Leevaku hüdroelektrijaam. Foto: LLi arhiiv

Seni kuni harjukad piiravad tõrvikutega Toompead, võiks meie siin vanal heal Liivimaal proovida teha midagi käegakatsutavamat. Näiteks parandada okupantide poolt meie loodusele tekitatud haavu!

Eesti okupeerimised said alguse teatavasti ümmargune 800 aastat tagasi. Sealtpeale on meile püütud pähe taguda küll katoliiklust, luterlust, õigeusku, kommunismi ja fašismi, viimati liberalismi. Aga me oleme püüdnud põikpäiselt ja jonnakalt jääda iseendaks, elada omamoodi, oma vaarisade ja -emade moodi. Viimased 50 okupatsiooniaastat püüti meie juuri läbi lõigata, kasvatada meist nõukogude inimesi. Üldse, viimasest 800 aastast oleme olnud vabad vaevalt 36 aastat ‒ 1920-1934 ja 1994-2016. 1934. a kuulutas president Päts eesti rahva haige olevat, tegi riigipöörde ja lasi endale eluajal ausamba püstitada. 1994 lahkusid vene väed.

Selle 800 aasta jooksul oli eestlastel oma usk ‒ looduse (Taara-maa) usk. Õnneks on see vähemal või rohkemal määral säilinud ‒ kasvõi alateadvuses. Alati kui mõnes Eesti linnas tahetakse maha võtta mõni vana puu, puhkeb väiksem või suurem skandaal või skandaalikene.

Varem, isegi veel 19. sajandil, lasid eestlased end pappidel ristida, aga pärast mindi oma pühasse jõkke ja pesti ristimine maha. Veel tekkis rahvalik lööklause „Laula, laula pappi”. Ühesõnaga ‒ tänapäevani oleme vähekristlikuim rahvas maailmas. Tubli meist.

Ja muidugi on okupandid hävitanud meie pühapaiku ‒ hiisi ‒ ning püstitanud nendele oma ususümbolid, kirikud. Loomulikult ei ole millekski peetud eestlaste pühasid jõgesid. Kui mõisnikud paarisaja aasta eest hakkasid Võhandule vesiveskeid ehitama, tekkisid rahutused eestlastest mõisaorjade seas. Eelnev ei tähenda, et nüüd peaks kirikuid lammutama hakkama, küll nad ise vaikselt hävivad. Luteri vaimulikud tegid ka midagi head, õpetasid meid näiteks lugema.

Tänu vene okupatsioonile oleme üks ELi vaesemaid riike, aga tänu sellele ei ole me õnneks migrantide sihtriik ‒ paradoks. Sakste teenena ehitati ka Sindi pais ja tõkestati kalade juurdepääs 1/3 Eesti jõgedest.

Kommunistid jätkasid. Jõhkral Stalini ajal ehitatud Saesaare ja Leevaku hüdroelektrijaamadega loodeti vist loosungi „Kommunism = nõukogude võim + kogu maa elektrifitseerimine” täitumisele. nagu loodeti imesse kartuli ruutpesitsi istutamisest, maisikasvatusest, Aasia jõgede kõrbetesse suunamisest (mistõttu on kadunud Araali meri), Siberi jõgede ümberpööramisest (õnneks ei jätkunud selleks jõudu) jne.

Ühesõnaga ‒ Piibel käsib: inimesed, alistage maa (loodus), kommud aga kuulutasid: me ei oota looduselt armuande. Oli (on) ju kommunism ka omamoodi religioon, lihtsalt vana asendati uuega ja etskae, vanast võeti kah üht-teist kasulikku üle!

Kui siis saabus nn 1960-ndate sula, julges looduskaitsja ja laskurkorpuse veteran (sellepärast julgeski!?) tõsta üles küsimuse Saesaare HEJ-i likvideerimisest ja Kiidjärve-Saesaare kärestiku taastamisest, öeldes-kirjutades: kuulge ometi, paisjärve all on ju Eesti kauneim-võimsaim-pikim kärestik, mille kohin kostab kahe kilomeetri kaugusele. Aga ikka leidus keegi sisserändaja sm Lev Vassiljev, kes tegi [Eerik] Kumari ettepaneku pihuks ja põrmuks. (Looduskaitse ja kodu-uurimine oli tol ajal üldse üks vastupanuvõitluse varjatud vorme. Karmimal ajal 1936-37 lasi Stalin Venemaal muuseas tappa kõik vene kodu-uurijad ‒ küll tema juba teadis, kus kivi all vähid peidus on!).

