Foto: erakogu

Meremäe vallas Võrumaal elav Ilmar Vananurm (69) on mitmekülgne mees: kirjutab sünnimaast Petserimaast raamatuid, tõlgib leedukeelseid teoseid eesti keelde, vahel ka vastupidi, mängib pilli ja laulab.

Ajame Ilmariga juttu Võrumaa keskraamatukogus tema esinemise järel, kus ta kuulajatele tutvustas oma viimast tõlkeraamatut, äsja ilmunud Leedu autori Justinas Marcinkevičiuse poeemnäidendit „Heroica ehk Prometheuse hukkamõistmine”.

„Marcinkevičiuse looming võlus mind juba nooruses, kui Vilniuse ülikoolis õppisin,” räägib Ilmar. „ „Heroica” mütoloogiliste tegelaste iseloomujooni, nagu võimu- ja auahnuse, avastame paljudes praegustes võimukandjates. Autor puudutab ka inimesi ängistavaid omadusi, nagu argus, hirm, selgrootus ja kadedus. Kodumaal on teda nimetatud ka Leedumaa südametunnistuseks ja inimeste ühendajaks.”

Ilmari kiindumus leedulastesse ja Leedumaasse algas Ruusmäelt, kus ta 1960ndate lõpul aastapikkuse töötamise ajal kohtus leedulase Jonas Kaušpadasega. Viimane tuli Vilniuse ülikooli lõpetamise järel Misso tööle eesti keele õppimise eesmärgil.

„Mõtlesin, et kui Jonas saab siin eesti keele selgeks, saan mina leedu keele selgeks nende ülikoolis õppides,” meenutab ta. „1971. aastal saigi minust Vilniuse ülikooli vene filoloogia tudeng. Diplomi saamise järel stažeerisin veel kaks aastat ülikooli juures leedu keelt. Kuna kartsin, et Leedumaale jäädes kaotan ajapikku korraliku eesti keele oskuse, tulin seitsmeaastase Vilniuses elamise järel kodumaale.”

Kuid armastus leedulaste, nende ajaloo ja kirjanduse vastu jäi kodumaale naasmise järel alles. Leedulaste juures hindab ta eelkõige rahvuslikku uhkust, seda, et nad on eestlastest tunduvalt vähem orjalikud ja et nad laulavad pidudel oma rahvalaule.

Kodus alustas ta palgatöö kõrvalt tõlkimist. Ilmar on siiani tõlkinud Eesti lugejatele leedu keelest kümmekond raamatut, neist neli Eestis elava leedulanna Aldona Rubinskyte-Kalmu teost. Rubinskyte-Kalmu „Sinikaugusse” ilmus usutletava tõlkes mullu tema oma kirjastuse Hilanamoro väljaandena. Hilanamoro moodustas ta juba 2005. aastal.

Kui Leeduga seotu on Ilmari noorusmaa hingeline armastus, siis teine hingeline armastus on sünnimaa Petserimaa, mille ajaloost, legendidest ja elust on ta kogu aeg huvitunud. Olgu viimase kinnituseks tõsiasi, et Ilmar on koostanud ja toimetanud kolm kogumikku pealkirjaga „Petserimaa külad”. Kolm aastat tagasi ilmus tema sulest raamat „Mu Petserimaa”.

Petserimaa sügavalt hinges
„Ma olen petserimaalane, mitte setu,” selgitab Ilmar. „Setud ei ole eraldi rahvakild, ammugi mitte rahvus. Kui nad on Petserimaal sündinud, on nad Petserimaa eestlased nagu minagi. Kui Kreutzwald käis 19. sajandi keskel sealkandis, kirjutas ta, et käis Pihkva ja Petseri eesti külades. Kreutzwald nimetas seal elavaid eestlasi Petserimaa eestlasteks.”

Ta lisab, et kõik petserimaalased on hariduse saanud eestikeelsetes koolides.

Ilmarit kurvastab tõsiselt, et inimesed teavad Petserimaast ja selle ajaloost väga vähe. Oma raamatute ja esinemiste kaudu on ta püüdnud ja püüab seda lünka veidigi täita.

