Lühikese aja jooksul on lehetoimetusse jõudnud mitme koerapidaja lood penide murtud metsloomadest ja asjaolude põhjal võib eeldada, et sellised juhtumid on maal igapäevased ja tõenäoliselt massilised. LõunaLeht toob lugejateni kahe maal elava koeraomaniku lood sellest, kuidas nende lemmikloomad on nii kaitse- kui jahiinstinkti mõjul võtnud õnneks lähedusse sattunud metsloomi. Seadused on selles valdkonnas – suuresti õigustatult – metslooma poolel ning nende järgi peab loomaomanik vastutama selle eest, et tema lemmik metsloomi murda ei saaks. Kui see juhtub, siis võib koerapidajat oodata kopsakas trahv. Ent kas ja kuivõrd olnuks koerte talitsemine neis juhtumites üldse võimalik? Ja kas koeraomanik peaks tõesti ka õues murtud kiskja pärast kartma inspektoreid ning rahakoti luhvtitamist keskkonnakahju hüvitamiseks?

Peeter ja Jaanus on mõlemad Põlvamaalt. Küll eri kantidest, kuid jäädes siiski Tartu-Värska maantee lähedusse. Peeter toob oma elukoha kohta välja (ja see kehtib ilmselt ka Jaanuse kodukandi puhul), et Peipsi ja Lämmijärve ääres on sadu hektareid metsi ja soiseid alasid, kus elab vähe inimesi. Need, kes elavadki, käivad linnas tööl, õhtul aga vaatavad telekat ja lähevad siis magama. Või ei huvitu ümbruskonnas toimuvast, sest, nagu Peeter ütleb, on enamasti purjus. Lisaks jäävad piirkonda kaitsealad, kus ei tohi paukuda ükski püss. Nii on tegu kuldaväärt elupaigaga metsloomadele ja nende tegutsemispiirkond ulatub kaugemalegi.

Peeter ja Jaanus on siin loos varjunimed, juhtunu asjaolusid on nende palvel veidi hägustatud ja mõistagi ei esita LõunaLeht nende täpseid elukohti. Põhjus on kaunis lihtne.

„Seadus on selline, et koer ei tohi kedagi rünnata ega tappa,” kirjeldab kolme koera, lambaid ja kanu pidav loodusehuviline Peeter. „Isegi kui sul tuleb hunt karjakoplisse ja hakkab seal lambaid paremale ja vasakule rappima, siis koer võib ainult haukuda. Hunti kahjustada ja tappa ei tohi. Kui hunt on koplis, siis mina peaksin olema hiirvait. Metslooma ründamise eest on väga suured trahvid, minu teada isegi suuremad kui siis, kui koer inimest ründab. Ja on ka absurd, et kui karu tuleb mesipuu kallale, siis ma ei tohi koeri talle peale lasta, sest ma ei tohi metsloomale põhjustada stressi ja vigastusi. Pean hoidma metslooma seni, kuni tuleb Soome jahimees, kes on ostnud kalli karujahiloa, laseb ta maha ja paneb pea ja naha seinale.”

Aasta looma visa võitlus
Hundiks või karuks Peeter hiljuti tema kodutalu maadel toimunud loo peategelast algul pidaski.

„Pidin öösel ebaseaduslikult ja vastu enda tahtmist osalema ajujahis,” kirjeldab mees sündmusi. „Krundile oli täiesti ebamõistlikul kombel tulnud mitte just kõige väiksem metsakiskja. Oli talveunest üles ärganud ja himustas vist majapidamises mõnel elusolendil kaela kahekorra käänata.”

Peeter oli teinud öösel ukse lahti, et korraks toas käinud õuekoer tagasi välja lasta. Ent ukse avamise peale trügisid kohe õue kaks tema teist koera. Ju kuulsid ja haistsid kedagi läheduses liikumas.

Ühe koera sai peremees kinni panna, teised aga kadusid välgukiirusel pimedusse ning küla peal läks lahti lärmakas tagaajamine: koerad kiljusid kord valust ja kord elevusest, nende salapärane saak aga urises madalalt. Peeter istus autosse ja püüdis häälte järgi orienteerudes tapluspaigale jõuda, ent öö oli pime ja hääled kord siin, kord seal.

„Midagi mul muud üle ei jäänud kui tagasi koju sõita, auto ära panna ja jalgsi järele minna, sest hääle järgi said koerad ka vahepeal ise pihta,” tõdeb peremees.