Aga isegi E. Kumari ei julgenud piiksatadagi Leevaku HEJ-ist, sest see oli ju kommude püha objekt ‒ komsomoli lööktöö tulemusena valminud ja J. Smuuli poolt poeemi „Järvesuu poiste brigaad” raiutud (mille eest ta sai vist isegi Stalini preemia).

Ja nüüd me siis oleme jõudnud 50 aasta pärast teisele katsele lammutada Saesaare monstrum. Julgeme isegi Leevakust rääkida. Aga jälle läheb asi üle kivide ja kändude, nagu elaks Lenini-Stalini püha üritus edasi. Tundub, et ikka on inimesi, kes tahaks vana nõukogude moldi tagasi või ei saa aru, millega on tegemist, või on lihtsalt herilastena tigedad praeguse korra peale, kuna kõik ei ole ju rikkaks saanud.

Just rääkisid ETV AK-s Eesti ärimehed, et muu hulgas aitab Eestisse lääne ärimehi, spetsialiste jt tuua Eesti puhas õhk ja kaunis loodus. Omalt poolt lisaksin, et selliseid kohti jääb maailmas üha vähemaks ja need, kes looduse jne pärast Eestisse tulevad, on tõesti haritud ja targad, kuna neile pole enam kõige tähtsam raha, vaid midagi muud.

Võru- ja Põlvamaa on seni ühed vaesemad Eesti kandid, samal ajal kauneima loodusega, sh ilusate, vanade eestlaste pühade jõgedega. Võiks ju teha kõik, et taastada Ahja ja Võhandu jõed oma ürgses ilus ja lõigata sellest suurt tulu. Kuidas?

Üha mõttetum on tuua mingite väikeste kilovattide pärast ohvriks looduse ilu, kui kohe-kohe läheb käiku päikese- ja tuuleenergia tootmine, hakatakse ehitama lokaalseid koostootmisjaamu ja kes teab mida tulevikus veel. Ja seni ei ole põlevkivielektrist kah puudu.

Kujutaks natuke ette, mis hakkab toimuma, kui taastada Ahja ja Võhandu jõed täies ilus, võtta maha kõik paisud ja tõkked nende teel. Peipsist tuleks ma ei tea kui palju ja mis kalu, nende järel tuleks õngemehed ‒ toidulisa kui palju.

Keegi kirjutas Põlva Koidus, et Kiidjärve-Saesaare kärestik muutuks peale HEJ-i likvideerimist viieks-kuueks aastaks õudusunenäoks. Vastupidi, seda ainulaadset pilti, kuidas jõgi taastab oma jõudu ja ilu, saabuks vaatama tuhanded loodusesõbrad. Paljastuksid miljoniaastased devoni liivakaljud. Kohe oleks kohal süsta-, kanuu- jm matkajad. Kärestikele tuleks loodetavasti tagasi Norra rahvuslind vesipapp, kelle palvekummardusi tuleks nautima linnuhullud Euroopast, eriti Inglismaalt, kus on eriti palju linnufänne, kes juba praegu käivad Lääne-Eestis. Kui keegi kohalik meister hakkaks näiteks valmistama vesipapi suveniirkujukesi, saaks neid müüa tuhandeid.

Eesti stressis ärimehed-naised ja üldse inimesed ei peaks sõitma kaugele võõrasse Taisse ja ennast kuueks päevaks pimedasse tuppa sulgema, et end uuestisündinuna tunda. Piisab tulla Ahja ja Võhandu äärde, veeta päevake-paar kärestike kohinat-vulinat kuulates ja stress on nagu käega pühitud. Siia leiaks tee ka sellest globaliseeruvast ja hullust maailmast väsinud läänlased ja idalased. Üha rohkem inimesi otsib paiku, kus saab nautida vaikust, rahu ja nagu ütlevad ka paljud heliloojad, dirigendid ja muusikud: maailma ilusamaid helisid ‒ looduse omi.

Eesti noored avastavad üha rohkem, et ka Eestis on kauneid paiku põnevate lugude ja legendidega. Eestlastel taastub side oma maa ja loodusega, enam ei minda õnne otsima maa ja mere taha. Õnn on siinsamas, meie kõrval armsal Eestimaal.

Lähen härdaks, aeg on lõpetada.

Ja kõik need inimesed, kes tulevad, tahavad süüa, juua, simmanit pidada ja pärast seda puhata. Ja raha jätavad nad vaesevõitu Võru-Põlvamaale ...

Loodan, et suutsin hobiajaloolase ja koduloolasena avardada vaatenurki Eesti loodusele, Kagu-Eestile.

 

 

 

Autor: MARK MUUGA, Tartu
Viimati muudetud: 17/03/2016 09:57:57