Lõpuks ometi  on haldusreformi diskussioon tõsiselt avalikkuse ees. See on ainult tervitatav, sest erinevalt mitmest teisest viimasel ajal fookuses olnud kuumast teemast puudutab äsja riigikokku jõudnud haldusreformi seaduseelnõu kas suuremal või vähemal määral pea kõiki Eesti inimesi.
Mind  küll kummastas peaministri manitsus, et ärgem jäägem haldusreformi eelnõu menetledes kinni detailidesse. Teisisõnu – valitsusjuht, kelle väitel vajavad nii Eesti riik kui majandus vaid peenhäälestust, lajatab omavalitsustele kuvaldaga. Tegelikkuses peitub saatan, nagu ikka, detailides, mis aga omavalitsuste puhul ei pruugi kõrgelt mäelt kätte paista.
Riigihaldusministri juhtimisel on välja töötatud eelnõu, mis peab reformi eesmärgiks omavalitsuse võimekuse tõstmist.  Selle saavutamise põhiliseks teeks on aga omavalitsuste liitumine suuremateks haldusüksusteks ning ainsaks sisuliseks kriteeriumiks elanike arv. Kava kohaselt peab reformijärgses Eestis elama igas omavalitsuses vähemalt 5000 inimest.
Kõik, kaasa arvatud eelnõu väljatöötajad, möönavad, et liitmistehete tagajärjel omavalitsuste võimekus iseenesest ei suurene. Tekib küll teatav mastaabiefekt,  mis aga ei anna ühinenud omavalitsusele juurde ühtegi sisulist võimekust ega edenda kohalikku elu. Seepärast ei sünni Eestimaale juurde ühtegi last ega teki uusi töökohti. Teisisõnu - kui liitumisele ei järgne sammud, mis pakuvad omavalitsustele uusi arenguvõimalusi ja parandavad avalike teenuste taset, siis ääremaastumine pigem süveneb.
Aga mida siis teha, et reformi keskne eesmärk saaks täidetud? Siinkohal tasub meenutada, et eelnõu kontseptsioon kirjeldas  tänuväärselt  omavalitsuste tulubaasi tõstmise, omavahelise koostöö tugevdamise  ja lisaülesannete täiendava rahastamise võimalusi.  Juttu tehti ka osavaldade ja linnaosade õiguste laiendamisest ja külavanema institutsiooni tugevdamisest. 
Just nimelt need teemad peavad valdade ja linnade ühinemiste kõrval saama seadusandlikul tasemel samuti lahenduse.  Meil ei ole vaja uut „kooseluseadust,“ mille parlament küll kinnitab, kuid mis tööle ei hakka.  Seega oleks tark enne asjad selgeks vaielda, et mitte pärast seaduse vastuvõtmist kibedaid pisaraid valada.
Kinnitan, et sotsiaaldemokraadid ei ole haldusreformi senises protsessis käinud välja utoopilisi ja kulukaid soove, vaid juhtinud tähelepanu asjadele, mida eelnõu erinevalt koalitsioonileppest ja valitsuse tegevuskavast ei käsitle. Oleme seisukohal, et poliitilise tahte olemasolu korral on võimalik reguleerida ka ühinenud omavalitsuste sisemise demokraatia tagamise, omavalitsuste koostöö ja rahastamise küsimusi.
Edasiminekuks on vaja sätestada uue rahastamismudeli muudatused, mis kasvataksid maavaldade ja väikelinnade tulubaasi ning annaksid ühtlasi ühinevatele omavalitsustele signaali, milliste tuludega saavad suuremad omavalitsused tulevikus arvestada. Tean, et see teema on olnud kaalumisel rahandusministeeriumis toimunud aruteludel.
Oluline on, et seadusesse jõuaksid ka sätted, mis tagaksid ka kohalikele kogukondadele  otsustusõiguse ühinenud omavalitsustes. Eesti maaelu hoiavad suuresti üleval kogukonnad, mistõttu on nendega arvestamine elementaarne.
Sotsiaaldemokraadid on varem välja käinud ettepanekuid, mis vähendaksid omavalitsuste laenupiiranguid säästuefektiga investeeringute korral,  suunaksid  CO2 kvoodi müügist laekuva raha eeskätt regionaalseteks investeeringuteks ja eelistaksid huvitegevuse riiklikul toetamisel  maapiirkondi. Huviringid ja trennid jäävad täna pahatihti just maale elavatele lastele kättesaamatuks.
Olgu veelkord üle kinnitatud - Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei ole pidur, vaid tervest Eestist hooliv erakond, mille volikogu andis veebruari keskel oma toetuse haldusreformi elluviimisele  2017. aasta kohalike valimiste raames. Loodan väga, et riigikogus peetavad  arutelud annavad meile lõpptulemusena reformiseaduse, mis kasvatab meie inimeste heaolu ega vii aina tühjeneva maa suunas.

Autor: Kajar Lember, SDE aseesimees, Tartu abilinnapea
Viimati muudetud: 31/03/2016 13:44:46