Peeter võttis rihma otsas kaasa äsja kinnipandud kolmanda koera ning asus jälgede ja häälte järgi uuesti teele. Nii ühe kui teise põhjal kaldus mees arvama, et tagaaetav võib olla karjast välja visatud üksik hunt või varakult ärganud isakaru.

Süda valutamas, püüdis Peeter kiirustada, sest kuulis selgelt ühe oma lemmiku valukiljeid. „Kui kohale jõudsime, siis oli kehv olukord. Loom oli elus ja koerad olid elus, verd oli siin ja seal ja kaugemal ja lähemal, ning mida ma üksi paljaste kätega seal teha sain,” nendib mees tagantjärele.

Ärakutsumise peale koerad ei reageerinud. Ja kui Peeter kuulis, et ühel koertest on ilmselt jäänud pea metslooma hammaste vahele ning too valust kriiskab, lasi ta ka kolmanda koera pooleldi automaatselt lahti. See otsustas lahingu tulemuse.

„Mõne aja pärast oli siis metsalooma jaoks väga kurb lõpp käes,” meenutab mees. „Kes nüüd täpselt mida valesti tegi, on raske segase peaga praegu mul arvatagi. Loomast on väga kahju. Ju ta oli ärganud, tahtis näiteks kanadega maiustada ...”

„Mida ma siis teha sain?” küsib Peeter. „Oleks mul need koerad mööda metsi ringi jalutanud ja murdnud, siis teine lugu, aga mul ei olnud ju midagi teha. Mulle saaks ette heita, et mul ei ole krundil kogu ulatuses aeda ümber ja metsloomad saavad sisse tulla. Loom oli peaaegu hoovi peale tulnud, päris julge vend oli. Äkki isegi marutaudis, siis nad lähevad niimoodi ebaratsionaalseks.”

Koerte saagiks osutus Peetri sõnul aasta loom ‒ „igavene jurakas mäger”. Loodusehuviline märgib siinkohal, et tegu pole üldse nunnu rasvarulliga, nagu enamasti arvatakse, vaid mäger võib koeraga edukalt võidelda. Ning kui koer tema urgu ronib, siis võib ta sealt naasta lõhkikistud näoga ‒ või üldse mitte naasta.

Peeter teab, et tema kodukandis elab ilmselt ülalkirjeldatud põhjustel nii karusid, hunte kui ilveseid, kord on tema kanakuuti rüüstanud naarits ja kunagi murdis üks ta koertest ka kähriku. Enda sõnul on ta kodutalu metsloomadele ka omamoodi magnet ‒ lambakoppel ja kanaaedik mõjuvat metsaelanikele kui raadioreklaam.

Koera saak: noored rebased ja kährik
„Mul on talus vanal heinakuuril, praegusel tööriistakuuril vundament osalt laiali vajunud,” kirjeldab Jaanus, kes sätib end parajasti sisse talus Põlvamaal. „Seal on põhuvirn ja ilmselt olid vundamendi alt sinna pugenud loomad leidnud, et tegu on hea pesapaigaga. Rebaseid on meil olnud ennegi, aga kui lagunev küün sai maha lammutatud, siis mõtlesin, et saime neist lahti. Tutkit. Ükskord hoovile sõites nägin kuuri lähedal noort rebast. Ei osanud me kumbki reageerida, vahtisime teineteist mitu sekundit, kuni rebane jalga lasi. Mul oli koer kaasas ja ega ma saanud teda ju autos kinni hoida. Andsin rebasele edumaad ja lasin looma lahti. Läks üks tramburai lahti, aga sel päeval ja ööl ei juhtunud midagi peale selle, et lõõtsutav koer käis aeg-ajalt kodus oma veekausi juures joomas.”

„Alles järgmisel päeval kuulsin maja kõrvalt viljapõllult suuremat madistamist ja urisemist ja haukumist,” meenutab mees. „Kui kohale jõudsime, siis oli juba vaikus majas ja noorel rebasel hingekene väljas. Sinnasamma põllu äärde matsime.”

