
Metsavendade poolt teostatud rünnak Osula asulale 13. märtsil 1946 pani okupatsioonivõimud kihama. Varem polnud Eestis olnud juhust, et metsavennad hoiavad valla keskust tervelt päev aega oma valduses. See sündmus kajas kuni Moskvani välja. Seda rünnakut arutas EK(b)P keskkomitee oma bürool 28. märtsil 1946 ning seal nõuti Võrumaa NKGB ja NKVD maakonnaosakondadelt otsustavat tegutsemist ning maakonnas metsavendlusele kahe kuu jooksul lõpu tegemist. Vastasel juhul ähvardati maha võtta nende osakondade ülemad.
Seetõttu asusid julgeolekuorganid ülima aktiivsusega tegutsema. Sõmerpalu vallas arreteeriti hulgaliselt inimesi, keda kahtlustati sidemetes metsavendadega. Ühelt arreteeritult saadigi andmeid, et osa Osula rünnakust osavõtjaid varjab end Hindriku talus. Ilmselt õnnestus julgeolekuorganitel pärast seda sokutada metsavendade ridadesse ka oma agent.
Ööl vastu 1. aprilli 1946 alustas NKVD sisevägede 138. vahipolgu sõjaväeline operatiivgrupp koos kohalike hävituspataljonlastega operatsiooni Hindriku talus olevate metsavendade vastu. Juba 31. märtsi õhtul oli Sulbi ümbruses märgatud sõjaväelaste liikumist. Tolleaegse Sõmerpalu valla partorgi V. Valuski ütluse järgi, kes hävituspataljonlaste juhina osales operatsioonis, võttis sellest osa 120 sõjaväelast ja 15 hävituspataljonlast (E. Laasi „Vastupanuliikumine Eestis 1944 – 1949“, lk.38). Ümbruskonna elanike jutu järgi toodi aga lahingu käigus kogu aeg sõjaväelasi juurde.

8 tundi kestnud meeleheitlik lahing

1. aprilli varahommikul kell kuus lähenes NKVD sisevägede operatiivgrupp vaikselt Hindriku talule ja piiras selle märkamatult sisse. Seejärel üritas siseväelaste rünnakurühm talu elumajja tungida, kuid löödi metsavendade poolt tagasi. Nende järel jooksid majast välja kuus metsavenda ja Erna Tatrik ning üritasid piiramisrõngast metsa suunas välja murda.  Läbimurre aga ei õnnestunud, kaks metsavenda langesid, teised tõmbusid majja tagasi. Erna Tatrik sattus aga NKVD-laste kätte. Metsavennad avasid talu elumajast piirajate pihta kuuli-pilduja- ja automaaditule, mille tagajärjel üks sõjaväelastest sai surma ja teine surmavalt haavata.
Seejärel tõmbusid sõjaväelased Hindriku talust kaugemale ja asusid positsioonidele naabertalude kivist hoonete ja metsa varju. Sealt avati Hindriku talule äge tuli – tulistati kahest raskekuulipildujast, seitsmest kergekuulipildujast ja teistest relvadest, kuid metsavennad ei alistunud. Lahingu käigus põletati maha kõik talu kõrvalhooned peale ühe. Pärast seitse tundi kestnud tulevahetust õnnestus NKVD-lastel leekkuulidega põlema panna ka talu elumaja, kus metsavennad end varjasid.
Nüüd tegid NKVD-lased metsavendadele ettepaneku alla anda. Metsavennad palusid 45 minutit vaheaega tulevahetuses, et oleks võimalik omavahel nõu pidada, mille järel nad annavad vastuse. Tulistamine katkestati mõlemalt poolt. Peale vaheaega teatasid metsavennad: ”Elusalt meie alla ei anna, vaid kaitseme ennast nii kaua, kuni põleva maja lagi ja katus meile peale kukkuvad.” Parlamentäärina tegutses vaenupoolte vahel kogu läbirääkimiste aja Erna Tatrik. Viimase käigu ajal jäi ta langenuna vaenupoolte vahelisele alale lamama. Kes ta maha laskis, pole teada. NKVD dokumentides väidetakse muidugi, et seda tegid metsavennad.  
Metsavennad riputasid põleva maja aknast välja sini-must-valge lipu ning jätkasid selle all vastupanu kuni maja kokku varises ja nad enda alla mattis. Nad võitlesid lõpuni ega alistunud, vaid läksid uhkelt sõdurisurma. Koos metsavendadega hukkusid ka majaperenaine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa.