Eesti taasiseseisvumise järel jäi teisele poole kontrolljoont 74 Petserimaa eestlaste küla ja tosin kalmistut. Paljudest majapidamistest on saanud peterburilaste suvekodud. Sedasi on läinud nii Kosselka kui ka Unkavitsa küla majadega. Unkavitsas oli 64 majapidamist. Nüüd elab seal eestlasi veel vaid paaris talus.

„Teisel pool kontrolljoont elab 5000 Eesti Vabariigi kodanikku, kellest enamik on küll meie riigi passiga venelased. Eesti juurtega on 5000st ligi 60 inimest,” teab Ilmar ning lisab, et Tallinnas ja Ida-Virumaal elab neist mitu korda rohkem venelasi.

Ta on alati olnud seda meelt, et Eesti riik ei tohi kontrolljoone taha jäänud maad lihtsalt idanaabrile kinkida.

„Kinkides oma maa venelastele, saame tasuks ainult irvitusi, sest sealsed valitsejad austavad vaid tugevat vastast. Oma maa kinkimine näitab meid nõrgana,” ütleb idanaabrit hästi tundev mees. Petserimaa küsimuses peame tema sõnul idanaabriga kompromissi otsima.

Elu on tasapisi Petseriski paremuse suunas liikunud. Eesti-Vene-Läti koostööprojekti raames on linna kultuurimajaks renoveeritud enne suurt sõda Eesti riigi ehitatud kaitseliidu Petseri maleva hoone. Linna ettevõtjad on korda teinud omaaegsete eestlastest kaupmeeste Nassari ja Mägi majad.

Usutletav on juba mõni aasta pensionil ja tänu sellele on ta oma aja täielik peremees. Ta loeb, tõlgib, kirjutab ja kohtub lugejatega. Lugemislaual on Nadežda Valgu venekeelne raamat naise kodukülast Petserimaal. Oma kirjutatavast raamatust Ilmar veel pajatada ei soovi.

Ajaleht Setomaa kakskeelseks
„Viis aastat tagasi kolisin Põlvast Meremäe valla Hilana küla Liiva tallu, mis on mu sünnikodu,” kõneleb Ilmar. „Igal hommikul loen internetist Eesti ja leedukeelsest Delfist ning ühest Venemaa portaalist uudiseid. Väheseid huvipakkuvaid kultuurisaateid vaatan ka internetist. Televiisori viisin kolm aastat tagasi majast ära, sest asja, mida kasutasin harva, pole mõtet ees hoida.”

Mingist ajast eelistab osa meist vaikust ja valikulist suhtlemist, et mitte ennast koormata üleliigsega või negatiivse energiaga. Ilmar tunnistab ka, et üritab vältida neid, kes kannavad negatiivset energiat või kelle jutus pole mõtet. Ajalehti loeb ta vähe, sest pealiskaudsed lood ei anna midagi ja raadiotki kuulab veidi hommikuti ja õhtuti. „Pean õigeks, et meie rahvusringhääling ikka rohkem eestikeelset muusikat edastab, kuid neil on ülekaalus ingliskeelne,” märgib ta.

Üheksa aastat Põlva maakonnalehes töötanud ja kümme aastat Setomaad toimetanud mehelt on loomulik küsida, mida ta arvab ajalehest Setomaa.

„Näen Setomaad ikka kakskeelsena: setu- ja eestikeelsena, sest seeläbi saab palju rohkem inimesi Setomaa valdades toimuvast teada,” arutleb Ilmar. „Paljud ju setu keelt ei oska ja lehelugemise nimel ei hakka keegi seda ka õppima. Pikkade lugudega saab leheruumi küll ruttu täita, iseküsimus on, kas inimesed neid ka loevad.” Tema toimetatuna ilmus Setomaa alati kakskeelsena ning sealt sai lugeda ka teisele poole kontrolljoont jäänud eestlaste elust ja tegemistest.

Esinemise raamatukogus lõpetab Ilmar leedu rahvalaulu esitamisega. „Kümme aastat tagasi hakkasin akordionimängu õppima. Mõnus on ise pilli mängida ja selle saatel oma sõnade ja viisiga laule, aga ka leedu rahvalaule laulda.”

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 24/03/2016 09:52:59