Jaanus arvas, et sellega on metsloomade küsimus ammendatud ja rohkem reinuvaderid maja lähedusse tulla ei julge. Kuid mõte oli ekslik. Paar nädalat pärast kirjeldatud juhtumit avas mees tööriistakuuri ukse, võttis sealt tööriista ja läks enne töö alustamist korraks elumajja. Aknast nägi ta aga, kuidas koer tiris kuurist välja järjekordse noore rebase ja enne, kui pererahvas jõudis sekkuda, tegi koer loomale otsa peale. Vähe sellest ‒ muidu kuulekas koer ei soostunud laipagi loovutama, vaid haaras selle hambusse ning plagas oma saagiga põllule. Siis saigi pererahvas teada, et tööriistakuur on saanud vahepeal rebaste koduks. Rohkem aga rebase jälgi ja liikumist ei märgatud ning koera suvised seiklused vajusid tasapisi unustusehõlma.

Järgmisel talvel jõudis peremees lõpuks tööjärjega sinnamaale, et hakkas põllukividega täitma kuurivundamendi tühimikke. Jaanus oli aga selle tööga hiljaks jäänud: kuulnud kuuri taga olles hoonest urinat ja oma koera haukumist ning rutanud sündmuspaigale, sai ta tunnistajaks kärntõves kährikkoera viimastele eluhetkedele.

„No ühest küljest ma olen nagu looduse ees süüdi ‒ et miks ma pole seda vundamenti korda teinud ja justkui provotseerin metsloomi sinna kolima, mul pole majapidamisel ka mingit aeda ümber,” resümeerib mees. „Aga teiselt poolt: see on meie kodu, inimeste ja koera kodu ja nemad on sissetungijad, ma ei taha neid oma koju ja seepärast ei pea koera peale viha, et ta kodu kaitseb. Aga mis riik arvab, seda ma ei tea ... Kes teab, kui palju mulle trahvi tehtaks, et ma oma koera ei oska nagu ohjeldada või nii. Aga kuidas ma teda ohjeldan, tal ju käib see nii, et krõmps ja valmis. Ma pole neid loomi oma koju kutsunud. Olen üsna kindel, et selliseid lugusid juhtub maal külades iga päev kümneid ja sadu. Inspektsioon ei jõuaks trahvida, kui isegi teaks.”

Oma trahvi on mees enda sõnul niigi saanud. Koera kärntõve ravi läks maksma kaks 20-eurost rohuportsjonit ja profülaktikaks saab koduloom sama rohtu nüüd iga kolme nädala tagant.

Mõistlik ja vastuoluline seadus
Eestimaa Loomakaitse Liit avaldas sel kuul üleskutse „Ärge laske oma koertel metskitsi murda!”. Selles tuletatakse koeraomanikele meelde, et nad oma lemmikuid metsa hulkuma ei laseks, kuna järelevalveta jooksev koer on seaduse mõistes hulkuv loom, kelle omavalitsus võib toimetada varjupaika. Samuti peab koeraomanik korvama tekitatud kahjud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi võib loomaomanikule koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest teha kuni 800-eurose rahatrahvi, kui seaduserikkumine on põhjustanud varalist kahju või inimesele tervisekahjustuse.

Jahiseaduse alusel kehtestatud määrus sisaldab selles valdkonnas suuri trahve. Kui koer murrab metskitse või metssea, siis tuleb tema peremehel hüvitada 400 euro suurune keskkonnakahju. Põdra puhul on trahviks 800 ning karu puhul 2000 eurot. Ehkki neid loomi täiskasvanuna ükski üksik koer ega ilmselt ka koerakari ründama ei kipu, lähevad ju arvesse ka noorloomad, karupojad ja põdravasikad, samuti vigased loomad. Kui aga koer murrab maha tiine metslooma, siis kahjumäär kolmekordistub.

Nii Peeter kui Jaanus peavad seadusi selles vallas üldjoontes igati mõistlikuks ja põhjendatuks.

„Koer ei tohi kodust ära joosta ja ulukeid jahtida, seda enam, et koer ei murra söögi pärast, vaid instinktist,” märgib Peeter. „Muidu võiks ju kõik käia koertega metsas kitsi küttimas ‒ ütled, et käisin jalutamas, koer tõmbas käest lahti, võsast tuli keegi, koer murdis maha ja ma tegin lihaks, kuna ei tahtnud vakladele jätta. Selles mõttes on see seadus väga põhjendatud, et julmust ja tapmist ära hoida. Eestis on palju koeri ja kui nad kõik saaks käia ja murda, siis see oleks väga veider.”