Mahapõlenud maja ahjulõõri peidetud pudelist leiti metsavendade läkitus eesti rahvale:

“Eesti rahvas!
Täna, 1. aprillil 1946. a. meie, Eesti partisanid, võitlesime tiblade ja eesti rahva äraandjate vastu. Avaldasime kuuekesi vastupanu vaatamata suurele ülekaalule umbes kaheksa tundi. Niisiis, eesti rahvas, võidelge visalt eesti rahva vabaduse ja iseseisvuse eest!

                                                                                                       Vapper sõdur Švejk

Elagu vaba Eesti ja eesti rahvas!

Tervitus kõigile kaaslastele, väikesele õekesele, isale ja emale ja veel kord väikesele H-le.
Tervitab Avo Pruus.”

        Pärast lahingut toodi mahapõlenud Hindriku talu elumaja rusudest välja kuus põlenud surnukeha. Surnukehad olid niivõrd ära põlenud, et nende isikuid ei olnud võimalik tuvastada. Teada on, et majas langesid Avo Pruus (hüüdnimi Švejk), Karl Heerik, Osvald Tatrik ning üks tundmatu metsavend. Kõik langenud metsavennad, samuti koos nendega hukkunud taluperenaine Marta Määrits ja tema ema Liina Sillamaa, maeti sinnasamma põlenud Hindriku talu elumaja trepi ette.  Hiljem kunagi oli keegi selle matmiskoha ümbritsenud maakividest kontuuriga ning kogu okupatsiooniaja tõid inimesed sinna lilli.
Piiramisrõngast väljamurdekatsel surma saanud metsavendade Aksel Pallavi ja Kalju Tiitsu ning Erna Tatriku surnukehad viidi Osulasse ja pandi Osula meierei kuuri seina äärde – nende isikute tuvastamiseks ja rahva hirmutamiseks. Nemad maeti Osula surnuaia vastas, üle tee asuva metsa alla.

Palju oli metsavendi tegelikult?

Kaua aega polnud kindlalt teada Hindriku talu lahingus langenud metsavendade arv. Arhiivis säilinud NKVD dokumentides on kirjas, et lahingus langes kümme metsavenda ja kolm nende abistajat. Kohapealt kogutud andmetel langes lahingus aga kuus metsavenda ja kolm talus elanud naist. Kuid päris kindel ei saanud selles siiski olla, sest mõni surnukeha võis jääda põlenud maja rusude alt avastamata. 2013. aasta suvel toimusid militaararheoloog Arnold Undi juhtimisel Hindriku talu elumaja varemetel väljakaevamised, see ala kaevati korralikult läbi ning sealt hukkunuid ei leitud. Seega on nüüd kindel, et lahingus langes kuus metsavenda ja kolm nende abistajat.
Tegelikult oli 31. märtsi õhtul Hindriku talus veel kümme metsavenda. Nendest kaks metsavenda, Elmar Kängsepp ja Kalju Heerik, lahkusid aga öösel Hindriku talust ja läksid lähedal asuvasse Parmu veskisse ning magasid seal asuvas punkris. 1. aprilli hommikul tulid soldatid ka Parmu veskit läbi otsima. Nad alustasid läbiotsimist kõrvalhoonetest ning veskis asuva punkrini ei jõudnud, sest enne kutsuti nad ära Hindriku tallu appi (Andmed pärinevad sel ajal Parmu veskis elanud Eha Kongolt). Kaks metsavenda aga väljusid 1. aprilli hommikul Hindriku talu elumajast oma loomulikke asju ajama, märkasid liikumas vene soldateid ja lasid vaikselt jalga, tallu tagasi pöördumata. Naabertalu perenaine nägi kuidas üks mees jooksis metsa kui tulistamine algas. Kuhu jäi aga teine mees? Tõenäoliselt oli teine mees metsavendade hulka sokutatud julgeolekuagent, kes läks NKVD-laste juurde ning juhatas nende löögirühma majja.
2011. aastal kaevas sõjahaudade uurija Arnold Unt välja Osula surnuaia lähedale metsa alla maetud Aksel Pallavi, Kalju Tiitsu ja Erna Tatriku säilmed ning 29. oktoobril 2011 maeti need Osula kalmistule. 2012. aastal kaevas A. Unt lahti ka Hindriku talu juurde maetute haua. Sinna maetud Avo Pruus, Karl Heerik, Osvald Tatrik, Marta Määrits, Liina Sillamaa ja tundmatu metsavend maeti ümber Osula kalmistule  21. septembril 2014. Nüüd puhkavad kõik Hindriku talu juures langenud Osula kalmistul pühitsetud mullas. 

KALJU AAROP

Autor: KALJU AAROP
Viimati muudetud: 31/03/2016 17:38:26