„Kui oleks mingi jahimees kuskilt tulnud ja näinud, et mul on koerad uluki kallal, siis tal oleks sada protsenti olnud õigus koerad maha lasta, siin nalja ei ole,” lisab ta. „Mingis mõttes ka täitsa loogiline ‒ kui inimene võtab koera, siis ta peab arvestama ka selliseid riske.”

Jaanus kinnitab, et kui tema koer murraks põllul või metsas kitse, siis võtaks ta vastutuse ja maksaks ka trahvi. Ent kiskjate puhul, eriti koduhoovis, leiab Jaanus, et koer pole midagi valesti teinud ega tema ise tegemata jätnud.

Riik rahustab
Ent mida seadused ja spetsialistid selliste juhtumite kohta üldse leiavad? LõunaLeht edastas Peetri ja Jaanuse juhtumite kirjeldused ning temaatilised küsimused keskkonnainspektsioonile. Asutuse avalike suhete nõunik Leili Tuul tõdes, et näiteid analüüsida oleks kaunis aeganõudev, ent loodetavasti on järgnev selgitus LõunaLehe lugejatele piisav.

Tuule sõnul kehtestab omavalitsus koerte ja kasside pidamise eeskirja, inspektsiooni esindajana püüab ta selgitada jahiseadust puudutavat osa.

„Paraku jahiseadus ei reguleeri kõiki jahiulukitega seotud olukordi, nii nagu ükski seadus ei reguleeri kõiki erijuhtumeid,” tõdes ta.

Ning rahustas siis murelikke koeraomanikke.

„Üldiselt võib öelda, et kui jahiuluk tuleb ise koduõue, aeda või isegi kuuri ja pere koer ta maha murrab, siis võib lugeda seda õnnetusjuhtumiks, mille põhjustas uluk ise,” sõnas Leili Tuul. „On loogiline, et õues-aias koer kaitseb oma territooriumi: tungib sissetungijale peale ja võib, kui too juhtub vastu hakkama, ta ka surmata. Sellises olukorras koera murtud jahiuluki eest ei ole põhjust keskkonnakahju arvestada.”

Ehk kui loom on murtud koduõues või -aias, siis see jahiseaduse alla ei käi.

Et ulukid lausa õuele ei eksiks, peaks see Tuule sõnul olema ümbritsetud taraga. Rebase, kähriku, nugise, mingi ja mägra puhul ei aita aga alati ka lattaed, sest osa neist kaevab end aia alt sisse, osa ronib üle. Kuid aiast on keskkonnainspektsiooni esindaja kinnitusel ikkagi enamasti abi metsloomade eemal hoidmiseks, sest osa neist ei hakka piiret kohates siiski sisse tungima, vaid läheb tagasi.

„Tegelikult võiksid inimesed ka oma õues-aias selle pilguga ringi vaadata, kas seal on midagi, mis loomi õue meelitab,” leidis Leili Tuul. „Ehk on selleks ulukile õuelt tulevad lõhnad: vabalt ringi kõndivad kodulinnud, lahtine prügihunnik kuuri taga, koera toidukauss. Kui mõni uluk pidevalt õue eksib, siis peab selleks olema põhjus. Ennekõike on selleks toit, mida metsloom õuelt on leidnud. Sellisel juhul saab inimene ise loomale söögipoolise mitte õue jätmisega olukorda muuta. Pole söödavat, pole loomal põhjust enam õue tulla.”

„Iseasi on olukord, kui inimene jooksutab vabas looduses ‒ heinamaal, põllul, metsas ‒ koera ning koer seal ulukile kallale tormab ja maha murrab,” märkis ta. „Siis on küll on põhjendatud keskkonnakahju arvestamine.”

Loomakaitseliidu väljatoodud keskkonnakahju määrad on kirjas ülalpool ja täpne on ka see, et tiine looma kahjutasu arvestatakse kolmekordselt ‒ üldjuhul suurulukite puhul. Keskkonnainspektsioon lisab, et rebase puhul on keskkonnakahju määr 30, mägra puhul 100, hundi puhul 1000 ja euroopa naaritsa (Eestis väga haruldane) puhul 1300 eurot.

Rahustuseks neile maainimestele, kes on hädas majapidamisse tungivate kährikutega: kährikkoera hukkumise korral keskkonnakahju tasu ei ole.

 

 

 

 

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 17/03/2016 12:01:13